Theo 6.tund

Theo 6.tund toimus tegelikult juba neljapäeva õhtul, sest alates reedest viibib treener Hannoveri messil.

Seekordne trenn toimus treeneri toodud Wintec sadulaga, 31-raamiga. Poiss laskis selle ilma närveldamata selga panna, ka sadulavöö lubati probleemideta kinnitada. Sadul sobis kui valatult. Treener kordetas Theod sadulaga. Oldi väga tubli ja kuulekas. Tõsteti end käskluse peale sammust galopile ja puha. Endiselt kinnistab treener ta pea allaviimist sammus, seisus ja ka traavis. Suunamuutus on oluline. Theole on vasakultpoolt kordetamine harjumatum kui paremalt. Võrdselt peaks mõlemat poolt treenima.

Haruldaselt kuulekaks ja koostöövõimeliseks on Theo lühikese ajaga muutunud. Isegi sedavõrd, et täna söandasin trenni ise läbi viia. Kuna endiselt tunnen end treenides pisut ebakindlalt, siis võtsin ette vaid elemendid, mille läbiviimises olin kindel et hakkama saan.

Esmalt valjad koos ratsemetega pähe (endiselt päitsete peale). Poiss langetas pea alla ja oli täiesti rahulik. Siis kinnitasin korderihma päitsete külge ja sammusime kordeplatsi poole. Täiesti lõdvestunult ja mind silmanurgast jälgides. Alguses tegime käekõrval soojendust - häälkäskluse peale sammu, seismajäämist, taandamist, traavi. Traavile ta käekõrval eriti tõusta ei tahtnud (vana häda juba:), siis järgisin treeneri õpetust ja puudutasin teda hetkeks stekiga. Kohe teati, mida vaja teha. Sama asja oli alguses vaja korrata ka vastupidises suunas. Aga vaid ühe korra, edasi piisas juba häälkäsklusest ning tõusti traavi. Siis püüdsin teha ka paremale poole sääre eest äraasteid - see õnnestus. Vasakule poole aga mitte. Pean Tuire Kammio raamatust järgi vaatama, kuidas õigesti märku anda - tal on sellega väike segadus, püüab hoopis tahaasteid teha...

Siis kordetasin nii vasakult kui paremalt poolt kokku mitterohkem kui 15 minutit. Galoppi ta väga minna ei tahtnud. Traav see-eest oli väga kena, ka pikendatud traavile mindi:) Endiselt kasutan kordenööri.

Lõpuks jalutasime, tegime käskluse peale seismist ja olles hobuse kõhu juures, käskluse peale ka taandamist kuni minuni. Lõpus viidi pea alla. Siis andsin käskluse "Seis!" ja imiteerisin ta kõrval selga hüppamist - nagu vana rahu ise! Kui püüdsin end üle hobuse upitada, siis mindi liikvele. Seepeale püüdsin taas tulla lihtsama juurde tagasi, surusin lihtsalt käeraskusega selja vastu nign ei eemaldanud kätt enne, kui seisma jäädi. Kui uuesti kordasin, jäädi seisma - ei mingit siblimist. Ent üle selja end enam seekord ei vinnanud. Pealegi peaks selle jaoks mingi pukk olema, sest ega eriti ulatagi:)

Igal juhul - priima, mu meelest! Käitumine on läinud 2 nädalaga silmnähtavalt paremaks - ei sikutata end enam Mozarti suunas ning ei üritata trenni ajal heinaliblesid ampsata. Kogu olek on kuulav ja respekteeriv ning kõike seda ilma igasuguse piitsata... ainult präänikuga:) Nojah, nii treeneril kui mul on taskus porgandiseibid, mida hea soorituse korral preemiaks anname. Aga ka lihtsalt silitamist ja häälega kiitmist nauditakse silmnähtavalt:)

Igaljuhul sain üle pika aja oma hobusega taas hakkama. Tegelikult võib ka öelda, et suisa esimest korda;-) Enne oli selline pooljuhuslik rapsimine, hobusele ikka meeldib kui tegeleja kindlalt teab, mida ta teeb ja temalt nõuab:)