Hobuinimesed














Pole küll eriti kaua hobumaailmaga tuttav olnud, ent mõningaid seiku hobudega tegelevatest inimestest olen märganud.

Esiteks, üldjuhul on nad äärmiselt tagasihoidlikud rääkides oma edusammudest treeningutel või võistlustel. Hobusele orienteeritud, mitte ennastupitavad. Kuigi, olen mõistnud et inimfaktor efektiivseks koostööks äärmiselt oluline...

Teiseks, pole hobuinimesel oma neljajalgse sõbra jaoks millestki kahju, alates vabast ajast ja lõpetades finantsvahenditega, mida hobu hoolduseks ja varustuse hankimiseks vaja.

Kolmandaks, on nad kõik kahtlemata väga vaprad...sest lähikokkupuude nende "elukatega" (ühe mu foorumisõbra väljend:) toob kaasa üsna tõenäolise riski nii kergemateks kui ka raskemateks vigastusteks.

Neljandaks, on nad töökad... Sest need loomad tahavad tööd... See üürike, mis võistlustel vaatajani jõuab, on jäämäe tipp. Samuti rahulikult maastikul jalutavad hobu ja ratsanik. Sellele eelneb ränk ja kannatlikkust nõudev töö. Füüsiline ja moraalne katsumus.

Tänasel õhtupoolikul leidis aset tore kohtumine noore inimesega, kelle abil loodan hobumaailma uksest lõplikult siseneda. Siiani oli vaid varvas ukse vahel....

Kommentaarid

Liana ütles …
Ja kui nad seljast maha lendavad, siis leiavad ikka vabandusi hobu kaitseks ja võtavad süü pigem enda kaela. Enne olgu süüdlane põõsast lendav vares, puult kukkuv oks, kõva tuul, aga mitte suksu:)
Heli ütles …
Jah, hea tähelepanek! Nii see tõesti kipub olema. Alles olin ühel võistlusel, kus neiu kukkus üsna rängalt. Ent treener süüdistas eelkõige end, et hobu oli liiga väsinud ja polek siiski olnud vajalik võistelda...