Pildid minevikust
Bibil täitub septembrikuus 13 eluaastat. See on ühe kaukaasia lambakoera kohta tõeliselt kõrge iga.
Fotoalbumist leidsin temaga kohtumise päeva pildid. Mäletan, et jaanuarikuu alguseks oli karvakerasid 9-st pesakonnast kogunisti 4.
Eks me olime aastavahetuse eufooriast veel kinni ja ei mõelnud väga selgelt, mida koera adopteerimise otsus endaga kaasa toob. Kutsika esimeseks koduks sai ju üürikorter... mida Bibi vastavalt oma maitsele ümberkujundama asus. Peeglilaua jalad, välisukse vatist ja kunstnahast vooder, maitsvamad kingapaarid - need on üks väike osa nimekirjast, mille kallal kuts oma hambaid teritas.
Samas... tänu temale hakkasin ma nägema aastaaegu. Armusin sisemaa- ja metsainimesena ka meresse. Sain aru, et ta vajab minu suurt tähelepanu ja hoolitsust. Elasime üle suuremat sorti (õnneks õnnelikult lõppenud) liiklusavarii, tulekahju, õige mitmed kolimised kuni lõpuks sai Bibi oma tõotatud maale - piiramatu õuesoleku ajaga maakohta. Tegelikult on kogu me edasist elukeskkonna valikut dikteerinud Bibi.
Bibi ei salli kasse. Absoluutselt. Kes tema territooriumile on sattunud, nende maine teekond on ka lõppenud. Kahjuks. Ilmselt sai see vihkamine alguse linnakorteris, kus ta kutsikana prügikasti ümbruses luusivate kasside käest korralikult veristada sai.
Bibile on eluaeg meeldinud magada pehmes, maapinnalt kõrgemal asuvas kohas. No näiteks tugitoolis. Ühes elupaigas oligi meil tema jaoks spetsiaalne tugitool, mida ta ise järjest laiemaks pressis. Käepidemed mutanteerusid vastavalt soovile:)
Praegu, kõrges vanaduses on uueks pesaks saanud põrandaküttega kivipõrand. Seal eelistab ta end täies pikkuses välja sirutada. Mõnusast äraolemisest räägib ühtlane norin:) Minu Muti - nii kutsun teda nüüd.
Kahtlemata on ta mu kõige kallim koer. Koer, kelle tõttu on mul sügav lugupidamine ja austus kaukaasia lambakoera kui tõu suhtes. Praegu, teda vaadates, näen vanadust - üsna sarnast vanemate inimestega. Näen, et mõni päev on tal tervis kehvakesem, mõni päev aga keeb ta särtsust metsa minna. Kuigi... jalad on nõdremad kui vaim. Pärast üht suvist käiku, kus ta meeletult hingeldama hakkas, olen temaga metsaminekul ettevaatlik. See ei tähenda aga seda, et ta ise värava paokile jäädes võimaluse kasutamat jätab.... Alles paar nädalat tagasi üllatas mind telefonikõne, et ta on röötsakil ühe alevimaja juures.
Sõitsin Mutile autoga treppi, oh seda võidurõõmsat pilti kui ta tagaistmele ronis - ära tegin! Vara mind veel maha kanda!:)
Kommikarbi kuts koos oma lihase isa Aron`i
ja asendusvanematega 1996.a
Fotoalbumist leidsin temaga kohtumise päeva pildid. Mäletan, et jaanuarikuu alguseks oli karvakerasid 9-st pesakonnast kogunisti 4.
Eks me olime aastavahetuse eufooriast veel kinni ja ei mõelnud väga selgelt, mida koera adopteerimise otsus endaga kaasa toob. Kutsika esimeseks koduks sai ju üürikorter... mida Bibi vastavalt oma maitsele ümberkujundama asus. Peeglilaua jalad, välisukse vatist ja kunstnahast vooder, maitsvamad kingapaarid - need on üks väike osa nimekirjast, mille kallal kuts oma hambaid teritas.
Samas... tänu temale hakkasin ma nägema aastaaegu. Armusin sisemaa- ja metsainimesena ka meresse. Sain aru, et ta vajab minu suurt tähelepanu ja hoolitsust. Elasime üle suuremat sorti (õnneks õnnelikult lõppenud) liiklusavarii, tulekahju, õige mitmed kolimised kuni lõpuks sai Bibi oma tõotatud maale - piiramatu õuesoleku ajaga maakohta. Tegelikult on kogu me edasist elukeskkonna valikut dikteerinud Bibi.
Bibi ei salli kasse. Absoluutselt. Kes tema territooriumile on sattunud, nende maine teekond on ka lõppenud. Kahjuks. Ilmselt sai see vihkamine alguse linnakorteris, kus ta kutsikana prügikasti ümbruses luusivate kasside käest korralikult veristada sai.
Bibile on eluaeg meeldinud magada pehmes, maapinnalt kõrgemal asuvas kohas. No näiteks tugitoolis. Ühes elupaigas oligi meil tema jaoks spetsiaalne tugitool, mida ta ise järjest laiemaks pressis. Käepidemed mutanteerusid vastavalt soovile:)
Praegu, kõrges vanaduses on uueks pesaks saanud põrandaküttega kivipõrand. Seal eelistab ta end täies pikkuses välja sirutada. Mõnusast äraolemisest räägib ühtlane norin:) Minu Muti - nii kutsun teda nüüd.
Kahtlemata on ta mu kõige kallim koer. Koer, kelle tõttu on mul sügav lugupidamine ja austus kaukaasia lambakoera kui tõu suhtes. Praegu, teda vaadates, näen vanadust - üsna sarnast vanemate inimestega. Näen, et mõni päev on tal tervis kehvakesem, mõni päev aga keeb ta särtsust metsa minna. Kuigi... jalad on nõdremad kui vaim. Pärast üht suvist käiku, kus ta meeletult hingeldama hakkas, olen temaga metsaminekul ettevaatlik. See ei tähenda aga seda, et ta ise värava paokile jäädes võimaluse kasutamat jätab.... Alles paar nädalat tagasi üllatas mind telefonikõne, et ta on röötsakil ühe alevimaja juures.
Sõitsin Mutile autoga treppi, oh seda võidurõõmsat pilti kui ta tagaistmele ronis - ära tegin! Vara mind veel maha kanda!:)
Kommikarbi kuts koos oma lihase isa Aron`i
ja asendusvanematega 1996.a
Kommentaarid