Mozart - uhke penskar

Kirjeldan ka pisut Mossu olukorda. Minu arvates on tal hetkel päris hea olla. Seda lubab arvata tema nautlev ja krapsakas (!) olek. Tema ja Theo sammul on loomulikult suur vahe. Eriti astumisel. Ent kui koplis üheskoos traavile või isegi galopile tõustakse, siis pole nähagi, et hobu "esisild" läbi.

Mozartile meeldivad jahedamad ilmad, ta tuju on siis silmnähtavalt parem praegu. Boksis suisa kaabitakse jalga, kui teda peale hommikuund taas koplisse talutama lähen.

Ta hoiab mind väga. See on tulnud samm-sammult, mitte üleöö. On näha, et ta usaldab mind ja püüab mulle meele järgi olla. Võtab õrnalt mu käe enda mokkade vahele, nuhutab ninaga mu õla vastas, annab kenasti jalgu jne. Aeg-ajalt ta justkui häbeneks neid õrnushetki - kui püüan teda pikemalt silitama hakata, pööratakse pea ära, umbes et - aitab küll, ega ma niiiiiii bolonka kah pole!:)

Kui ma Theo boksis asjatan, katkestab ta söömise ja jälgib üksisilmi mu tegevusi.

Mossu parem tervis on lasknud mul mentaliteedist "võtame üks päev korraga" üle minna nädalasele:)

Ja paremad mõtted on tulnud... mõtlen nüüd, et inimene, kellelt hobud ostsin, käitus hobude suhtest ülihästi ja missioonitundega. Paremat paika oleks neile raske leida:) Niiet, hea et niigi läits!