Sügistoimetused
See, ja eelnevad nädalad on hopside ja kutside jaoks olnud toimekad. Olen tööasjade alla maetud, ent mu loomakesed aitavad mul vee peal püsida.
Välja on kujunemas n.ö range režiimiga argipäevad, mis tähendab seda, et äratus on hommikul kell 07:00, pärast seda - tänavune kaer sooja veega veerand tunniks likku, hein külma veega, boksid korda, tallipõrand kriips-kraaps luuaga üle ja siis koplisse, hobude järele. Siis jätan hopsid poolsuletud laugudeja mõnust nohisevate ninadega kaera krõmpsutama ja suundun Bonzo`ga väiksele metsatuurile. Mõlemad kaifime hetke vaikust, sügislehtede sahinat ja miljonite ämblikuvõrkude sillerdamist kastemärjal aasal.
Tagasi onni jõudes on hommikukohvi aeg ja seejärel teen umbes lõunani tööd. Vahepeal tuleb abikaasa töölt ja treenib Theo`d. Mõlemad on tublid - Theol on järjepideva ligutamise tulemusena hingamine lõpuks ometi korda saanud. Treener on viimastes treeningutes kasutanud ka libisevaid ja teinud peamiselt traavitrenni, vastupidiselt abikaasa sammutreeningutele. Pisut peab ta oma istakuga tegelema ja läheb selleks Kukrumäele tundidesse mõne väljasõidetud hobusega. Noja siis sõidan tavaliselt linna, mõnele koosolekule või koolitust läbi viima.
Ratsutamise aga võtan taas käsile niipea, kui töökiire ja käsi lasevad. Kutsun oma käehaigust hellitavalt "epikeseks" (epikondüliit):). Abikaasa on samuti mõistnud, et mul on suhteliselt keeruline teha näiteks koplis käinud hobuse kapju või hobust valmis panna. Piisab ühest järsemast tõmbest hobuse poolt ja mu käsi on taas paigast ära...:(
Püüan veel ilusaid sügisilmu ära kasutades tekimajandusse korda luua - kahe hobuse peale on mul neid nüüd kokku 8... No mis teha, kui tervise tõttu peavad hobud võimalikult palju värskes õhus viibima, ent võimas karvkate puudub. Theo`d kui normaalse rasvapolstri omanikku ma loomulikult veel ei tekita, küll aga olen öösiti Mozarti õlad kinni katnud spetsiaalse vestikesega. Kahtlustan, et viimane longe oli põhjustatud just külmetamisest... sest pärast poputama hakkamist (vihmatekk või siis vest), pole lihaskangust ja longet enam tulnud...
Kommentaarid
Aga... miks nii noorele ja rohelisele hobusele libisev?
Aga milliseid võimalusi on veel?
Ratsaniku all mina ilmselt sellist asja ei kasutaks - ma leian, et kõik ratsmemärguanded, mis mõjuvad ratsutamise ajal hoopis teises suunas, kui minu käed, on lihtsalt segavad, nii mulle kui hobusele.
Aga see ainult minu arvamus asjast - su hobust ma ju ei tunne ja eks tema treener teab paremini, mida ja miks ta konkreetselt kasutab. :)
PS - veel üks mõte. Noor hobune reeglina ei kaota tasakaalu selle tõttu, et ta pead üleval hoiab, vaid vastupidi - pead hoiab ta üleval selleks, et ennast selle abil tasakaalustada.
Teine asi on muidugi lõdvestus - kui seda on rohkem, siis ilmselgelt paraneb ka tasakaal.
Theol tuli vahepeal kordel sisse "rumal" komme järjest tempot üles kruvida ja sellest ka tasakaaluprobleemid. Külgratsmetega sai ta üsna kiiresti aru, et hoopis mugavam ja parem on liikuda ühtlases tempos, õppides sedasi ka lõdvestuma. Praegu kasutab treener külgratsmeid ka seljas olles.
Samas on tal Theoga väga hea ja usalduslik kontakt ja tegelikult ta selgitas ka mulle, et kasutame külgratsmeid vaid mõnda aega.
Ootan väga ka edaspidi selgitusi ja märkusi - neist kasu nii mulle kui ka hobudele!
Ratsastamine on vähemalt minu jaoks küll täielik raketiteadus:)