Pärnu

Otsustasin sel suvel koduvabariigist väljaspoole mitte reisida... Lihtsalt, nii palju on siingi avastamistväärivat ja vähemalt minu puhul peab paika tõdemus, et iga reisiga kaasneb väike stress... Eriti kui see toimub seltskonnaga või/ja töö asjus. Palju rohkem armastan üksi rändamist, uitamist. Omas rütmis, ruumis ja ajas. Kuna aga huvipakkuv piirkond, Lähis-Ida, praegu just eriti turvaline paik rändamiseks üksikule naisterahvale pole, siis otsustasin oodata rahulikumaid aegu...

Reedel jätsime hobud väiksesse kodukoplisse ja sõitsime Pärnusse. Õnnestus ka tuba bronnida Alexi Majas ja nii me 19 paiku Kuninga tänaval platseerusimegi. Tuba oli õdus - sisehoovis, kärast eemal. Õhtusöögiks Aasia köök. Esimesed dringid tegime samuti sääl. Edasi jalutasime mööda vanalinna tänavaid ja tänavakohvikuid. Imetlesime ehitiste fassaade ja puitpitse. Ja biidermeierlikku armsust ripplillede ja aknaaluste lillekastide näol. Pärnu ON kaunis ja hubane... Ja ei kohanud me midagi vaid soome keelt, üsna mitmel korral haaras kõrv ka saksa, hispaania, rootsi keelt.

Lõpuks jõudsime otsaga Kuursaali, läbides enne iidsete puudega rannaäärse pargi. Noh, seal oli üsna tavapärane läbu. Aga ei lasknud end sellest häirida, isegi tantsu sai vihutud Apelsini saatel.

Järgmisel hommikul magasime nädalaväsimust välja ja hommikusöök lükkus lõunatundi. Leidsime ühe väliterrassiga tõelise kohviku, kus imehea mahlane proscutto salat ja aromaatne kohv. Kohev juustukook samuti. Ilm oli taas päikseline ja nii me Kuursaali juurest randa sammusimegi. Võhikutena sattusime esmalt naiste paradiisi ja siis kohe meeste omasse. Kuna aga liiv oli nii tuline, siis me enam pikemat matka ette ei võtnud ja viskasime oma rannalina kusagile kahe paradiisi vahepeale. Päris naljakas oli korpulentseid alasti tädikesi ja peamiselt keskealisi onkleid ringi patseerimas näha:) Õnneks suhtuti meisse ja ka teistesse riideribasid kandvatesse sallivalt.
Merevesi oli karastav, minule liigagi - sestap lebasin niisama rannaliival, üsna veerpiiril ja nautisin niisama tuule paitusi. Nii mõnus ja lõõgastav. Lugesin ja jälgisin vareseid, kes tähelepanelikult publikut seirasid, et siis järelvalveta peesituskohti revideerima lennelda.

Tagasisõites täheldasin kummalist tendentsi - väga hoiti kinni 90-100 km tunnikiirusest. Propaganda kannab vilja?