Sahkari talu

Jah, järgmine hommik pärast esimest treeningut oli Theosse suure annuse energiat ja elulusti süstinud. Sääski ja muid mutukaid polnud tuule tõttu - ka see võis olla hea tuju allikaks. Igatahes hommikul, pärast koplisse viimist, pakkus ta mulle enneolematu etenduse. Alustuseks tehti paar soojendavat küünalt ja siis see algas.... selline 5-minutiline ennastunustav galopp. Hüüdsin mehe vaatama ja mõlemad olime siis tunnistajaks ehtsale vesternile teemal "põgene, vaba laps"!. Pulbitsev energia, rõõm vabast liikumisest ja, iseenda jõust - kõik see peegeldus Theo kappamises. Võrratu vaatepilt. Kui ilus liikumine ikka hobustel on!!! Kahjuks polnud fotikat käepärast, aga tühja sest...õnneks talletuvad mõned pildid ikka ka isiklikku mällu. Pildid on hoopis ühel õhtupoolikul võetud, hobud oma igapäevasel põhitegevusel. Päevakangelane porgandiga.

Potsataja kirjutas eile gruumingust kui ühest sotsiaalse skoorimise võimalusest nii ahvide kui blogijate seas. Huvitav teooria. Pani mõtisklema, et miks mina konkreetselt blogin. Kunagi, üsna alguses, arvasin et peamine põhjus on säiluvate märkemete järele hobude ja koerte kasvatamisel. Märkmed, millest loodan ka teistele loomapidajatele abi olevat. Internet on sageli ainus allikas, kust küsida, otsida infot. Hobuse äkkhaigestumise või kummalise käitumise puhul, näiteks - lihtsalt, asjatundlikke veterinaare ei jätku või pole nad hetkel levialas. See selleks. Tegelikult olen märganud, et blogimine (vähemalt minu puhul) aitab mõtteid korrastada ja kirjutada hoopis teises stiilis ning vormis, kui igapäevane ametikeel seda nõuab. Parasjagu pingutust nõudev, ent peamine "kasutegur" minu jaoks vast asjaolu, et töömõtted mis enne kuni uinumiseni kummitasid, on hakanud taanduma - tänu blogimisele/teiste blogide lugemisele ja sellest tulenevale ümberlülitusele. Teine, vaat et oluli...

Jah, selle tegevusega olen otsustanud lisaks niisama vedelemisele oma puhkuse veeta. Pealeselle tahab ka väike aiapurskaev "mahaistutamist", ent selle jätan spetsialistide hoolde. Mulle meeldivad aiatööd. Muidugi mitte koguaeg ja fanaatiliselt - ei, kiiks seisneb just selles, et lasen kogu värgil pisut ülepea kasvada, et siis paari päevaga peenrad, kasvhoone, kiviplaatide vahed, puude ümbrus jne jne "üle käia". Igavesti mõnus tegevus, eriti kui juhtub selline parasjagu soe ja tuuline ilm olevat nagu täna. Omi mõtteid saab setitada - Susan Sontagist kuni TPL-ini:) - just sellised mu tänase umbrohuvastase ristiretke teemad olid... Ja aed on pidevas muutumises - lopsakast džunglist saab üleöö golfimuru, umbrohu asemel sirged köögiviljaread. Ja see mõnus rahuolupilk, mille siis õhtul terassilt aeda läkitad, kust vähemalt nädala jagu inimtegevuse viljad vastu vaatavad. Nagu Sisyphose müüdis, eks ole! Ma ei saa endale lubada just suurt iluaeda, ebavõrdne võitlus koertega...

Vähemalt kord aastas püüan Hiiumaale sattuda. Tavaliselt juhtub see Jaanipäeva paiku, sest peresõber peab oma sünnipäeva maalilises Kaigutsi suvekodus. Tihtilugu oleme külastanud ka Suuremõisa kammermuusika päevi - viimastel aastatel, tõsi küll, pole sinna jõudnud. Sel aastal otsustasime sünnipäevalapse ja endi privaatsuse kasuks ööbida Kõpu tuletorni lähistel Pihla talus. Hubane ja vaikne oli, hoolimata kusagil lõõmavatest jaanilõketest. Meieni ulatus vaid linnulaul ja põgus vihmasabin. Hommikul võtsime ette väikse uurimisretke Tahkuna poolsaarele. Sattusime pooljuhuslikult lummavalt kauni ja üksildase puukirikuni - ümbrust piiras vaid sammaldunud aiake, milles mõnikümmend kalmuküngast. Rahu ja ajatu looduse kulg. Imeline viimne puhkepaik. Edasi suundusime poolsaare tippu, kus mälestusmärk Estonia õnnetuses hukkunuile. Mina ei saanud kuidagi silmi lahti mereäärselt niidult - oh, teaks ometi kuidas kõiki neid heljuvaid, täiuslikke kõrrelisi ja muid niidutaimi nimetada! See on täiest...

Pole küll eriti kaua hobumaailmaga tuttav olnud, ent mõningaid seiku hobudega tegelevatest inimestest olen märganud. Esiteks, üldjuhul on nad äärmiselt tagasihoidlikud rääkides oma edusammudest treeningutel või võistlustel. Hobusele orienteeritud, mitte ennastupitavad. Kuigi, olen mõistnud et inimfaktor efektiivseks koostööks äärmiselt oluline... Teiseks, pole hobuinimesel oma neljajalgse sõbra jaoks millestki kahju, alates vabast ajast ja lõpetades finantsvahenditega, mida hobu hoolduseks ja varustuse hankimiseks vaja. Kolmandaks, on nad kõik kahtlemata väga vaprad...sest lähikokkupuude nende "elukatega" (ühe mu foorumisõbra väljend:) toob kaasa üsna tõenäolise riski nii kergemateks kui ka raskemateks vigastusteks. Neljandaks, on nad töökad... Sest need loomad tahavad tööd... See üürike, mis võistlustel vaatajani jõuab, on jäämäe tipp. Samuti rahulikult maastikul jalutavad hobu ja ratsanik. Sellele eelneb ränk ja kannatlikkust nõudev töö. Füüsiline ja moraalne katsumus. Täna...

Otsustasin sel suvel koduvabariigist väljaspoole mitte reisida... Lihtsalt, nii palju on siingi avastamistväärivat ja vähemalt minu puhul peab paika tõdemus, et iga reisiga kaasneb väike stress... Eriti kui see toimub seltskonnaga või/ja töö asjus. Palju rohkem armastan üksi rändamist, uitamist. Omas rütmis, ruumis ja ajas. Kuna aga huvipakkuv piirkond, Lähis-Ida, praegu just eriti turvaline paik rändamiseks üksikule naisterahvale pole, siis otsustasin oodata rahulikumaid aegu... Reedel jätsime hobud väiksesse kodukoplisse ja sõitsime Pärnusse. Õnnestus ka tuba bronnida Alexi Majas ja nii me 19 paiku Kuninga tänaval platseerusimegi. Tuba oli õdus - sisehoovis, kärast eemal. Õhtusöögiks Aasia köök. Esimesed dringid tegime samuti sääl. Edasi jalutasime mööda vanalinna tänavaid ja tänavakohvikuid. Imetlesime ehitiste fassaade ja puitpitse. Ja biidermeierlikku armsust ripplillede ja aknaaluste lillekastide näol. Pärnu ON kaunis ja hubane... Ja ei kohanud me midagi vaid soome keelt, üsna ...

PH kirjutas mõni aeg tagasi juba varakult omistatavatest soorollidest. Pean ütlema, et ju siis on selle teooria kohaselt mind nii kõvasti ajupestud ... Olen täheldanud korduvalt, et on sellliseid asju või olukordi, mis enamikul meestel silma särama panevad, ent naisi "külmaks jätab" (vormelist kuni jahilkäiguni). Ere näide elust enesest. Mõned päevad tagasi tõi me peresõber hoiule oma kaatri, kuna ta ise reisile siirdus. Et meil olevat piisavalt ruumi ja aed ümber, temal seevastu aiaehitus pooleli ning ta otsustas, et kindlam on hoiustada seda kaadervärki mingi aeg meie hoovis... Eranditult kõiki meeskodanikke, kes selles ajavahemikus meie juurest läbiastunud, tabab totaalne vasikavaimustus. Mingi "kirglik meremees" ärkab kõigis koheselt:) Käiakse ümber paadi, piilutakse kabiini ja arutletakse hobujõudude üle. Kätt südamele pannes - no jätab külmaks mind selline paadike, tõesti. Ja ka Ruhnu meeldiks mulle tõttöelda mingi suurema veesõidukiga sõita... Samuti ei ole...

Üsna viimasel minutil otsustasin siiski minna, tänu heale tuttavale. Koht: Helsinki Olümpia staadion, 11.06, kontserdi pikkus ~2,5 tundi. Muljed on praeguseks enam-vähem settinud, pisut uimane olek nii tripist lahetagusesse kui ka vana Genesise radadel. Aga püüan toimunut pisut kirjeldada... Genesis on kahtlemata nähtus omaette, proge muusika alustala. Jah, kogu kontserti vältel tehti hulgaliselt "vanu" lugusid. Jah, ka kommertsedu toonuid - Mama, I can`t dance - kõik need lood kõlasid.... Ent kogu aja tundsin end kõiges nagu kõrvaltvaatajana. Ei olnud paraku läbinisti seda tunnet, mis livekontserdist live`i teeb...et täitud muusikast, tunned end osana sellest. Hoolimata sellest, et olime lavale üsna lähedal ja Invisible Touch ju oleks võinud olla... Kõik lavalolijad olid hoolimata soliidsest keskeast (!) ääretult heas vormis muusikalises mõttes. Küll aga pisut tülpinud moega. Loomulikult, Tony Banks pole eales olnud suhtlemisaldis, pigem ümbritsebki teda selline... kätt...

Ilmselt jäi alateadvus liiga kauaks hobuse unenäo ümber tiirlema, sest eile ööselt nägin ülimalt kummalist und. Hommikul ärgates meenus sellest tingitud emotsioon, heiastudes mitmeid kordi tänase päeva vältel.... Olin üksi mõisas või Tudori stiilis lossis, ekslesin mööda ruume - tohutult avaraid, tundsin end turvaliselt ja koduselt, ent sattusin mitmeid kordi "ohtlikusse tsooni" - ruum, mis kandis halba kogemust vms, selle ruumi lähenedes muutus kõik jäiselt külmaks. Peamine, mida seal kartsin oli suur massiivne tool - püüdsin saali läbida nii, et ma selle tooli poole ei vaataks...ent nägin siiski, kõiki mustreid ja nikerdusi nagu luubi all. Kõik oli üsna hämar. Hoones olid tohutu laiad tumedad põrandalauad, kivitrepid, tolmune, läbi aknaluukide pragude immitses valgust. Kuulsin iseenda samme kajamas. Kuidagi leidsin väljapääsu - iidsesse parki, veevulin...linnulaul. Puud "tundsin ära" - samad puud, mida kolleegiga Viljandist tagasiteel Käru mõisapargis imetlesime....

Hobud on juba kolmanda öö lageda taeva all veetnud. Osalt kuumuse tõttu ja osalt ka seetõttu, et mingil öisel tunnil kaovad kõik satikad ja vastikud vereimejad, kes nende rinnaesise ja kõhualuse kupla söövad. Esimesel ööl olin nagu kanaema - panin kella 3-ks helisema, et lähen vaatan, mida teevad... Kerge udu oli, ööbik laksutas ja hobud nosisid rahulikult heina. Hommikupäikese ja putukate saabudes tuldi meeleldi jahedasse talli varjule, kus siis pisut kuiva heina haugati ja kaera krõmpsutati. Kupladele saialillesalvi peale - ja nägin, kuidas suksudel mõnust ja rammestusest silm kinni hakkas vajuma. Pikk öö selja taga ju. Nad tukuvad ja magavad väga erinevalt. Theod olen mitu korda tabanud pesas pikutamas - ta keerab end pisut kerasse ja nõjatab pea jalgade peale. Selline armas pilt. Mozartit seevastu pole kordagi asemel lamamas näinud, kuigi hommikuti on selg reetlikult saepurune. Abikaasal seevastu ükskord õnnestus näha - Mozart pidavat magama nagu kutsu - esijalad ette sirutatud:) T...

Mõtisklesin, et mida tegin täpselt aasta tagasi. Meenus, et tegin remonttöödeks ettevalmistusi... Elame rehielamus, mille ehitusaastad 1890-ndad. Tõttöelda ei jõua ära imetleda, kuidas tollal osati ehitada - elamu asend tuulte ja päikese suhtes on nii õige, uni siin magades magus (juba esimesest ööst) jne. Remondivajaduse tingis eelkõige talvine periood, eks ta oli soojustatud üsna kaootiliselt ja põrandate vaheline isolatsioon puudus üldse. Samuti saime talvel teada, et me ei asusta maja üksi´- seinte ja laevahel algas vilgas elutegevus. Remonti tehes tuligi välja, et seinte ja lagede vahele olid rottide poolt rajatud suisa gooti stiilis katakombid :) Ka tuli põrandalaudade alt välja terve ladu koerakrõbinaid... Ühesõnaga, võtsime ette kapitaalse remondi. Eelnevatel suvedel olime panustanud välitöödele - katuse- ja voodrivahetusele, aknavahetusele jne. Niiet, olin nagu eelmistel aastatelgi end suveperioodiks kui kriisiajaks juba häälestanud. Möödunud suvi aga oli kuidagi eriti katsum...

No ei tea ma teist nii kummalist artisti kui on seda Ozzy Osbourne... Tema show...jällegi pelgasin alul, et mul hakkab igav. Veendunud heavy-metal austajad ilmselt sööksid mu naha ja karvadega ära, kui kuuleksid mind ütlemas, et lõppkokkuvõttes on taoline keevitamine ikka liig monotoonne ja igav. Sestap on heavy bandid kõvasti panustanud nii lavalisele efektsusele (soengud, kitarrid ja kogu muu butafooria) ja showle. Aga mitte O.O, sest tema on ise show... tema on legend. Seda ta tõepoolest oli - ei saanud temalt pilku lahti, olenemata Zakk Wylde`i ekspressiivsest keevitamisest. Tema infantiilne hääl, mõnuga poole kuni tooni võrra "möödalaulmine" - hüpeldes sinnajuurde nagu kratt - nojah, teist sellist planeedil Maa pole... Milline oli Ozzy Osbourne`i lavashow? - Nagu ikka, kahe ämbriga rahvale vett kaela. Ja see toimis nii fucking crazy` lt, rahvas oli pöördes, Antikristus Eestimaad külastanud. Sümpaatne Nukitsamees, kas polnud? You`re so fucking crazy Man, Ozzy...

Kes kaukasid pidanud või peab, on kindlasti kokkupuutunud nende omapäraste "kiiksudega". Võimalik et sama kummalist käitumist esineb ka teistel koertel. Samas - lapsepõlvekodus olid jahikoerad ja midagi taolist ei meenu. 1. Kaukad kardavad äikest. Nad tunnevad äikese lähenemist eksimatult ja muutuvad rahutuks, tahavad vehkat teha või kusagile peitu pugeda. Kunagi Aruküla lähistel elades põgenes äikese saabudes B.B alati värava taha, kus tema ema-isa elasid. Kössitas seal aia taga niikaua kui teda märgati ja meile töö juurde helistati, et saaksime vaese pelguri vihmavarju viia.Bonham tahab samuti ilmtingimata äikese ajal siseruumidesse, peremehe lähedusse. 2. Bibi on urisenud ja oma sallimatust näidanud siiani vaid kahe inimkülalise vastu - üks oli hästi pikka kasvu meelelahutustegelane ja teine kunstnik, kes üldiselt pelgas kõiki koeri.Järeldasime, et ju siis talle ei meeldi glamuursed mehed ja õlivärvilõhn:) 3. Bonhamil on vahest igav . See muideks, on kõige ohtlikum kiik...

Olen parfümeeria- ja kosmeetikatööstuse vabatahtlik austaja. Täna ärkasin esimest korda 3 päeva jooksul ilma palavikuta ja tundsin tohutut puudust veeprotseduuridest, mistõttu ligi tunnike kulus märkamatult vannitoas. Ohjah, mulle kohe meeldivad need hästilõhnavad pudelid/potsikud, midagi pole teha:) Õnneks on mul häid sõpru, kes just kosmeetika- ja parfüümiatoodete maaletoomisega tegelevad - nii saan oma kaootilise elustiili juures kiiresti ja soodsalt varustada... Vahest lähen ka väga eesmärgistatult kosmeetikakaupluse lettide vahele. Ka seal on vahva jälgida, kuidas sookaaslased ennastunustavalt endale midagi näkku või randmele tupsutavad:) Olen mõelnud, et kust mul küll see kirg ja soov end kreemitada/poputada - ema nagu küll eriti seda usku polnud. Küllap sai asi alguse ikka peale keskkooli, ülikooli ühikas sai ikka proovitud "põnevaid maske" ja kellegi poolt defitsiidisabas raske vaevaga hangitud kreeme, lõhnaõlisid (Krasnaja Moskva!) jne. Ja muidugi - eks see ihalus il...

Haiguse tõttu ei saanud eile Jaagu ja Kajaga ühineda. Seetõttu jäid mul nägemata/kuulmata ka Kurtna värskemad uudised. Õnneks andis abikaasa täielise ülevaate palju uusi hobusid juurde tulnud, kui suureks Theo vend kasvanud (kisub vist vägisi sinn 180 kanti) jne jne. Kõige tähtsama teate edastas Jaak e-posti teel. Näis kas Babushka varsahakatisest tuleb võik või heleraudjas... võimalikud variandid.

Tubasel režiimil viibimise juures on vaid üks hea omadus - lugemine ja omaette olek. Kui pea väga raskeks muutub ja nohune nina lukku läeb, uitan pisut tubades ja tõstan valin järjest uusi raamatuid, millega siis taas voodisse peitu kooserdan... et end parimate paladega kostitada. On raamatuid, milleni kasvatakse - lihtsalt on vaja teatud kogemusi, teadmisi et neid mõista. Vahest haarab mind kahjutunne ja paanika, kui palju on häid teoseid, milleni tahaks jõuda! J.Brodsky Koguja rõõm on üks neist, mille endale ilmumise järel soetasin (Vagabund, 1996), ent mis mulle tollases kontekstis kohati mõistetamatuks jäi. Täna, taas Brodsky`t sirvides, tundub kõik mõistetamatu kokkujooksvat nagu pusle. Ühe olulise mõtte Nobeli kõnest (tõlkinud Piret Lotman) tahan enda jaoks kirja panna: "... Esteetiline valik on alati ilndividuaalne ja esteetilised elamused alati isiklikud. Iga uus esteetiline reaalsus muudab seda kogenud inimese veelgi isikupärasemaks, ja muutudes ajapikku kirjanduslikuks (...

Täna on olnud üsna kummaline päev, osalt seetõttu et olen üle hulga aja "korralikult" haige - 31 kraadi õues ja 20 kraadi kliimaseadmes tegid esmaspäevasel Viljandi teekonnal oma töö. Nüüd siis angiin ja üle 38 kraadi palavikku, mistõttu poolest päevast töölt koju ja teki alla. Teine, palju valusam probleem on aga see, et esimest korda 18-aastase kooseksistentsi ajal tunnetasin, et poeg kuritarvitas mu usaldust. Olen terve õhtupoolik vaaginud võimalikke põhjusi, analüüsinud, kus tegin mina vanemana vea... See igivana lapsevanema küsimus, et kuidas olla võimalikult liberaalne nii, et lapsevanema tingimusteta armastus ja usaldus ei muutuks pimedaks . Kuidas aidata, suunata noort inimest nii, et mitte teha temast abitut. Sekkudes sekkumatult... Süda tilgub verd. Näen ta valu, ent ei saa seda võtta, sest olnut enam tegematuks ei tee. Kas on õige läbi valusa kogemuse õppimine? Sest neid ju paratamatult elus tuleb....

... arvas mu sugulane kui pühapäeval hobusid nägi. Mõtlesin, et millest küll selline arvamus, aga jah - enamik hobuseid, keda maal karjas näha võib ongi ju punnkõhukestega tööhobud või suisa raskeveolased. Tavainimene, kes ma ju isegi veel aasta tagasi olin, ei teegi vahet hobuste erinevate tõugude vahel. Ka minu jaoks olid enne hobude tegelema hakkamist olemas valge hobune, tööhobune ja Palladium:) Et siis sellised tõud... Tegelikult tegi mind see hobuse kõhnuse värk algul kergelt õnnetuks. Sest pean oma ponnistusi just söötmise alal väga püüdlikuks. Kui Aibolit käib, uurin ikka hobude konditsiooni kohta ja temalt olen ikka saanud rahustava vastuse, et kõik ok. Aga jah, eks inimestele tunduvad peenikeste jalgade peal seisvad, ~175 cm turjakõrgusega hobud harjumatult kebjakad. Aga selliseks ongi nad aretatatud, et suudaksid mängleva kergusega parkuuridest üle hüpata, manööverdada jne. Raskeveolasega ei kujutaks seda nagu ette, eks ole. Ja rahvaüritustel lapsi ringiratast tiirutavad h...

Tegelikult oli ämma külaskäigul ka teine eesmärk - nimelt aitas meheõde naaberkülas organiseerida tantsupidu. Jah, just - majadevahelisel muruväljakul leidis aset juba mitmendat aastat järjest küla tantsupidu, tähistamaks kirikukalendri järgi nelipühi ja lihtsalt - kokkutulemist, - tantsimist. Kõlab sürrealistlikult. Aga tegelikult oli üritus vahva! Rahvariietes memmed, taadid (neid oli küll vaid 2, aga see-eest väga sirgeselgsed), naised, lapsed... ja kõik tantsisid! Tantsud olid väga mitmekülgsed varieerudes reinlendrist, robushkast kuni kunstipärasemateni. Päikseprillid ikka kippusid uduseks minema kohati - nii liigutav oli vaadata tantsulusti, rahavariietesse rüütatuid, valgeid sukkpükse (!) ja väärikust, millega tantse läbi viidi. Üritus vältas umbes tunni jagu ja siis siirduti järvakaldale puljongile/pirukale. Ei mingeid autolahvkasid õlle, longerote ja muu taolisega. Suheldi, naeratati. Helge oli.

Ei mäletagi teist nii kaunist maikuud kui tänavune.... Kuidagi eriliselt õite-, lõhnade- ja linnulaulurohke. Või pole mul enne olnud aega märgata? - Mnjah, ei pea ma ju enam ilmtingimata kella 8 paiku ummikutes rüselema, samas ärkan ikkagi hobuste tõttu üsna vara ja luban endale vähemalt tunnikese värskes õhus olla... Täna tuleb üle hulga aja külla meheema, Kurb, sest esimest korda tuleb ta ilma isata. Kogemata ütlesin hommikul mehele, et "kui ema-isa jõuavad siia, siis..." Niivõrd harjunud olen neid kahte kooslusena nimetama. Aga jah, seekord ja edaspidi ilma temata. Äi oli väga eriline inimene. Kuldne inimene, öeldakse. Tema teadmised loodusest....lindudest, loomadest... väga igatsen tema jutustusi ja teda. Ka teised, kellega tema teed ristusid. Peietel võttis sõna tuntud looduskirjanik, kes meenutas kuidas äi oli talle kinkinud unustamatu hetke, mida ta nimetas rebasekallistuseks . Tegelikkuses tähendas see "nippide kogumit", kuidas rebane inimesega kohtuma ...

Tumeblondi on otsustanud on blogi sulgeda võõraste pilkude eest. Kahju. Tema postitused andsid ülitervistava laengu, rebides välja argipäeva kontekstist. Siirus ja "trikitamine" vaheldumisi- ehtne blogiilma Piki Pikksukk:) Mõnus oli jälgida kassi-hiire mängu lugejaga manipuleerimisel. Seksisõbrukestest sujuvalt üle tõsiste ja hingekriipivalt õrnade teemadeni. Sellist elegantsi mitmeid kordi päevas oma poliitilisi vaateid serveerivalt ketšupitädilt ei leia.... Aga jah, nüüd ta siis otsustas minna. Mis seal`s ikka - kass sai Sul ju kah kastreeritud. Hääd teed Sul, omapäid kõndiv CatWoman - julge ikka unistada! Täiesti ebaoriginaalselt lohutan end Jeff Beck`iga...:)

Juhtus nii, et paraku ei saa me abikaasaga Genesise kontserdile minna. Kontsert toimub Helsinkis, Olümpia staadionil, 11.juunil. Rohkem infot leiab siit. Huvitatutel palun kontakteeruda aadressil Metsap11ga@hot.ee Täiendatud: NB! Piletid on uued omanikud leidnud ja seetõttu enam mittesaadaval.

Eile, peolt tulles ja hobusid koplist talli viies avastasin, et Theo oli puhta kuplas. Sääsed ja muud elukad olid teda ikka korralikult purenud. Mozartil seevastu polnud suurt mida viga... huvitav, kas sääsed eelistavad värskemat verd?:) Igal juhul kimasin täna hommikul vara Kesko Agrosse (muideks, juba alates 08:00 lahti!) ja ostsin mingisugust jube intensiivse lõhnaga deodoranti neile. Kandsin selle hobudele peale, ent kuna Theo ei näidanud üles erilist vaimustust, siis tema sai oluliselt vähem sissemöksitud. Täna õhtul - taas Theo punne täis. Ja ikka üsna palju... lisaks leidsin mõlemal puuke. Huvitav, kas see on mööduv näht... umbes nii et, kujuneb immunsus suveks? Või mis oleks hea vahend sääse jm putukate peletamiseks? Parmud ju samuti peagi kohal... Täiendatud: Aibolit käis ja hobudel sai tehtud teistkordne teetanuse ja gripi vastu vaktsineerimine. Samuti said mõlemad ussikuuri.

Eile õhtupoolikul õnnestus meil üle pika aja ühiselt tuttavate sünnipäeval käia. Tegu oli abielupaari ümmarguse juubeli(te)ga. Kunstiinimestele omaselt olid nad kokkuleppinud "ühe päeva", mil kahepeale kokku 100 aastat ära tähistada. Kuna mõlemad olid oma esimese noorusaja veetnud estraadilavadel nii Eestis kui ka Venemaa avarustes, siis oli ka külalistering põnev ja lapsepõlvemälestusi esiletoov. Meenus, kuidas majataguse lauavirnast väljaulatuva laua peal kiikudes "esinesin", lauldes ulapalomablanca`t jms. Sünnipäevalapsed said tavapäraste kingituste kõrval ka muusikalisi üllatusi. Nii näiteks esinesid Anne Veskit, Liia Laatsu ja sünnipäevlasi matkivad transvestiidid või kuidas naiseks riietunud mehi nimetadagi? Igatahes vastuvõtt oli maruline. Ja siis tuli Tema, Madame... Tõeline kabareetäht! Tänas elegantselt parodiste ja pidas vajalikuks meenutada, et tõeline kunst seisneb muus... tunnetes ja oskuses neid väljendada. Mäletan Madame`i ajast, mil olin ~20-aastan...

Seekordne tellimus Amazonist sai kokkupandud puhtalt hetkeemotsiooni ajendil. Nimelt oli mul üleelmisel nädalavahetusel külas sõpruskond, kelle hulgas tõsiseid metalli ja tantsumuusika sõpru. Oleng hakkas juba päeval pihta, laisklesime valge veini ja grillimise saatel õuel ja polemiseerisime päevakajalisemad sündmused loodusrüpes ära. Õhu jahenedes siirdusime toapoolele ja hakkasime muusikavalikus sobrama. Soov oli live kontserti järgi. Kuna tuju oli üsna üleval, siis avastasimegi et pole ühtegi sellist dvd-d, mis peotujuga haakuks. Noh, et mis ei vajaks väga süvenenud kuulamist/vaatamist. Üks külalistest, Segu, tahtis ilmtingimata Black Sabbath`it kuulata. Pika otsimise peale leidis poeg Ipod`ist ühe üldse mitte blacksabbathiliku bluesi:) Muusikaõpetajast Liivi aga seevastu soovis hoopis midagi Abbalt... ise tundsin kah kahetsust, et Abbalt polnud mul ühtegi plaati. Täna, kodust suurpuhastust läbiviies, olengi olnud Sabbathi The Last Supper`i ja Abba seltsis. Dekadentlik elamus vürt...

Täna siis esineb Kumus selline Kitarrist. Piletid tema kontserdile müüdi imekähku läbi, ent tänu headele inimestele õnnestus (tänud, Tõnn) meil ikka 3 piletit saada. Olen ta kontsertsalvestist dvd-lt kuulanud, vaadanud. Tegu tõelise virtuoosiga... Kitarristid teavad paremini - tema fingerpicking tehnika pidada olema unikaalne. Tommy Emmanuel Somewhere Over the Rainbow Täiendus 22:49 Arvan, et need mõnisada inimest keda Kumu saal täna mahutas, nägid/kuulsid väikest muusikaimet... Tegelikult pelgan alati pisut , minnes virtuoosi kontserdile, sest mingil hetkel võib tehniline võimekus muusika "alla neelata". Aga mitte tänasel kontserdil... Kõrghetk oli minu jaoks Tommy Emmanuel ja tema kihlatu duett "Burn for Me" (ma pole kindel kas oli selline nimetus), võttis sipelgad jooksma... Teineteise häälte tunnetus, lihtsus, muusika. Liigutav ja igatsusi tekitav. Aga muidugi jätkus kontserdi jooksul ka ülemõistuse tehnilisi kõlavigureid (kratsitud kitarr), Tommy elegantset rü...

Mõtlesin, et kuidas ma Batmani loo lõpu küll kirja panen ja... ei saagi seda teha, sest koguaeg meenub anuv silmapaar "ära mine ära". Igal juhul, kaukaaslane pole see tõug, kelle närvisüsteem elaks üle peremehe vahetuse. Kaukadega ei katsetata, tagajärjed võivad olla ülimalt traagilised... Õppisin seda läbi väga valusa kogemuse. Ja kaukade kasvatajad peaksid väga hoolikalt uurima oma kutsikate uute omanike tausta... Kes tahab võtta kutsikat vaid tema armsalt karupoegliku välimuse pärast , omamata eelnevalt mingit kokkupuudet selle uhke, ent põikpäise tõu esindajatega - otsige parem uus tahtja kui kutsika saatus korda läheb... Selle koeraga tuleb tegeleda palju ja maast-madalast. Mul on väga heameel tõdeda, et nii mõnigi kaukakutsika omanik on võtnud minuga hiljem kontakti, kas siis käitumisprobleemide pärast või lihtsalt, andmaks ülevaadet nende käekäigust. See annab kinnitust, et vähemalt enamik neist said kindlatesse ja hoolivatesse kätesse. Rohkem infot ja pilte sellest su...

Loodetavasti kriitiliseim aeg Theo ruunamisest möödas ja sellest protseduurist kirjutamine enam "kurja karja" ei kutsu. 1. päev - operatsioonipäev Nõrganärvilisena hoidusin sel tunnil kodust eemale. Abikaasa assisteeris dr Aiboliti ja tema mulle seda kõike ka kirjeldas. Hobule tehti tuimestav süst ja oodati pisut kuni see mõjuma hakkas. Saba teibiti kinni. Seejärel tegi arst 2 lõiget ja urgitses munad välja. Täkumunad umbes rusikasuurused ja mõnedes kultuurides manustatakse neid delikatessina... Kui munad väljavõetud, lasti õõnsustesse valgunud verel välja joosta... nii umbes 20 minutit. Kui verejooks lakkas, puhastas dr Aibolit haavad ning siis talutati hobu boksi toibuma. Mõnedel hobudel (väga harva)pidavat olema vere hüübimise probleem, see teeb ka ruunamise ohtlikuks. Õnneks meie hobul taolist probleemi ei ilmnenud. Arsti ettekirjutused: 5 järjestikusel päeval süstida Gentamycini lahusega Dieet - ainult kuiv hein pluss vesi, ei kaerale porgandile jne Koplikeeld - boksi ...

Kuna Hobufoorum juba pikemat aega maas, ei saa seda küsimust kahjuks sinna postitada. Aga jah - Theo on saanud külge halva kombe kordel "lõigata". Kui ma nüüd end õieti väljendasin. See seisneb selles, et hobu ei tee täit ringi, vaid ühe külje pealt püüab mulle hästi lähedale tulla. Lootsin, et see läheb järgmisel korral üle, aga tundub mitte. Viimasel ajal teeb ta iga korde ajal teeb ta seda sama trikki. Kusjuures suunavahetusel just - päripäeva traavis teeb kõike ideaalselt, ent just vastupäeva joostes see probleem ilmneb... Püüdsin selle kohta infot netist leida, ent tulemusteta. Kas peab kasutama spetskordet?Topeltkordet või Chamboni vms? Treenin teda praegu tavaliste päitsmetega, tegelikult tahakski teada, millal ja milleks peab kasutama spets kordepäitsmeid. Need tunduvad nii kobakad, et praegu ta nendega ilmselt küll ei lepiks. Äkki on mingi lihtsam nipp?

Eile viibisin tööasjus pea terve päeva Tartus. Õnneks oli enne tagasisõitu piisavalt aega, et teha väike tiir Tartu südalinnas. Välikohvikus istudes ja imehead mojito`t limpsides, tundsin seletamatut rahu- ja turvatunnet endasse voolavat. Tartu ON kuidagi mõnusalt hubane... Vaadates mööduvaid omaette naeratavaid inimesi, taustaks täistundi lööv Raekoja kell... mõtlesin, et tahaks varsti jälle tagasi tulla.

On üks nendest laupäevadest, mida väga armastan... piisava ärkamisaja, kohvitass näpus uimerdamise ja looduse nautimisega. Naabruses asuvast metsast on saanud Roheline Tuba... Eile otsustasin LedR kontserdi(!) vahetada Bonhamiga metsaskäigu vastu. Valged jänesekapsad hiirekõrvus toominagate ja kaskede vahel, linnud suurte kuuskede otsas viimaseid päiksekiiri püüdmas, saatjaks kõrvlukustav sädin, minu Suure Kiviga aas täis nurmenukkusid....mnjah, pole just palju elus selliseid hetki ja aega (tahtmist) nautimiseks. Andsin uue hoo oma ürdipeenrale - külvasin tüümiani, basiilikut, aed liivateed, tilli... Herneid kah. Hobud tunduvad samuti uue kopliga harjunud olevat... vahepeale võetakse jooksutuurid üles, püherdatakse, Theo näitab noorusuljust end aeg-ajalt küünlasse visates. Havensi müslit hakkasin hobudele lisatoiduna manustama. Mozart nosis seda erilise mõnuga, selekteerides kaera vahelt müslisegu tükke. Beckisagod sai Soome progemetal kontserdile lähetatud (Pain of Salvation). Ta o...

Ühe kena inimesega sai kunagi vesteldud süsteemiarhitektuurist ja süsteemide arhitektuurist üldse. Loomulikult jõudsime otsaga semiootikasse ning arutelu jättis palju filoosoofia valdkonda? kalduvaid küsimusi rippu. Oma väidete illustreerimiseks kasutas kena inimene näidet solresol tehiskeelest. Ainsamate tehiskeeltena programmeerimiskeelte kõrval olid mulle sinnani teada ladina ja esperanto. Interneti abil uuendasin oma teadmisi ses vallas.... Sellest teadmisest alates mängingi vahest mõttega, et mis oleks kui ühel päeval kõik inimesed planeedil Maa vestleksid solresolis. Muusika puudutab ju niigi meid kõiki.... pungist klassikani. Igal ühel oma. Püüdsin klaveril järgi mängida edastatud sõnumit " dm, frm, dfsom ", foneetiliselt kõlab siis - domi, faremi, dofasolmi....nagu haldjakeel:) Igal juhul - see sõnum heliseb siiani kõrvus. solresol/prantsuse/inglise sõnastik.

Sellist rohelust nagu kevadega kaasneb, ei leidu vist ühegi kunstniku värvikarbis. Vihm, päike, rahe, tärkamine ja meeleolu - kõik see kokku annab erakordse vaatepildi. Eile õhtupoolikul tegelesime mehega koduümbruse haljastamisega. Saime sekka vett ja vilet (rahet!), aga ühistöö tulemusena sai tulevane kaskede allee täiendust 8 liikme võrra. Saan siis kah kunagi parafraseerida Aleksei Tolstoi eesmärgini jõudmist, mis vältab "kuni kasekeseni" (oli vist nii...). Istutasin kabineti akna alla ka ühe "võõramaalase" - kollase forsüütia - meenutamaks ligi pooleaastast "eksiili" Kanadas... Õnnekägu kukkus, kui töödega ühele poole olime saanud. Hea märk? Ööbikuid aga veel kohal pole. Theo tunneb end üsna hästi, minimaalne paistetus ja korde ajal pisut nõriseb verd. Aga ei midagi hullu. Täna hommikul, kui ruunamisest möödas 6 päeva, lasime mõlemad hobud koplisse. Eraldi tarastusega, kuniks Theo täiesti paranenud. Pikemalt kogu protsessist kirjutan hiljem, ebausk ...

On ikka nii, et kingsepal pole kingi... Täna hommikul tööle sõites ja ummikus aega surnuks lüües, mõtlesin mõningase hirmuga algava töönädala peale. Õigemini, selle peale kuivõrd palju tuleb sel nädalal ekraani taga passida.... Talveperioodil pole asi vast nii masendav, sest siis istub enamik inimesi nelja seina vahel ning liikumisvaegus ei torka nii valusalt. Ent pruugib vaid päikesel end näidata, kui tajud - ma olen aheldatud töökohta "tänu" oma elukutsele. IT inimesi "toodetakse" ülemaailmselt, noor ja arenev teadusharu ju. Istuv generatsioon, kelle kutsehaigusteks valutavad kaelad, kõverselgsus, halvenev nägemine jne. Probleemi ei lahenda ka edumeelse tööandja poolt kord aastas läbiviidavad terviseuuringud. See pole profülaktika, parimal juhul diagnoositkse midagi ja sinnapaika see meie meditisiini ülekoormatuse tõttu ka jääb. Profülaktikaks sobiks loomulikult liikumine. Isiklikult olen tänulik oma "loomaaiale", kes mind vähemalt korra päevas liikuma...

Sageli aetakse ekstreemprogrammeerimise metoodika ( extreme programming methodology) segamini selle ühe võtte, paarisprogrammeerimisega. Paarisprogrammeerimine on aga ekstreemprogrameerimise üks praktika nagu on seda ka plaanimismäng, rekodeerimine, lõppkasutaja projekti kaasamine jne. Paarisprogrammeerimine ajamahukates projektide on üsnagi riskantne, mu meelest... isikuomadused ja stress teeb oma töö. Olen teinud üht ajakriitilist projekti ekstreemprogrammeerimise erinevate võtete abil ja tulemus oli üllatavalt hea. Oli teada, et tellija nõuded võivad pidevalt muutuda kuna süsteem osteti värskelt reformitud organisatsioonile, polnud veel kindlat struktuuri ja kasutajate tööülesanded võisid muutuda. Õnneks mõistis ka tellija olukorra kriitilisust ja nii saigi mehitatud kliendi lõppkasutajatest kasutajaliidese testimisrühm, kes prototüüpe ja uuendusi katsetasid ning vigade korral kiiret tagasisidet andsid. Kogu projekt oli jaotatud väiksemtaks redaktsioonideks ( release ) kestvusega 1-...

On olemas üks maailm, kuhu mul õnnestunud põgusalt pilk heita. See on Glenn Gould`i poolt (taas)avastatud J.S.Bach. Sattusin aastat viis tagasi nägema Yle_1 pealt dokumentaalfilmi eelmise sajandi tipp-pianistidest: Svjatoslav Richter, Vladimir Askenazy, Vladimir Horowitz...ja Glenn Gould. Tollest hetkest alates olen aasta-aastalt tema loomingut otsinud, kuulanud, endast läbilasknud. Kiindumus. Puudutatus. Nagu ikka siin ilmas, kui miski või keski su südant liigutab. Glenn Gouldi elukäik on üks kummalisemaid, mida tean... tema isiksus oma eremiitluses ja tavapäratuses samuti. Mitmeid mu tuttavaid interpreete segab ja ärritab tema kaasa ümisemine . Mind mitte, vastupidi see sulab ja imendub kõikehõlmavasse muusikasse. Suurte metropolide plaadipoodide ja Amzoni abil on mul "kiirabi" Gouldi muusikaga olemas. Kummaline, aga Beethoveni, Mozarti ega Hindemithi interpretatsioonid pole niimoodi puudutanud nagu Bach, kes oli kahtlemata Gouldi suurim kirg ja armastus. Olen avastanud, ...

Hommikul puhastasin ja harjasin hobusid, ühtlasi püüdsin Mozartile salvi jalale panna. Seekord tehti üsna tõsine katse mulle jalaga äsada...vaistlikult kiljatasin ja põhjustasin omakorda hobudele väikse panic attack `i... Ei midagi hullu, õnneks rahuneti koheselt, aga siiski. Kella 10 paiku helistas sepp, et ta just nüüd meie kandis ja teeb hobudel kabjad korda. Noh, jätsime nad esialgu kuni järgmise värkimiseni üldse raudadeta. Kusagile asfaltile me ju niipea niikuinii ei lähe. Ratsutame ikka koplis. Theo trall jätkus pisut ka täna, ei tahtnud end eriti boksis kätte anda, ent porganditega laskis siiski "ära rääkida" ja nii sai Reimo tal krihvidega rauad eemaldatud ja kabjad tagasilõigatud. Valgustasin Reimole kah viimaste päevade sündmusi ja kuuldes, kuidas ma Theoga koplist tulin, vangutas pead. Ütles, et kui juba hobune inimesest ette jooksnud, pole mõtet tema taga olla, vaid targem on nöörist lahti lasta üldse. Ja eriti kui täkk tahab minna, siis tema tagajalgade piirkon...

Sooh, kahjuks juhtus nädalavahetusel see, mida mõnda aega olin peljanud... Kevad, tärkav loodus ja võib-olla ka uus ning avar koppel pannud vohama ka Theo hormoonid, paraku on ta oma "pruudiks" valinud Mozarti, kes ju samuti isasloom, olgugi et ruunatud. Igal juhul on taolised lähenemiskatsed Mozarti täiesti ära retsinud, sest esimestel kapjadel alles krihvid all... Kuna Mossu on niigi haigusest puretud ja väetim kui tavaliselt, ei suuda ta ka Theod korralikult paika panna ja vaevalt, et see ka aitaks. Armuvalu on nii suur, et sellist käitumist ma veel Theo puhul kohanud polegi... Kael püsti, sõõrmed puhevil, üleni higine ja muudkui möriseb... Kuna olin üksi kodus, siis helistasin koheselt hobulausuja Jaagule, kes soovitas hobud koheselt lahutada. Noh, võtsingi siis Mozarti paela otsa ja viisin talli varjule. Päris jube, mis siis lahti läks... mõlemate meeleheitlikud hirnatused ja Theo ahastav traav piki koplitara. Vaatasin, et nii see kah kestma jääda ei saa... samas tundus ...

Viimaste päevade blog.tr postitusi sirvides on hakanud silma kõikvõimalikud üleskutsed: süüdata küünlaid, eirata konflikti, Ansipi valitsust jne jne. Kuidagi kõhe hakkab neid lugedes. Ma mõistan ja hindan valitsuse pressibüroo poolt edastatud sms-i ja mailide olulisust. Tean oma poja tutvusringkonda ja neis möllavat nooruslikku radikalismi, mis neid taolistes olukordades VÕIKS barikaadidele Eesti au kaitsma ajada. Õnneks ei kujuta nende, Wikmani poiste (nagu neid naljatades kutsun) puhul küll kunagi ette taolist vandalistlikku libastumist, nagu kahjuks sai osaks vene noortele kahe möödunud ööpäeva jooksul... Leian, et demokraatlikel alustel valitud parlamendil on igati õigus ja suisa kohustus edastada üleskutseid teemal "provokatsioonide ja rahvakogunemiste vältimine". Seda enam ei saa ma aru, kust võtavad endale õiguse üles kutsuda midagi eirama, mingit aktsiooni läbi viima jne jne punased hanharanid, outekid, mr costellod ... Virtuaalpäeviku tegelased siis ühesõnaga:) Kas p...

Õhtupoolik möödus "pidulikult" - nimelt said hopsid omale uue, ligi 2ha-l paikneva suvekopli. Tundub, et härraste esimesed muljed on head - ei proovitud end elektrikarjuse lindi üle ega alt läbi murda... Päev oli ka tähtis selle poolest, et meid külastas dr Aibolit, kes sedakorda määras Mozartile antibiotsikuuri süstide ja ravipulbri näol. Süstima tahtis hakata mu abikaasa - noh las proovib. Kuigi, olen ise enne koeri süstinud jne... aga leian et loomapidamise juures see vajalik oskus mõlemile. Treener Jaanika abil kordetasime Theod. Theo sai kõvasti kiitust, kuna õppis kiiresti ja tundus tegevust igati nautivat. Õppisin paar lihtsat nõksu, mille abil hobu üle taas kontrolli saada. Lihtsalt, kui õpilane väga kiskuma hakkab, tuleb pisut enda pool teda tõmmata ja hetk hiljem taas kordepaela järgi anda. Ja niimoodi vajadusel mitu korda kuni sikutamine lõpetatakse. Jaanikaga lobisime mõnda aega ka piruka ja kohvi juures, teemaks peamiselt hobud. Sain temalt näpunäiteid just teatu...

Ja ei näe enam ühtegi liikumist üllaste tõdede eest seismas...Uni tuli peale, ilmselt. Minul hetkel küll mitte. Mõtlen ausalt öeldes esimest korda Eestist lahkumisele... kogu karjaga:) Hommepäeva uurin, kuidas oleks hobude ja koerte transport. Marodööride ja ullikeste maa, tõesõna.... Või kuidas oleks ratsapolitsei loomisega? Taoline jõuk ehk aktsepteeriks looma rohkem kui inimest?

Mõtlesin pikalt enne, et kas kommenteerin seda ja seda postitust. Lõppeks otustasin enda postituse kasuks. Kummaline lähenemine ilmalikele asjadele liikumise algatajate poolt... Ja ülimalt naivistlik ja läbinähtav eneseeksponeerimine. Oleks see ainult nii, siis ei kulutaks ühtegi rida. Aga seltskond pürib ju arvamuse kujundajaks... Manifest ja puha. Kogu sellest farsist kumab läbib ju meeletu tähelepanuvajadus ning seetõttu ollakse valmis konflikti õhutama, pungestades ükskõik mida. Oh, tule taevas appi.... kui iga päev mr Costello moodi mööda ilma kindla eesmärgiga ringi siiberdada, küllap leiaks analoogseid näiteid nii eestlaste kui venelaste kasuks/kahjuks. "Salasilm ei maga! " Olgem ettevaatlikud! Ja isegi kui oleme ettevaatlikud, punnitaks 8.mai liikumine oma lauludes ja rääkimiste s ikkagi samasugust hülgemöla välja. Kurat võtaks, te, liikmed ei tundu nii saamatud ja armetud olevat, et sellisel moel endile tähelepanu otsite. Manifest ja puha... Ehk saate omandatud ko...

Minu jaoks on kahtlemata parim söögikoht kaukaasia köögiga Must Lammas. Eile õhtul sai seal üle hulga aja käidud. Seekord sõin dolmaad ja rüüpasin pisut ka punast majaveini "Must Lammas", imehea ja õdus tundmus tekkis. Trehvasin mitme hea tuttavaga, keda iidamast-aadamast saati näinud pole - olen ju oma loomaaiaga üsna koduseks jäänud. Igal juhul leppisime ühe nädalavahetuse õhtusöögi meie juures kokku. Aga jah, erakordselt hubane õhtupoolik hea toidu, vanade tuttavate ja taustaks kõlava Sulikoga...

Midagi ei aidanud, tuli taas dr Aibolit välja kutsuda... viimane katsetus Mozarti preist lahtisaamiseks (Natusani tsinksalv) ajas ikka jala totaalselt paiste ja mädaseks:( Arst vaatas, vangutas pead ja käskis paariks päevaks jalg üldse rahule jätta.... Nüüd pesen siis kummeliveega ülepäeva ja mätsin õhukese kihi saialille salvi (arst soovitas ettevaatlikult proovida). Täna igal juhul toetus Mozart juba kindlamalt neljale kabjale. Aibolit veel mainis, et kuna tegu valge hobuga, võib ta ka vabalt olla allergiline salvidele, mis teiste hobude puhul mõjuvad ja on raviva toimega. Ja ka päikesevalgus ei pruugi taolisele hobule just hea olla. Sooh, tuleb välja et allergia on tõeline elusorganismide nuhtlus. Üks mu tuttav teadis rääkida, et ameeriklased olevat väljatöötamas tõelist sensatsiooni allergikutele... ravimit, mis pidavat minema pühkima igasuguse allergia. Juhul kui see tõsi, ehk jõuab järjekord ka neljajalgseteni. Ahjaa juhul, kui mõnel lugejal sel alal kogemusi, palun nõu! Publish...

Sellise uudise peale sattusin Lemmik.ee portaalis. Esimene reaktsioon oli muidugi, et taas üks maailma narrus... Ent siis meenus aastavahetus tavapärase saluudi ja rakettide põmmutamistega ning kuivõrd ärritas see Mozartit. Hirm teadupärast on nakkav ja jumal tänatud, et taipasin paukumise ja sähvatuste ajal talli minna. Mõlemad hobud tiirutasid üsna ärevalt mööda bokse. Küünlas nad veel polnud ja end rappinud samuti mitte. Veetsingi aastavahetuse momendid tallis hopside juures, neid rahustades ja porgandeid sissesöötes. Selle uudise puhul - serblastel kindlasti tallis kuumaverelised, kes esimese basstrummi laksaka peale lõhkuma võivad hakata... Olgugi et, Charlie W. suht vana juba;-) Teisalt jällegi, inimeste puhul küll nii suuri ümberkorraldusi ette ei võeta... Kujuteldamatu oleks kui Metallica kontserdi eel oleks Lauluväljaku ümbruses käivitunud samalaadne aktsioon imikutele rahustite andmiseks...

Eks minagi märkasin eilseid blog.tr pealkirju ja lugesin need õhtul ka uudishimust kantult läbi. Kirjutajate paar meenutas kangesti kunagisest nõukaaegsest Buratino filmist nähtud kerjuspaari - rebane Alice `i ja kass Basilio `t. Nende unistus Lollidemaast ja see kuidas nad vedasid vaese Buratino prügimäele rahapuud kasvatama haakub mu meelest vägagi viimaste päevade sahistamisega teemal, kuhu maani võib blogida... Avalik blogi on minu arusaamist mööda siiski avalik virtuaalne päevik, mille autorid (kaasaarvatud mina) põevad kirjutamiskirge segatult eneseeksponeerimisega. Sel põhimõttel loetakse ka teiste blogijate kirjutisi - kuidas teine inimene mõtleb, tunneb, tegutseb. Ja kindlasti ka võrreldakse ja kohati samastatakse end. Epp samastas ja võrdles end ning tundis end puudutatult, sest tema nii ei teeks ja ei suudaks. No mina ka mitte. Nagu ma ilmselt ei suudaks kirjutada väga paljudest teemadest. Sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt ei huvita mind. Aga seda ohjama hakata.....

Täna hommikul äratas mind postiauto signaal - Amazonist oli nädal tagasi tellitud dvd-d kohal. Ühe plaadi toppisin koheselt mängijasse ja nüüd ma siin siis naudin hommikust kohvi ja vot seda asja siin. Juba sipelgad jooksid, kuulates That`s The Way algust: "... I dont know how Im gonna tell you, I cant play with you no more..." Teine plaat on Joe Satriani 2006 live , mida ma kah veel näinud pole. Kuna nädalavahetuseks ennustatakse üsna heitlikku ilma, siis tore - saan tubaselt ja hubaselt aega veeta. Aga nüüd hetkel pean idülli lõpetama, sest nädalalõpp ja sebimist kui palju veel.

Täna siis kukkusin tänu iseenda liigsele julgusele... Mulle ju koputati südamele, et hobu pole miski puudel, aga noh inimene õpib kogu elu ja eks mõnda aega tuleta seda ka haigetsaanud sabakont meelde... Valusähvakas oli küll jube, aga veel jubedam oli tunne et ma ei saa mitte midagi parata enam.... õnneks oli Mozart niipalju tark loom, et suutis vältida mulle suuremaid traumasid tekitamast. Aga oigasin ikka jupp aega, hobu tuli nuhutama et mis minuga on. Komberdasin kuidagi majani, lärmi peale oli ka poeg õue tormanud. Eks ta oli sellises seisus emmet nähes üsna ehmunud ja helistas esmalt kohe kiirabisse (õige reaktsioon muidugi), aga pisut hiljem siiski annulleerisime hädaabi. Kondid tundusid terved olevat ja hing sai kah rinnust lahti köhitud:) Ehmatus oli küll korralik ja lonksasin ikka mõned tassid suhkruvett selle asja peale. Tänane õhtupoolik siis peamiselt pikutavas asendis valusa sabakondi tõttu. Aga naljakas on see, et ma ei tunne mingit hirmu nende ees. Tean, et Mozart polnu...

Mul oli täna Viljandisse asja ja tagasitulles sai kanuutatud mööda Pärnu jõge. Mõnus... Veevool oli üsna kiire ja nii sai kohati lihtsalt allavoolu libisetud ja ümbritsevat loodust nauditud. Nägin hästi lähedalt kitsekest, kes tunnistas mind enne putkupanekut üsna kaua; sinikael parte, linavästrikupaari, toonekurgi - kõikjal saatjaks vee vaikne vulin. Kurgja talumuuseumi silla all tegin väikse peatuse, lasin vihmapilvel tühjaks sadada, haukasin võileiba ja mõistsin, et taolist hetke olin kaua oodanud ja vajanud... Enne Kersti valdusteni jõudmist sai vihma- ja rahepilv mind siiski kätte, ent mõnus oli seegi - jõgi oli täis miljoneid täppe, pärast sahmakat oli tunne kui oleks puhastustulest läbi käinud. Oh Kersti, Sa oled ikka hullum kui mina - 17 hobu, jajah. Aga raskeveokad olid muljetavaldavad, üldse - kogu kari. See liigutus, kuidas karjajuht mind läbiuurima tuli ja alles siis ülejäänud liikmed nuuskima saabusid, uhh... kõhedaks võttis. Eesel Hans oli samuti tõeline vaatamisväärsus:...

Eile õhtul oli siis mõlematel poistel metsik jooksutuju. Kiirused, mis üles võeti olid kohati suisa hirmutavad - ei olnudki sellist vaatepilti nende puhul veel näinud... Aga muidugi ega me tea, millega nad päevad läbi oma aega sisustavad. Igaljuhul olid nad lõpetades üleni higised, siis muidugi püherdati end veel liiva sees korralikult läbi ja nii nad end mulle öiseks tallilaskmiseks üle andsid:) Mozarti prei puhul hõiskasin liiga vara... kohati tundub et olukord hullemaks läinud - korpasid on juurde tulnud. Lugesin foorumitest beebi pepusalvi kohta ja eile tõingi Natusan tsinksalvi. Hoian seda nüüd 24 h peal ja eks siis näis. Samas pelgan, et ehk ei tohi siiski kinni siduda jalga - ei saa õhku. Aga kuna nii tolmune on, siis arvan siiski et vajalik, et mustust sisse ei läheks. Theo hirmutas mind paari köhatusega, pelgasin juba et puuslak - andsin igaks juhuks meega küüslauku ja tuulutasin talli, niisutasin heinu jne. Tegu oli vist siiski ajutise nähtusega, sest peale eilset galopeerim...