Potipõllundus

Jah, selle tegevusega olen otsustanud lisaks niisama vedelemisele oma puhkuse veeta. Pealeselle tahab ka väike aiapurskaev "mahaistutamist", ent selle jätan spetsialistide hoolde.
Mulle meeldivad aiatööd. Muidugi mitte koguaeg ja fanaatiliselt - ei, kiiks seisneb just selles, et lasen kogu värgil pisut ülepea kasvada, et siis paari päevaga peenrad, kasvhoone, kiviplaatide vahed, puude ümbrus jne jne "üle käia". Igavesti mõnus tegevus, eriti kui juhtub selline parasjagu soe ja tuuline ilm olevat nagu täna. Omi mõtteid saab setitada - Susan Sontagist kuni TPL-ini:) - just sellised mu tänase umbrohuvastase ristiretke teemad olid... Ja aed on pidevas muutumises - lopsakast džunglist saab üleöö golfimuru, umbrohu asemel sirged köögiviljaread. Ja see mõnus rahuolupilk, mille siis õhtul terassilt aeda läkitad, kust vähemalt nädala jagu inimtegevuse viljad vastu vaatavad. Nagu Sisyphose müüdis, eks ole!

Ma ei saa endale lubada just suurt iluaeda, ebavõrdne võitlus koertega on näidanud, et tavaliselt valivad nad enda lamasklemise ja kaevamise platsiks just mõne lillepeenra või kiviktaimla ümbruse. Ürte, herneid, porgandeid jms saan kasvatada vaid tarastatud alal. Tomateid/kurke kasvuhoones ja siiani aktsepteerivad nad aias sees vaid üht lillepeenart - veesilma ümbruses. Ja muidugi peetakse lugu ka potililledest. Niiet - pean opereerima umbes nagu "Pisuhännas" - õhku! õhku! - õhk ei maksa midagi!

Mäletan, et esmakordselt oli mul võimalus päris oma aeda pidada Arukülas. Esimesel kevadel puudus nii mehel kui ka mul aiapidamise kogemus. Saime kõigega kenasti hakkama. Isegi vaod tõmbasime käsiadraga sisse. Aga hätta jäime siis, kui kogu see saak valmima hakkas - no ikka liiga palju olime kõike mahapannud. Ja kõik idanes ja kasvas nii et mühises. Isa oli andnud kastitäie varast kapsast, et osa ka "väljaminemise" jaoks. Ei läinud midagi välja ja nii olin ühel nädavahetusel ~50 kapsapea omanik... Kõik, kes külla tulid, said kohustusliku kapsapea kaasa. Või siis kasvuhoonetaimed - üsna ühes tsüklis valmisid nii kurgid kui ka tomatid ja hoolimata sellest, et neid hoolsalt sõime, konserveerisime kuni kõik 3.liitrised purgid otsa lõppesid, ei tahtnud see vool ikka kuidagi lõppeda. Lõpuks vedasin mõned kärutäied kurke naabritädi lehmale - tuli välja et ta neid armastab.

Nüüd olen aasta-aastalt ettevaatlikum selle va potipõllundusega. Külvan ja istutan pieteeditundega. Et hiljem stressi poleks, aga ka et puudust ei tuleks oma aia hõrgutistest. Sest seda ju see värske kraam ikkagi on. Poest ja isegi turult enam mitte taolisi "oma hobude sõnnikul" kasvatatud nämmasid asju ei saa!