Sahkari talu

Lugesin eile õhtul T. Kammio Hobupiiblit ja kohale jõudis nii mõndagi. Lisaks haigusega mõlema looma puhul, peaksin rohkem tegelema stressi ennetamisega. Et see ei kõlaks nüüd teabmis nunnutamise ja tohutu vaeva nägemisena, siis - toon ühe 20 min võtnud tegevuse näite. Leidsin (vist Aramise blogist?) väikse mängu näite: porgandi peitmine ämbri alla ja selle otsimine. Nägin eile, et Theol on taas raske. Ribid tulid hingamisel välja jne. Muidu oli ka sellise longus olemisega. Algselt püüdsin teda liikuma saada sellga, et peitsin end talli nurga taha ja kutsusin teda vilistamisega. Esilagu norutas ta edasi, ent siis sai uudishimu võitu. Oh, milline üllatus, kui ta oma nina nurga tagant minu poole sirutas! Mõlemad olime momentaalselt reipamad:) Mängisime sellist peitusmängu paar korda ja siis hakkasin talle porgandi-ämbritrikki õpetama. Paari demonstratiivse katse järel oli tal asi selge ja kõrvad kikkis, otsis ta ämbrite ümberlükkamise teel porgandeid. Erksus püsis kuni õhtuse tallimineku...

Mu loomad elasid tuisu kenasti üle. Kui tuul tugevnes ja lumesadu aina tihenes, ajasin hobud talli ja lubasin ka Bonzo tuppa. Kuna tormihoiatus oli antud, lasin toas olevad nõud vett täis niipalju, kui vaba pinda jätkus. Kaasa pani hobudele topeltkoguse heina ette. Lõime ka lõpuks viimased talliaknad ette ja õigesti tegime:) Lumi oli pärast tuisku isegi imepeenikestest pragudest sisse pressinud. Theol oli 16.11-24.11 täiesti perfektne tervis. Eile aga täheldasin taas kõhuga hingamist ning tänaseks oli see süvenenud veelgi. Õhk seisab ja rõhud vahelduvad taas. Ühtegi ravimit ta hetkel ei saa. Vaid Tskonia astma I ja astma II leotist. Olen seda alates 20.10 manustanud ja mõju peaks üsna pea saabuma (2-3 kuu jooksul). Öösiti hoian tallis, ent uks on tema boksi juurest lahti. Ometi-ometi. Tuisujärgsel päeval korraldati koos Mossuga selline lumemöllu etendus! Mozart suisa võbises suurest tahtest boksist välja saada. Hädavaevu kannatati päitsete pähepanemine ära. Noja kui siis lõpuks koheva...

... siiski on! Käisin eile dr Aiboliti juures hobuste ussikuuri (Bimetin, andsin mõlemale 18.11) tarbeks ravimeid hankimas. Rääkisin ja kirjeldasin olukorda ning ta ütles - uinutamisele on vara mõelda! Uhh, kui hea tunne see oli. Ja muideks - niipea, kui ilm külmaks läks, kadus isegi rinnutusvagu. Hingeldamisest rääkimata. Täna öösel oli ka lumi maha sadanud ning ka see peaks aitama õhus levivaid niiskusest tingitud seeneoseid tappa. Samas - Dexaforte mõju on seni kestnud täpselt 5 päeva. Theole sai see tehtud laupäeva õhtul, 15.nov. Aibolit soovitas ka Ventipulmini manustamise lõpetada. M. palun siis mõtle nii nagu palusin! Ühendame mõtetes jõu - ehk läheb üle! Kulla K.! Juhul, kui teda täna vaatama jõudsid - palun saada mulle e-kiri, kuidas ta Sulle tundus ja kuidas ta end tundis! Ahjaa, jalused rasvatasin eile ära ja palusin T-l talli viia. Loodetavasti oli tal meeles, ehk leidsid üles?

... et oleks Theo kohta siia häid uudiseid kirjutada. Aga kahjuks ei ole. Kohe üldse mitte:( Nüüd pean tunnistama, et jään vist alla. Igal juhul ei oska ma teda kuidagi enam aidata. Kõik on ilmastiku ja tema organismi kätes. Ja kui pole piisavalt õnne, siis saan teda vaid ühe otsusega aidata. Tegelikult - kahega. Sest Aibolit püüab teda päästa veel ka 50%-50% õnnestumisvõimalusega süsti abil (kas jalad või kergendus 6 kuuks). Ikkagi on meil praegu veel väike tõenäosus (3 kuu suhteliselt edutute ja ajutiste abistamiskatsete vastu), et ehk ta tuleb välja. Dexaforte mõjus seekord üsna pikkamisi ja ega nähud veel täielikult möödunud pole. Kaelas on väike vilin endiselt. Igatahes - julm ja salakaval haigus on RAO. Olen viimastel päevadel lapanud läbi mitmeid foorumeid, kus haigusest kirjutatakse. Paaris neist on kiidetud väga Air Power`i nimelist ravimit . Kas see nii ägedas staadiumis aitab, on muidugi kahtlane, ent kuna see on puhtalt taimsel baasil, siis püüan ka seda hankida.

Tegelikult tahaks veelgi vängemalt praeguse ilma kohta öelda. Hakkas ju nii kenast külmemaks muutma, aga võta näpust - täna sajab jälle "tatti". Oleks, et veel hoovihm ja vahelduv pilvisus - ei! Säbrutab ja halli`tab. Theol on hetkel küll parem, ent kui õhrõhkkondade vaheldumine (esimene öine pikk miinuskraad) kutsus taas esile hingeldushoo. Eks ole ta hetkel õrn ja vastuvõtlik kõigele. Hingeldus on tänaseks küll taandunud, ent Ventipulmi arsti poolt ettekirjutatud 10 päeva saab ka õige pea läbi. Samas on tal endiselt hingamisel väljas rinnakuvagu, mis näitab et ta hingab rohkem kõhu abil. Otsisin ka Internetist võimalikku lisamaterjali haiguse kontrolli all hoidmise kohta ja leidsin selle saidi . Seal avaldatud materjalide põhjal tuleks haiguse peiteseisundisee viimiseks tegeleda ka antioksüdantide taseme tõstmisega (seleeni, E- ja C-vitamiini manustamise abil) hobuse organismis. Rääkisin "leiust" ka Ritaga. Ta olevat seda moodust samuti kasutanud ja tulemuslikult....

Täna käis Urmas. Mozartilt leidis ta mõlema esimes kabja raua alt põletikulised kolded. "Halvaks läinud" verevalumid või miskit sellist. Mõlemast tuli mädane vedelik välja. Üks esimene kabi oli ka suht pude, üsna raske oli naela isegi sisse lüüa. Ta soovitas lisasööta - MarsTal vms. Huvitav, kas kellelgi lugejatest on sellega koegmusi - kust seda saaks? Ruila tallides vist keegi pidi selle müügiga tegelema. Muidu oli Mossu erakordselt rahulik ja leplik rautamisel - vana kala juba. Lubas kõiki jalgu pukile panna ja puha. Surus nina minu põse vastu ja nii me siis seisime. Liikumatult. Silma sisse vaadates:) Theo seevastu näitas igal võimalikul moel, et tal on siiber... Aga saime rauad alt ja värgitud. Jääb paljajalu praeguseks, sest maa ju pehme ja kabjad tal head. Urmasega oli lahe "asja arutad". Preid pidavat sel aastal paljudel hobudel olema, isegi tumekõrbidel. Noja minu Mossu ilmselt ei allu ühelegi reeglile - tema valgd jalad on tänavu kõik puhtad (ptui-ptui...

Hetkel Theol kõik haigusnähud möödunud. Olen loomulikult endiselt ettevaatlik. Paraku ei teagi, mis kiiret tagasitõmbamist põhjustas:( Sain Aibolitilt ka pisut riielda - helistasin talle ja uurisin Ventipulmini mõju - ta ütles, et peaks mõjuma kiirest 1-2 päeva jooksul. Ent tulemus tuli juba esimese manustamiskorra järel. Samal ajal jätsin toidusedelist välja kaera. Asendasin Havensi kaeravaba müsliga, mida annan 2 korda päevas, 1 liiter korraga. Lisaks veel 2-3 kg porgandeid ja Ute käest saadud homöpaatilisi terasid. Seetõttu Aibolit oligi nördinud - RAO allergiku puhul peaks "uusi asju" katsetama samm-sammult midagi ära jättes või juurde lisades. Siis saaks hõlpsamalt teada probleemi põhjustaja Tervis on tagasi ja ülbus ka, mis väljendub ka iseloomu näitamises. Eile õhtul näiteks pandi suur pauk jalaga vastu boksi ust, samal ajal kui ma rohtu segasin müslisse - umbes nii, et mis sa seal koperdad... Ahjaa, müsli segan sooja veega pudruks, sest niimoodi on tal seda hetkel ker...

Dexoforte hormoonsüst aitas täpselt 5 päeva. Hingeldus on tagasi:( Helistasin dr Aibolitile ja kurtsin muret. Otsustasime proovida Ventipulmi abi. Täna sai esimese doosi. Pean jälgima, et ta higistama ei hakkaks - kõrvade juurest ja rinnaisese eest märgumine pidavat normaalne olema - ent kui üle kere, siis pean doosi vähendama. Hetkel on ok. Ute käest tellisin posti teel ka sakslaste immuunsust tõstvad homöpaatilised tilgad ja köhakrampide leevendaja. Igaks juhuks muutsin Ute soovitusel ka sööta - kaera vahetasin välja Havensi kaeravaba müsli vastu. Kui mälus sobrasin, siis tundus, et probleemid hakkasid kui vahetasin sööda tänavuse kaera vastu. Kehv kaera aasta - ei tea ju kui kaua tootja kaeral seista lasi. Vajaliku 8 abil ehk siiski vähem. Võib-olla on allergija-tekitaja kaeras. Eks näis. Havensi täissöödaga on jällegi see häda, et kusagil pole märgitud kogust. Kui hobune on 600 kg raskune, palju tuleks manustada? Praegu Annan liitri korraga ja 3 korda päevas. Kas see on paras kogus...

Tal on parem praegu. Kuna süstisin teda kohe, kui koju jõudsin ( 23.10 ), siis osalt on see paremus tänu süstile. Proovisin eile Theod kergelt liigutada. Ta on nõrk ja ettevaatlik ka ise, ent tegime sagedasti sammu ja traavi lasin joosta järjestikku vaid mõned ringid. Köhatama hakkas ja kuulsin, kuidas röga hingamisteedes "lurisema" hakkas. Koheselt pärast kerget trenni viisin ta talli, kus andsin soojendatud kaera koos ravitee tõmmisega. Päris kõvasti köhatas sõõrmetest sodi välja. Tänaei hakanud erakordselt sandi ilma tõttu teda tülitama. Tekid on seljas mõlemal ja hoian neid õues nii palju kui võimalik. Ööseks siiski lasen talli, sest tormab ju... Tuttav soovitas soovitas proovida ka veel lihtsat võtet - vahetada hobuste boksid. Hingamisteede haiguste puhul võivat mõjuda ka n.ö elukohavahetus:) Homme proovin lühikese aja jooksul selle järgi. Loodetavasti saan tal hingamisteede ärrituse sedavõrd alla selle aja jooksul, mil veel süsti toime kestab. Ürdid vist veel nii ki...

Mõned pildid ajast, kui Theo tervis veel lubas treeninguid teha.

Ei ole kahjuks veel silmaga nähtavaid tulemusi. Eks ürtide manustamine ja nende toime võta aega. Eile, tööreisilt saabudes, nägin et hobu oli hingamisega ikka väga hädas. Õnneks on eelmisest süstist möödas 2 nädalat - seega, manustasin uue doosi. Tänaseks oli hingeldus pisut alla läinud. Sain ka alles täna teada, et ürditõmmist tuleb kaeraga soojalt sisse sööta. "Ta tunneb end hetkel nagu oleks kurk haige", ütles Rita. Õhtul igatahes tema õpetussõnade järgi toimisin. Ürdid sain ma Loreida Tskonia kaudu, kes mulle hobuseannustes astmateed kenasti posti teel kohale saatis. Annan Loreida soovitusel vaheldumisi Astma I ja Astma II - koosnevad erinevatest taimesegudest. Ühes on ka allergiaalandaja, kolmisruse. Lõhnavad hästi ja on kenasti suurtesse paberkottidesse pakitud. Ka tõmmise keetmise anum on oluline, see ei tohi olla roostevabast terasest, vaid emaileeritud nõu, kus saab droogi ka tõmmata lasta. Rita arvas, et Theo veab välja. Arvan ja loodan ka. Pealegi... ilmad pidavat...

Loomapidamine toob aegajalt kaasa kurbi ja suisa ahastamapanevaid hetki. Selleks ei saa kunagi liiga hästi ettevalmistatud olla, hoolimata sellest et tead... lemmikloom nagu sa isegi, on surelik. Mu kaukaaslane Bibi on pärast 13-aastast sünnipäeva iga päevaga tervise poolest viletsamaks jäänud. Kõndimine on vaevaline. Söögiisu kehv. On päevi, kus ta peamiselt magab. Eelmise nädala lõpus, kui nägin et kuts on väga apaatne, käisin kodukoha loomakliinikus. Rääkisin oma mure ära ja palusin nädalavahetuseks mõned valuvaigistavad süstid jätta. Igaks juhuks. Täna, kui Bibi eriti tugevalt lõõtsutas ning toidust keeldus, otsustasin teda süstida. See, mis pärast süsti (ketamiin) toimus oli täielik agoonia. Mõnda aega oli loom šokis ja jäsemetest halvatud. Süda peksles kui meeletu. Helistasin oma tuttavale loomaarstile, kes ütles et 15 min. on kriitilised - kui vastu peab, siis läheb üle. Pidas vastu. Läks üle. Õhtuhakul ta igatahes sõi, jõi ohtralt ja isegi tuli minuga talli kaasa. Helistasin ka...

Eks kipu nii olema, et midagi ei tohi ära sõnuda... Eelmises postituses kirjutasin hobuse poolsetest kompromissidest, ent nüüd... Theo kompromissitus on arenenud sünkroonselt sellega, kuidas tervis paremaks on läinud. Nimelt, on tal hetkel selline "mäng", et ta enesega peale päitsete pähepaneku suurt midagi teha ei lase. Püüdsime abikaasaga täna enne treeningut teda kahekesi ohjata, ent suht ebaõnnestunult. Pärast analüüsisime ja ilmselt alustasime tema jaoks natike valest otsast - üritasime esmalt kapju puhastada, ent see protseduur möödus väga vaevaliselt. Kui jalakaitsmeteni asi jõudis, hakkas kutt esijalga kaapima ja näitas igal võimalikul moel, et tal on villand. Jube rahutu oli. Viisin ta käekõrval kordeaeda ja lasin vabalt, ilma valjaste ja kordenöörita joosta. See tundus jonnipunnile sobivat. Köhatamata joosti häälkäskluse peale väga ühtlaselt traavis, galopis jne. Ainus, mis on taolise vabalt jooksmise miinuseks - suunamuutus. Vastupidises suunas ta väga järjepidev...

Nädalavahetuse Horse Show tekitas minus vastakaid mõtteid. Jean Francois Pignon`i hobushow oli tõesti imeline, koos abikaasaga nautisime seda väga. Ja olekski jäänud n.ö roosa maitse suhu, kui kohe vahetult pärast etendust alanud 150 cm rohkete parkuuridega takistusvõistlus poleks nii võikalt alanud. Võistlust alustanud slovaki KWBN kukkus sedavõrd raskelt, et terve areenitäis rahvast vakatas. Tõepoolest, vaid pisut jäi puudu, et hobu oleks kaela murdnud sealsamasm, pealtvaatajate silme all. Hetkeks tundsin vastupandamatut soovi ära minna. Nii kohutav pilt oli. Ent õnneks ajas hobu end jalgele ja esimese asjana (!) läks nuusutama maaslamavat ratsanikku. Murdosa vältel toimus areenil inimestest-spordist väljaspool olevat. Väike peataolek inimeste poolt. Mu seljataga istuv vanem naisterahvas hüüdis: "Sadulavöö lahti, sadulavöö lahti!" Veel paar mikrohetke ja väljakule jõudis arstiabi, kes seda koheselt ka tegi. Kõik toimus kohutavas ja pahaendelises vaikuses... mida äkitsel...

... kappadi-kappadi Horse Show`le! Mis siis, et kommertsüritus. Mis siis, et kallivõitu. Üks pompöössemaid hobuse- ja ratsaspordi armastajaid siduvaid üritusi ikkagi. Programm on siin . Mina ilmselt homne mineja, sest täna kutsuti vanas töökohas ühe pikaaegse projekti lõppu tähistama. Mari aeee! Ootan Sind juba!

... ei lase meil hetkel väga tugevat trenni teha. Ta keskendmumisvõime on häiritud, sest treeningu kestel liikumahakkav röga hakkab väljapääsu otsima. Kordetasin teda täna ilma igasuguste abivahenditeta. Vaid päitsed olid tal peas ja minul käes kordepiits suunanäitamiseks. Isegi nööri otsa ei pannud. Ta oli olukorraga väga rahul, mu meelest. Sai rahulikult köhatada, siis kui häälkäsklusega sammule võtsin, samas aga vabalt traavida ja ka galopeerida. Allüürid on oluliselt ühtlasemad ja ka tasakaal paranenud - ma pole paari nädala jagu saanud teda väga jälgida töö tõttu. Aga täna, lõuna ajal ei pidanud enam vastu. Jalgu andis kenasti ja ei spilenud väga. Mu käsi jäi seega paika:) Ka seisma jäi Theo kenasti, siis kui häälkäskluse andsin ja kordepiitsa ülespidi tõstsin. Ikka tegi oma "leivaka" viies tagumise jala kenasti kohakuti teisega. Niiet - tubli ja mõnus hops, üle oma saatusest! Karin ja Theo

... et vastupidiselt mu soovitustele, käia Theol esialgu seljas vaid treeneri valvsa pilgu alla, sai abikaasa ratsutamisisu sellest võitu. Paar korda oli ta ka varem Theol seljas käinud, sammus loomulikult. Selline plaan oli selgi korral. Läksin just talli kordevarustust ära viima, kui kuulsin väljastpoolt müdinat. Kiikasin talliaknast välja ja, mis ma näen - Theo koos ratsanikuga kordeaias traavimas. Aga mitte mingis tasases sörgis, vaid pikendatud traavis - sellises, mille puhul mul Theo`d vaadates alati klomp kurku kerkib.... see on lihtsalt niivõrd ilus. Saba aetakse püsti ja vetrutakse nagu pilvedel. Täisverelise värk. Paraku polnud aega Theod imetleda, sest kaasa oli ilmselgelt hädas. Kiirus järjest kasvas ja hoolimata ta katsetest hobust peatada, võttis Theo ainult vauhti juurde, lõpuks mindi galoppi ja ikka üsna mitu korda oli ratsanikul tegu, et sadulasse jääda. Üritasin küll hüüda, et lasku ratset järgi ja hoidku end tahapoole, aga ei aidanud miski. Lõpuks peatus Theo vist ...

See, ja eelnevad nädalad on hopside ja kutside jaoks olnud toimekad. Olen tööasjade alla maetud, ent mu loomakesed aitavad mul vee peal püsida. Välja on kujunemas n.ö range režiimiga argipäevad, mis tähendab seda, et äratus on hommikul kell 07:00, pärast seda - tänavune kaer sooja veega veerand tunniks likku, hein külma veega, boksid korda, tallipõrand kriips-kraaps luuaga üle ja siis koplisse, hobude järele. Siis jätan hopsid poolsuletud laugudeja mõnust nohisevate ninadega kaera krõmpsutama ja suundun Bonzo `ga väiksele metsatuurile. Mõlemad kaifime hetke vaikust, sügislehtede sahinat ja miljonite ämblikuvõrkude sillerdamist kastemärjal aasal. Tagasi onni jõudes on hommikukohvi aeg ja seejärel teen umbes lõunani tööd. Vahepeal tuleb abikaasa töölt ja treenib Theo`d. Mõlemad on tublid - Theol on järjepideva ligutamise tulemusena hingamine lõpuks ometi korda saanud. Treener on viimastes treeningutes kasutanud ka libisevaid ja teinud peamiselt traavitrenni, vastupidiselt abikaasa samm...

Olen selle video ka kunagi varem blogisse riputanud. Tookord pigem Blue Horse Matine ülistamiseks, ent nüüd pean möönma, et allolev video on üks võimsamaid koolisõidus vabakava etteasteid, mida eales näinud. Räägitagu ja kommenteeritagu Anky kohta mistahes, sellisele tulemusele ja ühtesulamisse jõutakse siiski läbi VÄGA HEA koostöö hobusega. Loomulikult pole võistlusratsu elu kerge. Nii nagu ka inimese-tippsportlase. See aga , et Salinero on püsinud sedavõrd kaua tipus, näitab ka head kohtlemist, arvan ma... Ja kui hobusel on tippspordiks kõik eeldused, siis... Muidugi võib alati vaielda selle üle, et kas taoline kompromiss inimese algatusel ja hobuse kohanemisvõime üle on ikka loomulik ja mõttekas. Pole ju koolisõidu enamikel elementidel midagi ühist hobuse loomuliku liikumisega. Koolisõit on pigem demonstreerimaks inimese ja hobuse ühist tunnetust ja teineteise tundmaõppimise võimet. Üks tuleb vastu teise soovile ja omapärale. Vaid nii saab toimuda midagi sellist nagu sel videol. Püh...

Hirmus hea tunne on... Mozarti lonkamine on järgi andnud. Konsulteerisin dr Aibolitiga ja andsin mõnevõrra tihedamini Finadyni (iga päev ja suure lonke päeval isegi 2 x päevas). Tavaline taks on meil 100 ühikut üle päeva. Kahtlustasin siiski mitte niivõrd defomeerunud luuprobleemi kui seda, et ta on oma niigi haiged õlad ärakülmetanud. Olen teda nüüd öösiti koplisse saates vesti kandma pannud (selline kergest ja õhkuläbilaskvast materjalist ülakeha kaitse). Ta laseb sel protseduuril heameelega toimuda - märk sellest, et ta võiski lihtsalt tuult ja külma saada. Igatahes on ta hetkel taas sama reibas kui ennne. Püherdab maas ja puha... Abikaasa võttis tõsiselt käsile Theo liigutamise ja tegeleb temaga hetkel iga päev - kordetab koos külgratsmetega (kasutame neid nagu libisevaid). Taoline tegevus on aidanud lisaks tasakaalu tekitamisele oluliselt kaasa röga eraldumisele ning raskema hingamise nähud on praktiliselt möödunud. Sadula ostule lisaks sain pealekauba tasuta turvast. Ostsin veel ...

Mõlemate hobude tervis pole hetkel kiita: Mozart on saanud ilmselt tuult ja rõskust ning lonkab päris tugevasti. Jälgin teda mõned päevad ja kui kehvemaks läheb, kutsun dr Aiboliti. Võob-olla tuleb taas blokaadsüste teha... Theo on tatine. Trenni on suht keerukas teha, sest röga läheb liikvele ja hobul on raskusi selle väljaköhimisega. Niisutan küll heinu ja allapanu sai vahetatud turba vastu välja. Hobud on tallis maksimaalselt 4-5 h, ülejäänud aja õues. Lisaks on mul nagu kiuste töö juures hullumeelne periood...:( Hea uudisena saabus sadul. Hea näeb välja. Aga hetkel ei suuda sellest rõõmu tunda... Mures olen.

Kirjeldan ka pisut Mossu olukorda. Minu arvates on tal hetkel päris hea olla. Seda lubab arvata tema nautlev ja krapsakas (!) olek. Tema ja Theo sammul on loomulikult suur vahe. Eriti astumisel. Ent kui koplis üheskoos traavile või isegi galopile tõustakse, siis pole nähagi, et hobu "esisild" läbi. Mozartile meeldivad jahedamad ilmad, ta tuju on siis silmnähtavalt parem praegu. Boksis suisa kaabitakse jalga, kui teda peale hommikuund taas koplisse talutama lähen. Ta hoiab mind väga. See on tulnud samm-sammult, mitte üleöö. On näha, et ta usaldab mind ja püüab mulle meele järgi olla. Võtab õrnalt mu käe enda mokkade vahele, nuhutab ninaga mu õla vastas, annab kenasti jalgu jne. Aeg-ajalt ta justkui häbeneks neid õrnushetki - kui püüan teda pikemalt silitama hakata, pööratakse pea ära, umbes et - aitab küll, ega ma niiiiiii bolonka kah pole!:) Kui ma Theo boksis asjatan, katkestab ta söömise ja jälgib üksisilmi mu tegevusi. Mossu parem tervis on lasknud mul mentaliteedist ...

Bibi ja Bonhami rõõmuks on meil hoovile tekkinud mäeahelik, mis peaks neile meenutama nende juuri... Soliidse künkakese tekkepõhjuseks on talvepuud, õigemini klotsid, mis Imavere saeveskist otse hoovile vurasid. Koerad lamasklevad nüüd üks ühel pool "mäge", teine teiselpool. Läheb ikka jupp aega kui musta kilealuse kraami kuuri alla jõuame toimetada. Talgud kuluvad ära. Aga klotsid on kuivad, põlevad kõrge kütteväärtusega ja.. lõhnavad hästi.

Tegin ikkagi äkkostu ja ostsin järjekordsed...tekid. No ei saa mina rahulikult magada, kui vihma kallab nagu oavarrest ja hopsid seisavad sorgus sabadega koplis. Eelmisel aastal ostetud Eskadronid on liiga urbsed ja mõeldud tüki jahedamate ja lörtsiste ilmade jaoks. Sellistega hobuseid välja saata on liiga vara... võib hoopistükis karuteene teha, rikkudes naha loomuliku tasakaalu ja andes võimaluse mõnele "kihvtile" seenhaigusele või kõõmale. Igatahes on meil nüüd Horzes tekid ja olenemata sellest, et alguses tundus kaelapiirkonna avaus hobudele liiga lai ja ebamugav olevat, püsivad need imekenasti seljas. Kinnitusi on palju ja need peavad vastu ka selipidi püherdamised. Eriti kiidan aga materjali. Hobused olid näiteks tänase öö padukale vaatamata absoluutselt kuivad teki alt. Vahetult enne naha ja karvadega kokkupuudet on vihmakindla riide vahel ka võrgulaadne materjal. See laseb ilmselt nahal hingata. Sain ka väikse soodustuse Hipodroomi kauplusest - ühe teki sain kätte hi...

Soojad ja niisked ööd on tekitanud septembrikuus üsna harvaesineva loodusnähtuse. Nimelt on kusagilt välja ilmunud miljonid sääsed. Inimeste verd nad eriti ei soovi, ent hobuste oma tundub maitsevat. Eriti Theo veri:( Kuna hobud on endiselt öösiti väljas, siis on nad hommikul talli lastes kupladest ülekülvatud. Vereimejad ei jäta neid talliski rahule. Ostsin sääsesuitsu isegi... Näis, kas toimib. Üks hea märk ilmnes Theo RAO suhtes. Katsetasime teistsugust allapanu - saepuru asemel turvast - ja oh imet, seniks on kõik nähud taandunud. Hoolimata sellest, et on ääretult niiske ilmastik. Samas oli näha, et ärritusnähtude põhjustaja peitub tallis, sest hingeldushoog tuli boksis seistes. Nüüd on vaja leida Harjumaalt turbatootja, sest Kesko-Agros pakutav 300 liitrine (47 kg) kotitäis maksab 150 krooni. See on mu meelest liiga kallis ja kindlasti saab kusagilt soodsamalt?

Bibil täitub septembrikuus 13 eluaastat. See on ühe kaukaasia lambakoera kohta tõeliselt kõrge iga. Fotoalbumist leidsin temaga kohtumise päeva pildid. Mäletan, et jaanuarikuu alguseks oli karvakerasid 9-st pesakonnast kogunisti 4. Eks me olime aastavahetuse eufooriast veel kinni ja ei mõelnud väga selgelt, mida koera adopteerimise otsus endaga kaasa toob. Kutsika esimeseks koduks sai ju üürikorter... mida Bibi vastavalt oma maitsele ümberkujundama asus. Peeglilaua jalad, välisukse vatist ja kunstnahast vooder, maitsvamad kingapaarid - need on üks väike osa nimekirjast, mille kallal kuts oma hambaid teritas. Samas... tänu temale hakkasin ma nägema aastaaegu. Armusin sisemaa- ja metsainimesena ka meresse. Sain aru, et ta vajab minu suurt tähelepanu ja hoolitsust. Elasime üle suuremat sorti (õnneks õnnelikult lõppenud) liiklusavarii, tulekahju, õige mitmed kolimised kuni lõpuks sai Bibi oma tõotatud maale - piiramatu õuesoleku ajaga maakohta. Tegelikult on kogu me edasist elukeskkonna ...

Hobud ööbisid täna õues. Peamiselt Theo tõttu - niiskuse tõttu üritan ta tallis olevatest tolmudest võimalikult kaua eemal hoida. Kes teab, kas on Theo hetkel pisut nõrgem ja väsinum või siis müdistati öises koplis omajagu - igatahes hommikul neid kaerale kutsudes avanes järgmine pilt. Theo pikutas kerratõmbunult koplis ja Mozart seisis tema kõrval. Valge saba tuules lehvimas. Tavaliselt tullakse mind nähes koheselt kopliväravasse. Aga Theo ju magas. Mozart ei liigahtanudki. Ainult vaatas. Alles siis, kui Theo end mu kutse peale püsti ajas, liiguti"käsikäes" mulle vastu:)

Laupäevahommik on alanud asiselt:) Tegin teoks mõnda aega tagasi plaanitu ja koostasin väikse Exceli tabeli hopsidele minevatest kuludest. Majanduslangus ukse ees paneb ka mind, kui emotsionaalset kulutajat, oma väljaminekutel silma peal hoidma... Arvestamist tegin oma märkmete põhjal, mida alates juulist teinud olen. Sisendiks 2 hobust ja 2 kuud. Summa ei rohkem ega vähem kui 19460. Päris suur arv. Suvi on muidugi suurte kulutuste aeg - hangime ära talveheina ning sel aastal laiendasime ka talliümbruse liivaala (koorem killustikku ja täiteliiva pluss traktori tööaeg). Heina kulub kahele hobusele 6 tonni. Heina kilohind on tõusnud, sest diislikütuse hinnad tõusid. Ühtlasi oli ka äärmiselt kehvad ilmastikutingimused heina pakendamiseks ning hobuste hein teadupärast peab olema valitud ajal maha niidetud ja kvaliteetne. Ikkagi, kui need kulud (kokku 13610) maha võtta, tundub summa suur. Mis veel? Juulisse-augustisse jäid mõlema hobuste värkimised/tagasirautamised. Mozarti ravimiost ...

Täna võtsime Kesko-Agrost passimiseks Winteci üldsadula: lisaraamiks sadulaga kaasasolevale mustale ( medium ), valisime punase ( wide ). Iste sügavus 17,5 tolli. Ilma õhkpadjata. Kaalusin ka õhkpadjaga varianti, ent mingit kaaluvahet ei tuvastanud. Alustuseks proovisime Theole musta raamiga sadulat, Mari sellega päris rahule ei jäänud - hindas pisut kitsaks. Vahetasime raami punaseks ja sellega tundus sutsuke liiga lai... Nokk kinni, saba lahti. Otsustasime kerge trenni teha siiski punase raamiga. Kuna eelmises trennis pelgasime pisut, et Theo kordel suule haiget tegi ning ratset kartma hakkas, otsustasime teda kordetada kordepäitsete abil. Esmakordselt. Pähe lasi ta need täiesti rahulikult panna, olgugi et need on pisut rasked ja "hirmuäratavate" metallist jubinatega. Kordenööri kinnitasime nina pealt (mitte Ninatagant:P), see oli tema jaoks pisut võõras ja platsi poole suundudes vahtis ta pisut ärevalt minu poole. Platsil olles sai ta üsna pea võõristusest üle ja tegi üli...

Eilse päikselise ilma ja üle pika aja tehtud treeningu tõttu sai mõned fotod klõpsitud. Enne trenni võttis Mari ette põhjaliku juuksuritöö Theo juures - kärpis lõuakarvu, sõrgatsitutte, kõrvakarvu ja muidugi ka lakka ja saba. Trenn polnud just kõige parem -Theod häiris miski, mistõttu galopp oli juba kordel täiesti pöörane. Seljas olles tegi Marile paar küünalt isegi sammus ning ajas pead kuklasse nagu tige hani. Asi võis olla selles, et polnud ~2 nädalat teda liigutanud või siis mõni silmaga nähtamatu põhjus (tegi ehk kordel suule haiget ja pärast juba pelgas ratset). Aga pildid tulid kenad - nii trenni omad, kui ka koplis patseerimise omad. Theo on ikka suureks kasvanud, võrreldes eelmise suvega. Mozart näeb samuti kobe välja. Loodetavasti hakkab ta nüüd kibekähku karva kasvatama. Igatahes õhtul Mossu nahk taas õhetas kergelt - karva on liiga vähe.

Mozarti järgi võib kella õigeks seada. Uskumatu täpsusega teab ta, et käes on time of kaera. Kuidas see väljendub? Täpselt kell kuus õhtul rivistab ta enda ja ülejäänud "karja" üles kopli värava juurde. Nii seistakse järjekindlalt ja liikumatult postil, võideldes kärbseparvega, sest kuidagimoodi teatakse - nüüd on õige aeg. See on väga otsene vihje, et peaksin kõik teised toimetused pooleli jätma ning hobud talli kaera ja müslisegu maiustama viima. Väike jala peal tukkumine pärast õhtuoodet kuulub samuti rituaali juurde.

Päevakorda on tõusnud sadulaost Theole. Kerge ülesanne see pole, sest Eestis tundub valik üsna väike olevat. Sadulat tuleb jus ilmtingimata proovida ehk passida. Noorel hobusel on eriti oluline, et sadul oleks võimalikult mugav ja istuks talle kui valatud. Samas... on kvaliteetse sadula hind kõrge. Hea oleks, kui sadulal oleks tellitav raam - noore hobuse selg veel arenemas ja muutumas. Kuldsesse Ratsusse helistades sain teada, et sünteetiliste sadulate hinnad on jah, 2500 kr, ent uue tellitava raamiga nahksadula hinnad (üldsadul Prestige) algavad 15 000 kroonist. Minu jaoks on see liiga kallis. Huvitav...kevadel, kui uurimas käisin, teatati hoopis teised hinnad - et 8000 krooniga saab korraliku uue sadula... Niisiis, hakkasin uurima ka muid võimalusi, treener rääkis häid sõnu Härma Kaubahoovist Pärnus. Ise olen käinud näppimas ka Kesko-Agro Winteci sadulaid. Sealsed üldsadula mudelid on eriti kerged, õhkpadjaga ja samuti tellitava raamiga. Pealegi, Theo on treeneri Winteciga sõitnud j...

Ma ei saa märkimata jätta, et Mozart traavib, galopib, koputab jalaga tallipõrandat ja tunneb end silmnähtavalt hästi. Olen paaril õhtul püüdnud emast pilte teha, ent see ei õnnestu. Osalt seetõttu, et näen neid õues siis, kui hakkab hämarduma, õhtupoolikul on nad tallis varjul, et päike ja satikad neile liiga ei teeks. Teisalt - nad kaovad sellise ulja kapakuga võpsikusse, et mina oma haige jalaga jään neist kaugele maha:) Mõned päevad tagasi käisid poja sõbrad külas ja nende seas oli ka hobustega tegelev neiu. Ta kiitis, et hobud näevad suurepärased välja. Mõlemad! Niiet... mõnel rindel on siiski muutustega.

Üldiselt on mu kutsud elupõlised õuekoerad. Õuekoera nimetusega kaasneb ettekujutus ketikoerast. Kaugel sellest... kaukaasia lambakoera EI TOHI ketis pidada. Tegelikult ei tohiks ühtegi koera ketis pidada. Katsuge ise nelja jäsemega olla pisikesele territooriumile aheldatud. Aga jah, kaukade ketis pidamine on ka peremehele ohtlik, sest ühel päeval on see pisike territoorium nii oma, et ka peremehe sisenemist sinna peetakse sissetungina. See on muidugi sellisel juhul, kui koeral on klõpsakas närvisüsteemis toimunud. Ketisistumise rutiini puhul võib see juhtuda. Kaukade "segiminemisest" on lihtsalt rohkem kuulda, sest need ei lõpe enamasti vigastusteta. Niisiis, mu koerad elavad enamasti aias, lahtiselt ringi joostes. Ka talvel. Ent vahest harva on juurdepääs eluruumidele. Need harvad juhud tulenevad kindlatest põhjustest: - olen üksi kodus. Teadmine, et koerad mu magamistoaesist troonivad, annab mulle magusa turvatunde ja une:) - paduviihma ja äikese ajal. Hoolimata sellest, ...

Otsustasin, et mõnda aega püüan hobusid koplist tuua nii, et jätan Mozarti jalutusköiest vabaks. Ühte hobu ohjata ja kõrval talutada on mulle turvalisem. Maaslamavana pole must ju niikuinii kasu ja oht, et nad kahekesi kusagile rukkisse põrutavad, on palju suurem. Mossu on taltsam ja kuulekam ning tall on talle väga oluline. Koplisse viimine on muidugi omaette ooper. Vahepeale jääb ristikuala ja seda Mozart ampsamata vahele jätta ei suuda. Samas pole ka kunagi koplisse minnes probleeme tekkinud. Võpatamised ja erksus on ikka talli poole minnes. Täna tegin vastupidi, võtsin Mossu lõa otsa ja Theo jätsin vabadusse. Poiss jooksis muidugi pika sammuga talli, mistõttu ka Mozart traavile läks. Õnneks sain ta vähemalt sammus hoida. Olen hetkel täitsa sant, käe- ja küljelihased on jube hellad. Küünarnuki ja põlve peale toetada ei saa (voodisse mineku ja tulekuga probleeme. Pahkluu on täiesti olematuks paistetanud ja... nagu kiuste on mul homme ja ülehomme vaja kesklinnas kooberdada, koosoleku...

... just niimoodi täna hommikul tundus. Ise olen loomulikult süüdi, sest kahe hobusega koplist tulles ei maksa väga unistamajääda, eks ole. Metsatukale lähenedes ehmatas Theo puude sahina peale ja tegi järsu hüppe, kaotasin tasakaalu ja kukkusin. Aga kriimud ja katkine nahk oli õigetes kohtades! Vasaku käe küünarnukk, parema jala põlv ja pahkluu (see viimane kont valutab veel pisut). Hobud uudistasid ja ootasid, mil end püsti ajasin. Siis võtsid algul suuna kopli poole, ent taipasid üsna pea, et see pole ju kõige turvalisem koht. Seejärel kapati talli. Lonkasin järgi. Niisama, enda rahustuseks hüüdsin ka appi, kuigi teadsin et olen majast piisavalt kaugel. Bonham toetas haukumisega:) Nüüd on plaastrid haigetsaanud kohtadel peal ja lonkan edasi;-)

Nädalajagu tagasi sain õpetunni... Alati, kui puhub tugev tuul ja ladistab vihma sadada, vaevab mind küsimus - kas hobused talli viia või koplisse jätta. Theo pärast oleks parem, kui hobused liiguksid ja viibiksid värskes õhus. Tol õhtul igatahes mõtlesin, et suveaeg ja jätan nad ööseks õue, hoolimata sellest et ilmateade ennustas vihma. Hommikul kell 6 ärkasin katuseaknal trummeldava vihma tõttu. Esimene mõte - Hobused! Panin end kibekähku riidesse ja tormasin õue. Termomeetrinäit lubas vaid 8 soojakraadi. Hobused seisid koplis, tihedalt teineteise kõrval. Vihma ladistas nagu oavarrest, lisaks veel tugev tuul. Mozart värises üle kere, hoides haiget jalga enda ees, üritades seda lõdevstada. Jube armetu vaatepilt, kui hobune vappes on! Üritasin neid talli poole liikvele saada - see võttis jupp aega, sest nad olid moodustanud n.ö tuuletõkke - Theo püüdis oma kehaga Mozartile varju pakkuda. Minu abipakkumisest nad esialgu välja ei teinud. Lõpuks sain siiski Mozarti liikvele, ent Theo e...

Putukatest, satikatest hoolimata on mu hobudel siiani olnud imeline suvi. Mozarti tervis on hea, isegi nii hea et vahepeal käis läbi isegi uitmõte, et mis oleks kui tasakesi tal siiski seljas käia. Õnneks tuli "mõistus koju" ja otsustasime, et nii nagu on, nii jääb. Las ta olla lihtsalt ilus:) Minu väärtuslik koplikaunistus. Ta võtab oma ilus olemise rolli väga tõsiselt. Tuju on tal enamasti hea, sest jalg paistab vähem valu tegevat. Heameelega haarab ta päitsed ise hammaste vahele, kui neid pähe hakkan libistama. See on üks äraütlemata armas liigutus... Hobusel on oma positiivsete emotsioonide näitamisega üldse raskusi. Peaga koogutamised ja eemalt suure rõõmuga kohale kihutamised võivad üsna tõsiseid vigastusi põhjustada:) Mozart on pakkunud mulle ühe märgi lisaks - just seesama päitsete õrnalt esihammaste vahele võtmine... Õhtuti olen teda koos Theoga korduvalt galopijooksu tegemas. Palavate päevade ajal võtsime Mariga ka tema pesemise ette. Lumivalget frakki jätkuks paa...

Mu blogi oli vahepeal lukus. Ma ei kirjutanud. Lihtsalt... ei olnud sellist tunnet, et tahaks. Seetõttu panin ka "kodust äraoleku ajaks ukse lukku". Juba mõnda aega olen tahtnud blogi ülesehitus pisut muuta. Bloggeri keskkond väga lahke taoliste muudatuste suhtes just pole. Otsustasin tekitada eraldi blogi oma koduloomade jaoks ning muud teemad (muusika ja heietused) suruda teise. Sellise jaotuse tekkimises on osalt süüdi Margus ja Vikki, kes nüüd rahulikult hobuste teema oma feed`ist välja saavad jätta:)) Mul ka mugavam, ei pea mõtlema, et pealkirjas kajastuks sõna "hobune". Niisiis - kõik hobuste ja koertega seonduv jääb aadressile http://kohanev.blogspot.com (Hopsid ja Kutsid) ja elust ja endast kirjutan blogis http://kohanev-metsapiiga.blogspot.com (Kõigest ja ei millestki). Kahjuks ei õnnestunud siltidega varustatud teemasid üle tuua (vähemalt mina ei leidnud, kuidas seda teha), seetõttu otsustasin hobutemaatika välised sildid kustutada. Kui soovite mõnda teem...

Eelmise aasta Helsinki live`i mälestuseks...

Praktiseerin suveperioodil lahtise terrassiuksega magamist. Osalt seetõttu, et magada sügavalt, teisalt aga ööhäälte pärast. Rahustav on kuulda ööbikute laksutamist, ritsikate saagimist või öökulli hõikeid. Tänavu vidistasid ööbikud eriti kaua, eks lükkas hiline kevad nende saabumisaega edasi. Roomast tagasi tulnuna end magama sättides, mõistsin et miskit on teisiti - ööbikud ei laulnud enam. Aastaringi on minu jaoks põimitud oluline sõnum. Võimalik, et olen umbes 3 nädala tagasi Klassikaraadiost kõlanud Ilmi Kolla "Nukrate hetkede" mõju all. Ent... kas tõesti olen jõudnud ikka, kus kevadeid kollektsioneerima hakkan? Igal juhul tundsin ängi - ööbikute laulu kuulen taas ALLES järgmisel kevadel.

Mõni ese saab lähedaseks ja kalliks just sellega seonduvate hetkede ja emotsioonide tõttu. Jutt on mu autost - Roheline Muna või Pözö nagu teda hellitavalt kutsun. Pözö oli mu esimene päris oma auto. Tükike iseseisvust ja sõltumatust. Hangitud sai ta just maale elama minekul ja hetkel, kui veel õhtuses it- õppes käisin. Enese liikumisvajaduste ühistranspordi logistikaga ühildamine kasvas ülepea ja majaehituse kõrvalt tundus see ikkagi ülivajalik ost. Mäletan, et valikukriteeriumidele vastasid veel ka VW Polo ja Nissan Almera, ent Rohelisesse Munasse istudes tundsin kohe, et vot just see. Oma 1,4 mootorile vaatamata on ta erakordselt tubli edasiminekuga. Rekkast sai ikka väga valutult mööda vuratud. Kuna eelmine omanik oli firma, kes sõidukisse eriti investeerinud polnud, siis ilmnes esimesel aastal üsna mitmeid hädasid. Üks pikantsemaid oli vast see, et kahe töökohtumise vahelisel lõunapausil hüppasin sõbranna juurde katsikule. Kõik oli ilus-tore kuni kiirustasin teisele kohtumisele - ...

Olen vist kõiki oma tuttavaid millalgi, kui nad oma partnerlussuhtest räägivad, tülitanud küsimusega, et kuidas õigupoolest kokku saadi... Kummaline, ent kõik elavnevad seepeale, entusiastlik läige tuleb silmadesse... Isegi kui eelnevalt kirjeldatu polnud just positiivse alatooniga. Kohtumiste kohad ja seotud sündmused võivad korduda (pubis, kinos, kellegi sünnipäeval, pulmas jne), ent alati on stooris miski, mis jutustajat köidab ja mida ta enda jaoks ning teistest erinevaks peab. Mis heldima paneb. Sest alguse põgus hetk on ju teadagi, imeline. Taolisi kohtumisi on üsna võimatu ette ennustada või lavastada või otsida. Need lihtsalt juhtuvad. Ettemääratus? Võib-olla. Siiski eeldavad kohtumised teatavat sotsiaalset eluviisi. Kohtutakse enamasti ikka inimgrupis, mingi kollektiivse tegevuse käigus. Kohtumised üksildasel metsarajal või inimtühjal rannal võivad olla pigem ehmatavat kui äratundmisrõõmu pakkuvat laadi...:) Aga kunagi ei või teada. Sest "...armastus seisis äkitselt meie...

Sellise sõnumi sain pojalt veel Roomas olles. Katsetel mängis ta seda ja seda . Olen väga rõõmus ja uhke ta üle.

Äraolekul olid treener koostöös Mariga Theo treeningkoormust tõstnud, kuna ta vastupidavus ja lihaste olukord seda lubavad. Treeningud viidi läbi nädala jooksul ja tänast arvesse võttes suisa neljal korral. Selline meetod, kus kogenud sõitja sadulas ja treener "maa pealt" juhendamas, on ratsastuse viinud taas sammu võrra edasi. Mulle kui kõrvaltvaatajale ja algajale, on ülikasulik kuulata nii treeneri kommentaare/õpetussõnu, kui ka jälgida Mari sõitu. Püüan tulevikus ise samuti fokusseeruda rohkem käte ja jalgade asendile. No ütleme nii, et sellise istakuni nagu Maril, on mul veel pikk maa ja ega ma enne eriti Theole selga ihaldagi, kui hobul endal tasakaal käes. Sellega tal veel pööretel tegu. Kavalette oleks samuti vaja, et jalgu õpitaks ülespoole tõstma. Praegu kipub ta aeg-ajalt kivikeste või ebatasasuste otsa koperdama. Täna aga oli suurpäev nagu pealkirjastki järeldada - Theo esimene galopp koos Mariga ehk ratsanikuga. Alguses oli tal pisut tegu käsklusest arusaamisega...

Mu süda on veel Roomas... Luban endale sellist pateetikat, sest tõepoolest tunnen nii. Kodus ongi muidugi hea, ent nädalase SEAL viibimise tulemusena tunnen puudust nii mitmest emotsioonist.... Ilm Jõudsime lennu hilinemise tõttu Rooma kell kaks öösel. Kleepuv leitsak tervitas mind ja mu kolleege. Taksojuht keris teel lennujaamast Rooma südalinna üles 150 km tunnikiiruse. Aknast sissevoogav niiske ja soe ööõhk. Õnneks oli hotellitoas konditsioneer, seetõttu õnnestus varahommikul ärgates end väljapuhanuna tunda. Kuigi... und saime esimesel päeval vist vaid paari tunni jagu. Öisest 25 kraadist oli hommikul üheksaks saanud 29, keskpäevaks kõikus temperatuur juba 35-39 vahel. Aga kõigega harjub ja õnneks pakub Rooma süda- ja kesklinn ohtralt varjualuseid, kuhu päikese eest ajutiselt peitu minna. " Nätsakad " Mu palju ringireisival kolleegil on kombeks vaatamisväärsuseid (kirikuid, väravaid, ausambaid, mälestusmärke jne jne) koondada ühise nimetaja alla - nätsakad:) Nätsakaid on ...

Ohh... homme samal ajal. Kummitab. Kelle siis veel, kui mitte tema muusika.

Käisin kahel õhtul. Ühel päeval Jamesi ja Lamendi asju kuulamas ning teisel päeval Jaanika Sillamaa bändi Janis Joplini tribuuti. Mulle väga meeldis Lauluväljaku ümbruses keev melu. Mehega telkide vahel jalutades ja niimoodi ühest helinivoost teise jõudes tõdesime, et kohati on tunne nagu kesköisel Manhattanil. Bleekers Street`il näiteks:) (Oh, tahaks sinna jälle ja jälle!) Eesti muusikute konsentratsioon oli samuti ülitihe. Igale maitsele kedagi, midagi. Miks ka mitte? Jaanika Sillamaa esitus oli selline et... siiamaani sipelgad jooksevad mööda selgroogu. Uskumatult dramaatiline, kandev, puhas vokaal. Teda ja temaga koos musitseerivaid instrumentaliste kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, et Eesti muusikud ja lauljad mahutavad end oma tasemega vabalt maailma mastaapidesse. Miks aga ei suuda seda teha produtsendid ja muusikakirjutajad? Niikaua kui raadioeetris lastakse jura, siis pole ka erilist lootust olukorra paranemisele. Diletantide tase müüb, sest mingi valemiga õnnestub nei...

Veetsin mõned head päevad koos Pöial-Liisiga Vändramaa metsade vahel ringi rännates. Kusagilt on meelde jäänud, et seal piirkonnas on ~1700 ha-d metsa. Usun sellesse fakti:) Kersti kari oli saanud täiendust väikse muulapoisi näol. Teadaolevalt seni ainus Eestis. Isegi Kanal2 ei pidanud paljuks seda väikest imet jäädvustama sõita. Eks elu näita, mis hobueesli hakatisest saa. Nähtu põhjal võib järeldada, et tegu on üpris hüperaktiivse selliga. Mulle ja Pöial-Liisile hakkas aga väga meeldima raskeveo mära Tinnu. Niina ehk Tinnu on ~20 aastane ja pärit Kohtla-Järve kandist. Tõeliselt kaunis ja suursugune hobune. Paraku on ta inimeste suhtes üsna umbusklik ja tõrjuv. Talle on omal ajal kõvasti liiga tehtud. Sellest räägivad lisaks pidevale kaitsehoiakule sügavad armid nii kõhu kui ka tagumiku piirkonnas. Tänu oma võimsale kogule on ülejäänud kari võtnud tema suhtes väga respekteeriva hoiaku. Tinnu on see, kes saadetakse esimeste seas "asja uurima". Kui on võõras lõhn, võib Tinnu...

Pöial-Liisi, aeeee! Hakka pakkima nüüd... Kesko-Agrost hüppan läbi ja siis stardime, (mul tel ununes teise masinasse). Jõuan Sinu juurde 17:30. Voodiriided võta ka kaasa!

Väike fotomeenutus. Tänu Triinule, kel fotoaparaat koos laetud patareidega ühes oli.