Ülbik?

Eks kipu nii olema, et midagi ei tohi ära sõnuda... Eelmises postituses kirjutasin hobuse poolsetest kompromissidest, ent nüüd... Theo kompromissitus on arenenud sünkroonselt sellega, kuidas tervis paremaks on läinud.

Nimelt, on tal hetkel selline "mäng", et ta enesega peale päitsete pähepaneku suurt midagi teha ei lase. Püüdsime abikaasaga täna enne treeningut teda kahekesi ohjata, ent suht ebaõnnestunult.
Pärast analüüsisime ja ilmselt alustasime tema jaoks natike valest otsast - üritasime esmalt kapju puhastada, ent see protseduur möödus väga vaevaliselt. Kui jalakaitsmeteni asi jõudis, hakkas kutt esijalga kaapima ja näitas igal võimalikul moel, et tal on villand. Jube rahutu oli.

Viisin ta käekõrval kordeaeda ja lasin vabalt, ilma valjaste ja kordenöörita joosta. See tundus jonnipunnile sobivat. Köhatamata joosti häälkäskluse peale väga ühtlaselt traavis, galopis jne. Ainus, mis on taolise vabalt jooksmise miinuseks - suunamuutus. Vastupidises suunas ta väga järjepidevalt ei jätka, vaid vahetab ise suuna ära. Üritades ette joosta, muudab ta küll suunda - teab, mis tegema peab, ent poole ringi pealt mõtleb ümber ja ei allu käsule.

Aga muidugi oli viga see, et viisin ta kandilisse kordeaeda. Ringikujulises ollakse oluliselt taltsam - trajektoor ees...

Homme tuleb treeneriga tund ja kavatsen "ära kituda", poisi haldamisega väheke raskusi. Ilmselt aitab varustuse pealepanek järgmiselt: esmalt valjad jms kraam ja kapju teha kõige lõpus.