Joseph Brodsky "Koguja rõõm"

Tubasel režiimil viibimise juures on vaid üks hea omadus - lugemine ja omaette olek. Kui pea väga raskeks muutub ja nohune nina lukku läeb, uitan pisut tubades ja tõstan valin järjest uusi raamatuid, millega siis taas voodisse peitu kooserdan... et end parimate paladega kostitada.

On raamatuid, milleni kasvatakse - lihtsalt on vaja teatud kogemusi, teadmisi et neid mõista. Vahest haarab mind kahjutunne ja paanika, kui palju on häid teoseid, milleni tahaks jõuda! J.Brodsky Koguja rõõm on üks neist, mille endale ilmumise järel soetasin (Vagabund, 1996), ent mis mulle tollases kontekstis kohati mõistetamatuks jäi. Täna, taas Brodsky`t sirvides, tundub kõik mõistetamatu kokkujooksvat nagu pusle.

Ühe olulise mõtte Nobeli kõnest (tõlkinud Piret Lotman) tahan enda jaoks kirja panna:

"... Esteetiline valik on alati ilndividuaalne ja esteetilised elamused alati isiklikud. Iga uus esteetiline reaalsus muudab seda kogenud inimese veelgi isikupärasemaks, ja muutudes ajapikku kirjanduslikuks (või mõneks muuks) maitseks, võib see isikupära osutuda kui mitte garantiiks, siis kaitsevahendiks orjastamise vastu. Sest hea kunsti- ja kirjandusmaitsega inimene ei allu nii kergesti rütmilisele kordusele ja manamisele, mida kasutab igasugune poliitiline demagoogia. Ma ei taha väita, nagu oleks voorus shedöövri loomise tagatis, vaid üksnes seda, et kurjus, eriti poliitiline kurjus, on alati halb stilist. Mida rikkam on indiviidi esteetiline kogemus, mida väljakujunenum on tema maitse, seda kindlam on tema kõlbeline valik, seda vabam ta on (mis ei tähenda, et ta oleks ilmtingimata õnnelikum).
Just selles, pigem rakenduslikus kui platoonilises mõttes tuleb mõista Dostojevski märkust, et ilu päästab maailma, või Matthew Arnoldi ütlus, et meid päästab poeesia. Maailma päästa tõenäoliselt enam ei õnnestu, kuid üksikisikule jääb alati võimalus..."

Joseph Brodsky anno 1987