Rääkimata sõnad ja Gino Vanelli

Kõnekeel on enamasti vaene. Kui poleks toetavat kehakeelt, ei tahaks vist rääkides enam üldse suhelda ... Enamus inimeste poolt suuliselt väljaöeldu kubiseb klisheedest, kantseliitidest, meedia poolt nämmutatust, kusagilt kuuldust-loetust-kirjutatust... Kõnesse jõuavad üldistused ja pealiskaudsus. Niipalju jääb ütlemata ning varju "ridade vahele".

Kuidagi on juhtunud nii, et tunderikkaimad hetked on minuni jõudnud kirjasõnaga. Mäletan siiani esimest armastuskirja, mille oma klassivennalt sain. Koolis, garderoobis, kinga sisse peidetuna:) Esimene reaktsioon - temas ma seda küll poleks uskunud, nii lüüriline ja teistmoodi, kui igapäevane pealiskiht välja oleks lasknud paista...

Mäletan ka abikaasa kirju haiglasse, kus poega oodates paar nädalat viibima pidin. Tollase korra järgi külastajaid haiglasse ei lubatud. Paki seest hea-paremaga leidsin alati ka kirjakese humoorikate joonistuste ja emotsionaalsete sõnadega. Kui paha ja kurb oli, lugesin armsaid ridu ja kohe hakkas kergem.

Eile, Estonia kontserdisaalis esinenud Gino Vanelli oli valinud erakordselt lakoonilise formaadi sõnumi edastamiseks. Vaid tema hääl ning pianist. Kõik tuntud lood olid arranžeeritud nihkega nii, et esmapilgul oli isegi raske tabada, millise endiseagse hitiga tegu. Ent tulemus oli lihtsalt lummav, selgelt tajutav, loomulik, arusaadav, puudutav. Kummaline, igas registris helisev hääl... taustaks pimeda pianisti poolt värvitud klaverimäng. Abikaasaga sosistasime teineteisele - uskumatu, ta on nii lähedal!

Ometi jäi mind kontserdi järel kriipima igatsus ja pisuke kurbus. Olen üsna kindel, et sellist häält ma enam ei kuule. Üks aeg sai ümber.

Analoogne äratundmine tabas mind mõned päevad tagasi vanu kirju lugedes. Inimeselt, keda ma eales näinud pole, ent kes tundus olevat lähemal kui keegi eales.