Su hobused on liiga kõhnad...

... arvas mu sugulane kui pühapäeval hobusid nägi. Mõtlesin, et millest küll selline arvamus, aga jah - enamik hobuseid, keda maal karjas näha võib ongi ju punnkõhukestega tööhobud või suisa raskeveolased. Tavainimene, kes ma ju isegi veel aasta tagasi olin, ei teegi vahet hobuste erinevate tõugude vahel. Ka minu jaoks olid enne hobude tegelema hakkamist olemas valge hobune, tööhobune ja Palladium:) Et siis sellised tõud...

Tegelikult tegi mind see hobuse kõhnuse värk algul kergelt õnnetuks. Sest pean oma ponnistusi just söötmise alal väga püüdlikuks. Kui Aibolit käib, uurin ikka hobude konditsiooni kohta ja temalt olen ikka saanud rahustava vastuse, et kõik ok. Aga jah, eks inimestele tunduvad peenikeste jalgade peal seisvad, ~175 cm turjakõrgusega hobud harjumatult kebjakad. Aga selliseks ongi nad aretatatud, et suudaksid mängleva kergusega parkuuridest üle hüpata, manööverdada jne. Raskeveolasega ei kujutaks seda nagu ette, eks ole. Ja rahvaüritustel lapsi ringiratast tiirutavad hobud pole sportlased, vaid enamasti oma vanaduspõlve väljateenivad.

Olen püüdnud ajada internetist jälgi Mozarti põlvnemisest, aga seni tulemusteta. Pisut ehk aitab mu otsinguid tätoveering, mis talvekarva eemaldudes on ta kerel paistma hakanud. pean täpsemalt uurima talli kohta, kust ta Poolamaalt toodi.

Theo on aga tunnustatud sugutäkk Thetfordi järglane ja paberitega Eesti sporthobune.
Südamerahustuseks vaatasin Eesti sporthobuse koduleheküljel olevaid pilte.

No ei ole Theo ega Mossu kõhnemad miskit:)

Täiendatud: Mozarti värvikombinatsioonile leidsin lõpuks nime - tobiano