Theo ja Mozarti suvi

Putukatest, satikatest hoolimata on mu hobudel siiani olnud imeline suvi. Mozarti tervis on hea, isegi nii hea et vahepeal käis läbi isegi uitmõte, et mis oleks kui tasakesi tal siiski seljas käia. Õnneks tuli "mõistus koju" ja otsustasime, et nii nagu on, nii jääb. Las ta olla lihtsalt ilus:) Minu väärtuslik koplikaunistus.

Ta võtab oma ilus olemise rolli väga tõsiselt. Tuju on tal enamasti hea, sest jalg paistab vähem valu tegevat. Heameelega haarab ta päitsed ise hammaste vahele, kui neid pähe hakkan libistama. See on üks äraütlemata armas liigutus...
Hobusel on oma positiivsete emotsioonide näitamisega üldse raskusi. Peaga koogutamised ja eemalt suure rõõmuga kohale kihutamised võivad üsna tõsiseid vigastusi põhjustada:) Mozart on pakkunud mulle ühe märgi lisaks - just seesama päitsete õrnalt esihammaste vahele võtmine...

Õhtuti olen teda koos Theoga korduvalt galopijooksu tegemas. Palavate päevade ajal võtsime Mariga ka tema pesemise ette. Lumivalget frakki jätkuks paariks tunniks - nii kaua kui boksis kuivati. Niipea kui õue saadi, püherdati mõnuga rohelised laigud taas peale:)

Päikseliste ilmade ajal ilmusid sel aastal "hallivatimehed" ehk parmud kohale. Mõnede suurus jahmatas mindki. Esmakordselt nägin, kuidas hobused sõna otseses mõttes hullusid. Mõlemad jooksid mööda kopli äärt edasi-tagasi jalgevahe vahus. Higi tõmbas elukaid aga veelgi hullemini kohale ja nii korraldasimegi hobuste elu ümber selliselt, et päeval konutasid nad tallis ning õhtuhämarusest kuni hommikuni koplis. Palavaimal ja tolmuseimal ajal ilmnesid Theol ka hingamisprobleemid (seista päev otsa boksis, pole tema jaoks). Seda leevendas oluliselt õhtune kordetamine. Sai kopsud tööle ja röga erituma. Kärbsekõrvad osutusid samuti "tegijateks". Küüslauguga nühkimine treeningu ajaks peletas pisutki satikaid eemale.

Tänavuaastane putukate rohkus tõmbaski mõneks ajaks treeningutele kriipsu peale. Noorega pole mõtet jantida, kui ta pidevalt peaga vehib ja konsentreerumine häiritud. Mõned ilusad trennid siiski olid. Mari ja Theo galopp, pikendatud traav, pöörded ja voldid. Mari on Theost vaimustuses - sõita pidavat olema mugav ja mõnus. Theo ise kaifib treeninguid samuti, kohe näha. Mitmeid elemente sooritab ta n.ö loomulikust intelligentsist, kas kohe või esimese eksimuse järel puhtalt, pälvides treeneri heakskiidu. Theo puhul on veel näha, et talle meeldib vahepeale olla n.ö "hea poiss", mis ei tähenda seda et tal vahest kummalisi tujusid pole. Kaugel sellest. Aga treeningutes käitub ta enamasti paipoisina. Naudib tähelepanu ja tegelemist.

Õnneks on õhtuti Mari aidanud kordetamas käia, kuna ise vaevlen endiselt käevalu käes. Augusti lõpus sain aja ka lõpuks eriarsti juurde. Eks näis, mis saab. On päevi, mil ma kätt sirgeks ei saagi:( Rääkimata millegi tõstmisest, hoidmisest. Jama.