Hiiumaal... seekord Kaigutsi-Kõpu-Tahkuna-Kassari

Vähemalt kord aastas püüan Hiiumaale sattuda. Tavaliselt juhtub see Jaanipäeva paiku, sest peresõber peab oma sünnipäeva maalilises Kaigutsi suvekodus. Tihtilugu oleme külastanud ka Suuremõisa kammermuusika päevi - viimastel aastatel, tõsi küll, pole sinna jõudnud.

Sel aastal otsustasime sünnipäevalapse ja endi privaatsuse kasuks ööbida Kõpu tuletorni lähistel Pihla talus. Hubane ja vaikne oli, hoolimata kusagil lõõmavatest jaanilõketest. Meieni ulatus vaid linnulaul ja põgus vihmasabin. Hommikul võtsime ette väikse uurimisretke Tahkuna poolsaarele. Sattusime pooljuhuslikult lummavalt kauni ja üksildase puukirikuni - ümbrust piiras vaid sammaldunud aiake, milles mõnikümmend kalmuküngast. Rahu ja ajatu looduse kulg. Imeline viimne puhkepaik.

Edasi suundusime poolsaare tippu, kus mälestusmärk Estonia õnnetuses hukkunuile. Mina ei saanud kuidagi silmi lahti mereäärselt niidult - oh, teaks ometi kuidas kõiki neid heljuvaid, täiuslikke kõrrelisi ja muid niidutaimi nimetada! See on täiesti maailm omaette. Nii õhulist ja värvilist taimestikku pole ma mujal Eestimaal kohanud.

Järgmisel päeval, enne praamile minekut põikasime Kassari ratsatalust läbi. Joosepi sõnul on kari juba 150-pealine! Tegime väikse matka looduses, sumasime hobudega merevees ja läbisime lehmakarja. Täitsa hobukarjuse tunne oli:) Eesav oli rahulik ja mõnusalt mugava sõidumaneeriga. Igal juhul sain end vaevanud hirmutundest taas üle ja nautisin retke väga. Otsustasime, et püüame õigepea tuttavate hobulembidega pikema rännaku ette võtta. Miks mitte kasvõi septembris...