Verbaalne kõhulahtisus?

Eks minagi märkasin eilseid blog.tr pealkirju ja lugesin need õhtul ka uudishimust kantult läbi. Kirjutajate paar meenutas kangesti kunagisest nõukaaegsest Buratino filmist nähtud kerjuspaari - rebane Alice`i ja kass Basilio`t. Nende unistus Lollidemaast ja see kuidas nad vedasid vaese Buratino prügimäele rahapuud kasvatama haakub mu meelest vägagi viimaste päevade sahistamisega teemal, kuhu maani võib blogida...

Avalik blogi on minu arusaamist mööda siiski avalik virtuaalne päevik, mille autorid (kaasaarvatud mina) põevad kirjutamiskirge segatult eneseeksponeerimisega. Sel põhimõttel loetakse ka teiste blogijate kirjutisi - kuidas teine inimene mõtleb, tunneb, tegutseb. Ja kindlasti ka võrreldakse ja kohati samastatakse end.

Epp samastas ja võrdles end ning tundis end puudutatult, sest tema nii ei teeks ja ei suudaks. No mina ka mitte. Nagu ma ilmselt ei suudaks kirjutada väga paljudest teemadest. Sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt ei huvita mind. Aga seda ohjama hakata... milleks siis üldse taoline keskkond? Teemasid jälgivad moderaatorid oleks jah, kohustuslik element alguses kirjeldatud Lollidemaale.... ja magus tulemus inimestele, kellele taoliste pretsedentide loomine ongi elustiiliks...

Kas keegi saab haiget teiste kirjutiste läbi?
Haiget on võimalus saada igal pool ja igas elukeskkonnas... Virtuaalkeskkond pole mingi erand. Kui vaid seeläbi, et kirjutajad ehk voolivad rohkem sõnu. Vähemalt mulle on jäänud mulje, et kõik blogijad valdavad kirjasõna imehästi. Ju siis mõni kasutab seda oskust ka kujuteldava relvana iseenda jaoks. Oskus ja vabadus seegi, eks ta ole.