Kõigest ja ei millestki

Õhtupoolik möödus "pidulikult" - nimelt said hopsid omale uue, ligi 2ha-l paikneva suvekopli. Tundub, et härraste esimesed muljed on head - ei proovitud end elektrikarjuse lindi üle ega alt läbi murda... Päev oli ka tähtis selle poolest, et meid külastas dr Aibolit, kes sedakorda määras Mozartile antibiotsikuuri süstide ja ravipulbri näol. Süstima tahtis hakata mu abikaasa - noh las proovib. Kuigi, olen ise enne koeri süstinud jne... aga leian et loomapidamise juures see vajalik oskus mõlemile.

Treener Jaanika abil kordetasime Theod. Theo sai kõvasti kiitust, kuna õppis kiiresti ja tundus tegevust igati nautivat. Õppisin paar lihtsat nõksu, mille abil hobu üle taas kontrolli saada. Lihtsalt, kui õpilane väga kiskuma hakkab, tuleb pisut enda pool teda tõmmata ja hetk hiljem taas kordepaela järgi anda. Ja niimoodi vajadusel mitu korda kuni sikutamine lõpetatakse.

Jaanikaga lobisime mõnda aega ka piruka ja kohvi juures, teemaks peamiselt hobud. Sain temalt näpunäiteid just teatud käitumise ennetamiseks, samuti teadis ta palju Theo varsapõlvest ja teistest Thetfordist põlvnevate hobude saatusest. Niiet - selline spetsiifiline kõnering.

Ülalkirjeldatud hetked aitasid pisutki leevendada eelmise öö sündmustest kantud masendus ja hirmu.

Õhtupoolikul, pärast treeneri kojuviimist põikasin korraks linnast läbi, kuna abikaasa oli unustanud ühe tööasja maha. Kell oli siis 21:30 paiku kui ma Draamateatri piirkonnast olin sunnitud mööduma. Olenemata suuremate rahutuste puudumisest sel kellaajal, tundus asi ikkagi üsna pingeline olevat. Keegi viskas mööduva politseiauto suunas kivi, noorte grupid liikusid sõiduteel, Tammsaare ja Musumäe ümbruses liiguti peamiselt.

Koju jõudes, telerist uudiseid jälgida oli ikka masendav küll...uinusin alles kusagil poole kahe paiku. Ent hommikul ärgates ütles alateadvus, et kõik on möödas. Õnneks nii ongi ja loodetavasti jääb Tallinna Rahu püsima.