Uued munade pühad:(

Sooh, kahjuks juhtus nädalavahetusel see, mida mõnda aega olin peljanud... Kevad, tärkav loodus ja võib-olla ka uus ning avar koppel pannud vohama ka Theo hormoonid, paraku on ta oma "pruudiks" valinud Mozarti, kes ju samuti isasloom, olgugi et ruunatud. Igal juhul on taolised lähenemiskatsed Mozarti täiesti ära retsinud, sest esimestel kapjadel alles krihvid all...

Kuna Mossu on niigi haigusest puretud ja väetim kui tavaliselt, ei suuda ta ka Theod korralikult paika panna ja vaevalt, et see ka aitaks. Armuvalu on nii suur, et sellist käitumist ma veel Theo puhul kohanud polegi... Kael püsti, sõõrmed puhevil, üleni higine ja muudkui möriseb... Kuna olin üksi kodus, siis helistasin koheselt hobulausuja Jaagule, kes soovitas hobud koheselt lahutada. Noh, võtsingi siis Mozarti paela otsa ja viisin talli varjule. Päris jube, mis siis lahti läks... mõlemate meeleheitlikud hirnatused ja Theo ahastav traav piki koplitara. Vaatasin, et nii see kah kestma jääda ei saa... samas tundus suht kõhe minna mässavat täkku talli talutama.

Helistasin Jaanikale ja kirjeldasin lühidalt olukorda, ta arvas et kindlasti peaksin koplist ära tooma, sest Theo võib hakata elektrikarjusest läbimurdma ja soovitas jalutusköie asemel kordenöör võtta äratoomiseks.

Toppisin igaks juhuks kaska pähe ja ronisin koplisse. Paela otsa saamine läks õnneks kergelt ja nii me siis talli poole liikuma hakkasime. Niipea kui Theo kiskuma hakkasin, lasin tal tiiru ümber enda kõndida. See võttis pisut küll vauhti maha, ent mida tallile lähemale, seda tihedamalt ka tiirutasime:) Talliuksest sisseminek oli küll tormiline, kõigepealt "veenduti" et Mossu alles ja siis vuhiseti oma boksi sisse. Kõik toimus ikka üsna ohtlikul piiril nii, et ei julgenud mina oma sõrmi talle külge toppida, et kohe päitsmeid ja paela eemaldada, lasin ta koos paelaga sisse mühiseda. Võttis ikka mõned minutid aega, enne kui sabaga külgede vihtumine ja puhisemine lõppes. Mõni aeg hiljem oli rahu tallis...nagu poleks midagi juhtunudki.

Eile ja täna on hobud boksides konutanud ja vaheldumisi koplisse vaid kordetamise ajaks viidud, Theo reageerib Mozarti äraolekule endiselt paanikaga ja boksiukse kolistamisega, käratamise peale reageerib mõneks ajaks küll, ent nii pole ju mõtet...

Õhtul helistasin Theo kasvatajale ja rääkisin loo ära, tema arvamus oli, et kui nii "meheks" on mindud, siis pole enam mõtet ruunamisega oodata. Praegu veel jahedad ilmad ja putukaid vähe, kes haavad halvaks ajaksid. Tema leppis ka spetsialistiga kokku. Tuli välja, et dr Aibolit üks parimaid ruunajaid. Neljapäeva õhtupoolikul siis jätab Theo oma täku staatusega hüvasti...

Kurb, aga paratamatu.