Sahkari talu

Sooh, kahjuks juhtus nädalavahetusel see, mida mõnda aega olin peljanud... Kevad, tärkav loodus ja võib-olla ka uus ning avar koppel pannud vohama ka Theo hormoonid, paraku on ta oma "pruudiks" valinud Mozarti, kes ju samuti isasloom, olgugi et ruunatud. Igal juhul on taolised lähenemiskatsed Mozarti täiesti ära retsinud, sest esimestel kapjadel alles krihvid all... Kuna Mossu on niigi haigusest puretud ja väetim kui tavaliselt, ei suuda ta ka Theod korralikult paika panna ja vaevalt, et see ka aitaks. Armuvalu on nii suur, et sellist käitumist ma veel Theo puhul kohanud polegi... Kael püsti, sõõrmed puhevil, üleni higine ja muudkui möriseb... Kuna olin üksi kodus, siis helistasin koheselt hobulausuja Jaagule, kes soovitas hobud koheselt lahutada. Noh, võtsingi siis Mozarti paela otsa ja viisin talli varjule. Päris jube, mis siis lahti läks... mõlemate meeleheitlikud hirnatused ja Theo ahastav traav piki koplitara. Vaatasin, et nii see kah kestma jääda ei saa... samas tundus ...

Viimaste päevade blog.tr postitusi sirvides on hakanud silma kõikvõimalikud üleskutsed: süüdata küünlaid, eirata konflikti, Ansipi valitsust jne jne. Kuidagi kõhe hakkab neid lugedes. Ma mõistan ja hindan valitsuse pressibüroo poolt edastatud sms-i ja mailide olulisust. Tean oma poja tutvusringkonda ja neis möllavat nooruslikku radikalismi, mis neid taolistes olukordades VÕIKS barikaadidele Eesti au kaitsma ajada. Õnneks ei kujuta nende, Wikmani poiste (nagu neid naljatades kutsun) puhul küll kunagi ette taolist vandalistlikku libastumist, nagu kahjuks sai osaks vene noortele kahe möödunud ööpäeva jooksul... Leian, et demokraatlikel alustel valitud parlamendil on igati õigus ja suisa kohustus edastada üleskutseid teemal "provokatsioonide ja rahvakogunemiste vältimine". Seda enam ei saa ma aru, kust võtavad endale õiguse üles kutsuda midagi eirama, mingit aktsiooni läbi viima jne jne punased hanharanid, outekid, mr costellod ... Virtuaalpäeviku tegelased siis ühesõnaga:) Kas p...

Õhtupoolik möödus "pidulikult" - nimelt said hopsid omale uue, ligi 2ha-l paikneva suvekopli. Tundub, et härraste esimesed muljed on head - ei proovitud end elektrikarjuse lindi üle ega alt läbi murda... Päev oli ka tähtis selle poolest, et meid külastas dr Aibolit, kes sedakorda määras Mozartile antibiotsikuuri süstide ja ravipulbri näol. Süstima tahtis hakata mu abikaasa - noh las proovib. Kuigi, olen ise enne koeri süstinud jne... aga leian et loomapidamise juures see vajalik oskus mõlemile. Treener Jaanika abil kordetasime Theod. Theo sai kõvasti kiitust, kuna õppis kiiresti ja tundus tegevust igati nautivat. Õppisin paar lihtsat nõksu, mille abil hobu üle taas kontrolli saada. Lihtsalt, kui õpilane väga kiskuma hakkab, tuleb pisut enda pool teda tõmmata ja hetk hiljem taas kordepaela järgi anda. Ja niimoodi vajadusel mitu korda kuni sikutamine lõpetatakse. Jaanikaga lobisime mõnda aega ka piruka ja kohvi juures, teemaks peamiselt hobud. Sain temalt näpunäiteid just teatu...

Ja ei näe enam ühtegi liikumist üllaste tõdede eest seismas...Uni tuli peale, ilmselt. Minul hetkel küll mitte. Mõtlen ausalt öeldes esimest korda Eestist lahkumisele... kogu karjaga:) Hommepäeva uurin, kuidas oleks hobude ja koerte transport. Marodööride ja ullikeste maa, tõesõna.... Või kuidas oleks ratsapolitsei loomisega? Taoline jõuk ehk aktsepteeriks looma rohkem kui inimest?

Mõtlesin pikalt enne, et kas kommenteerin seda ja seda postitust. Lõppeks otustasin enda postituse kasuks. Kummaline lähenemine ilmalikele asjadele liikumise algatajate poolt... Ja ülimalt naivistlik ja läbinähtav eneseeksponeerimine. Oleks see ainult nii, siis ei kulutaks ühtegi rida. Aga seltskond pürib ju arvamuse kujundajaks... Manifest ja puha. Kogu sellest farsist kumab läbib ju meeletu tähelepanuvajadus ning seetõttu ollakse valmis konflikti õhutama, pungestades ükskõik mida. Oh, tule taevas appi.... kui iga päev mr Costello moodi mööda ilma kindla eesmärgiga ringi siiberdada, küllap leiaks analoogseid näiteid nii eestlaste kui venelaste kasuks/kahjuks. "Salasilm ei maga! " Olgem ettevaatlikud! Ja isegi kui oleme ettevaatlikud, punnitaks 8.mai liikumine oma lauludes ja rääkimiste s ikkagi samasugust hülgemöla välja. Kurat võtaks, te, liikmed ei tundu nii saamatud ja armetud olevat, et sellisel moel endile tähelepanu otsite. Manifest ja puha... Ehk saate omandatud ko...

Minu jaoks on kahtlemata parim söögikoht kaukaasia köögiga Must Lammas. Eile õhtul sai seal üle hulga aja käidud. Seekord sõin dolmaad ja rüüpasin pisut ka punast majaveini "Must Lammas", imehea ja õdus tundmus tekkis. Trehvasin mitme hea tuttavaga, keda iidamast-aadamast saati näinud pole - olen ju oma loomaaiaga üsna koduseks jäänud. Igal juhul leppisime ühe nädalavahetuse õhtusöögi meie juures kokku. Aga jah, erakordselt hubane õhtupoolik hea toidu, vanade tuttavate ja taustaks kõlava Sulikoga...

Midagi ei aidanud, tuli taas dr Aibolit välja kutsuda... viimane katsetus Mozarti preist lahtisaamiseks (Natusani tsinksalv) ajas ikka jala totaalselt paiste ja mädaseks:( Arst vaatas, vangutas pead ja käskis paariks päevaks jalg üldse rahule jätta.... Nüüd pesen siis kummeliveega ülepäeva ja mätsin õhukese kihi saialille salvi (arst soovitas ettevaatlikult proovida). Täna igal juhul toetus Mozart juba kindlamalt neljale kabjale. Aibolit veel mainis, et kuna tegu valge hobuga, võib ta ka vabalt olla allergiline salvidele, mis teiste hobude puhul mõjuvad ja on raviva toimega. Ja ka päikesevalgus ei pruugi taolisele hobule just hea olla. Sooh, tuleb välja et allergia on tõeline elusorganismide nuhtlus. Üks mu tuttav teadis rääkida, et ameeriklased olevat väljatöötamas tõelist sensatsiooni allergikutele... ravimit, mis pidavat minema pühkima igasuguse allergia. Juhul kui see tõsi, ehk jõuab järjekord ka neljajalgseteni. Ahjaa juhul, kui mõnel lugejal sel alal kogemusi, palun nõu! Publish...

Sellise uudise peale sattusin Lemmik.ee portaalis. Esimene reaktsioon oli muidugi, et taas üks maailma narrus... Ent siis meenus aastavahetus tavapärase saluudi ja rakettide põmmutamistega ning kuivõrd ärritas see Mozartit. Hirm teadupärast on nakkav ja jumal tänatud, et taipasin paukumise ja sähvatuste ajal talli minna. Mõlemad hobud tiirutasid üsna ärevalt mööda bokse. Küünlas nad veel polnud ja end rappinud samuti mitte. Veetsingi aastavahetuse momendid tallis hopside juures, neid rahustades ja porgandeid sissesöötes. Selle uudise puhul - serblastel kindlasti tallis kuumaverelised, kes esimese basstrummi laksaka peale lõhkuma võivad hakata... Olgugi et, Charlie W. suht vana juba;-) Teisalt jällegi, inimeste puhul küll nii suuri ümberkorraldusi ette ei võeta... Kujuteldamatu oleks kui Metallica kontserdi eel oleks Lauluväljaku ümbruses käivitunud samalaadne aktsioon imikutele rahustite andmiseks...

Eks minagi märkasin eilseid blog.tr pealkirju ja lugesin need õhtul ka uudishimust kantult läbi. Kirjutajate paar meenutas kangesti kunagisest nõukaaegsest Buratino filmist nähtud kerjuspaari - rebane Alice `i ja kass Basilio `t. Nende unistus Lollidemaast ja see kuidas nad vedasid vaese Buratino prügimäele rahapuud kasvatama haakub mu meelest vägagi viimaste päevade sahistamisega teemal, kuhu maani võib blogida... Avalik blogi on minu arusaamist mööda siiski avalik virtuaalne päevik, mille autorid (kaasaarvatud mina) põevad kirjutamiskirge segatult eneseeksponeerimisega. Sel põhimõttel loetakse ka teiste blogijate kirjutisi - kuidas teine inimene mõtleb, tunneb, tegutseb. Ja kindlasti ka võrreldakse ja kohati samastatakse end. Epp samastas ja võrdles end ning tundis end puudutatult, sest tema nii ei teeks ja ei suudaks. No mina ka mitte. Nagu ma ilmselt ei suudaks kirjutada väga paljudest teemadest. Sel lihtsal põhjusel, et see lihtsalt ei huvita mind. Aga seda ohjama hakata.....

Täna hommikul äratas mind postiauto signaal - Amazonist oli nädal tagasi tellitud dvd-d kohal. Ühe plaadi toppisin koheselt mängijasse ja nüüd ma siin siis naudin hommikust kohvi ja vot seda asja siin. Juba sipelgad jooksid, kuulates That`s The Way algust: "... I dont know how Im gonna tell you, I cant play with you no more..." Teine plaat on Joe Satriani 2006 live , mida ma kah veel näinud pole. Kuna nädalavahetuseks ennustatakse üsna heitlikku ilma, siis tore - saan tubaselt ja hubaselt aega veeta. Aga nüüd hetkel pean idülli lõpetama, sest nädalalõpp ja sebimist kui palju veel.

Täna siis kukkusin tänu iseenda liigsele julgusele... Mulle ju koputati südamele, et hobu pole miski puudel, aga noh inimene õpib kogu elu ja eks mõnda aega tuleta seda ka haigetsaanud sabakont meelde... Valusähvakas oli küll jube, aga veel jubedam oli tunne et ma ei saa mitte midagi parata enam.... õnneks oli Mozart niipalju tark loom, et suutis vältida mulle suuremaid traumasid tekitamast. Aga oigasin ikka jupp aega, hobu tuli nuhutama et mis minuga on. Komberdasin kuidagi majani, lärmi peale oli ka poeg õue tormanud. Eks ta oli sellises seisus emmet nähes üsna ehmunud ja helistas esmalt kohe kiirabisse (õige reaktsioon muidugi), aga pisut hiljem siiski annulleerisime hädaabi. Kondid tundusid terved olevat ja hing sai kah rinnust lahti köhitud:) Ehmatus oli küll korralik ja lonksasin ikka mõned tassid suhkruvett selle asja peale. Tänane õhtupoolik siis peamiselt pikutavas asendis valusa sabakondi tõttu. Aga naljakas on see, et ma ei tunne mingit hirmu nende ees. Tean, et Mozart polnu...

Mul oli täna Viljandisse asja ja tagasitulles sai kanuutatud mööda Pärnu jõge. Mõnus... Veevool oli üsna kiire ja nii sai kohati lihtsalt allavoolu libisetud ja ümbritsevat loodust nauditud. Nägin hästi lähedalt kitsekest, kes tunnistas mind enne putkupanekut üsna kaua; sinikael parte, linavästrikupaari, toonekurgi - kõikjal saatjaks vee vaikne vulin. Kurgja talumuuseumi silla all tegin väikse peatuse, lasin vihmapilvel tühjaks sadada, haukasin võileiba ja mõistsin, et taolist hetke olin kaua oodanud ja vajanud... Enne Kersti valdusteni jõudmist sai vihma- ja rahepilv mind siiski kätte, ent mõnus oli seegi - jõgi oli täis miljoneid täppe, pärast sahmakat oli tunne kui oleks puhastustulest läbi käinud. Oh Kersti, Sa oled ikka hullum kui mina - 17 hobu, jajah. Aga raskeveokad olid muljetavaldavad, üldse - kogu kari. See liigutus, kuidas karjajuht mind läbiuurima tuli ja alles siis ülejäänud liikmed nuuskima saabusid, uhh... kõhedaks võttis. Eesel Hans oli samuti tõeline vaatamisväärsus:...

Eile õhtul oli siis mõlematel poistel metsik jooksutuju. Kiirused, mis üles võeti olid kohati suisa hirmutavad - ei olnudki sellist vaatepilti nende puhul veel näinud... Aga muidugi ega me tea, millega nad päevad läbi oma aega sisustavad. Igaljuhul olid nad lõpetades üleni higised, siis muidugi püherdati end veel liiva sees korralikult läbi ja nii nad end mulle öiseks tallilaskmiseks üle andsid:) Mozarti prei puhul hõiskasin liiga vara... kohati tundub et olukord hullemaks läinud - korpasid on juurde tulnud. Lugesin foorumitest beebi pepusalvi kohta ja eile tõingi Natusan tsinksalvi. Hoian seda nüüd 24 h peal ja eks siis näis. Samas pelgan, et ehk ei tohi siiski kinni siduda jalga - ei saa õhku. Aga kuna nii tolmune on, siis arvan siiski et vajalik, et mustust sisse ei läheks. Theo hirmutas mind paari köhatusega, pelgasin juba et puuslak - andsin igaks juhuks meega küüslauku ja tuulutasin talli, niisutasin heinu jne. Tegu oli vist siiski ajutise nähtusega, sest peale eilset galopeerim...

Eile õhtul viibisin üritusel, kus kitarristina astus üles mu poeg. Kokku esitas nende bänd ~1 jagu muusikat. Täiesti arvestataval tasemel, mu meelest. Lisaks üldtuntud lugudele esitasid nad ka 3 omaloomingulist (bassimehe sulest) lugu, punkrocki sugemetega. Tean et see stiil eriti ei istu pojale, ent laval tundus ta seda ikkagi kaifivat. Muidugi, kõige paremini tema esituses kõlas ikkagi "Gravity" (Nuno Bettencourt ). Erakordseks tegi selle sündmuse veel asjaolu, et kuna bändi tegelik trummar ei saanud osaleda, siis mängis trumme mu abikaasa. Kas nad veel kunagi "kohtuvad" laval? Eks seda näita aeg. Igatahes mees kommenteeris pärast live`t, et tõeliseks muusikuks saamisest jääb neil entusiasmist puudu. Et ta mäletab, millise "isuga" nemad omal ajal bändi tegid... ja et neil kuttidel on ehk ca 20 aasta pärast hea rääkida a la "mäletad, kuidas me bändi tegime..." olles ise reinkilgid, hhluiged, arturtalvikud jne. Eks näis. Nuno Bettencourt Midnig...

Batmanist on raske kirjutada, sest paraku pole teda enam elavate kirjas. Tema lugu on mulle suureks õppetunniks. Eelkõige ses suhtes, mis puudutab kaukat ja tema truudust. Batman oli BB 10-liikmelise pesakonna kutsikas. Kuna nad sündisid märtsikuus kui õues oli veel kaunis külm, elasid nad esialgu kööki tehtud suures aedikus. Kõik 10 karvakera. Batmani oli lihtne pesakonnast eristada, sest ta oli valge põhivärvi ja hallide laikudega. Kutsusime teda algul "Lehmakeseks". Aktiivne oli ta samuti, niipea kui BB tissi juurde rabelemises tahapoole jäi, andis ta valju hädakisaga märku, puseldes end kuidagi ikka eesmärgini. Mäletan, et kutsikatel olid just silmad pähe tulnud (~3-4 nädalased), kui hommikul kööki minnes olin riietunud erkpunasesse hommikumantlisse:) Kutsikat poole minnes, tõmbusid kõik kuidagi ehmunult tagasi. Vaid Batman astus pesakonnast välja ja püüdis haukuda mu peale:) Kutsikad olid uute omanike leidmiseni BB ja mu perekonna kasvatada. Võtsin selleks ajaks spetsia...

... tavatseb abikaasa ohata, kuulates bändide elavaid esitusi. Täna, Eesti otsib superstaari vaadates/kuulates, tabasin end samalt mõttelt. Iseenesest ju toredad ja julged noored, aga siiani veel pole veel kõrva hakanud erilist tämbrit, mis paneks sipelgad jooksma... Tehniliselt võimekaid hääli oli seevastu küll ja küll. "Puhtalt" laulvaid, samuti. Aga...superstaari? Eks aeg näita. Tegelikult on mind viimasel ajal paelunud üha rohkem instrumentaalmuusika ja selle erinevad žanrid. Võib-olla seetõttu, et "hääl" käib enamasti närvidele või siis on tämber äravahetamiseni sarnane mõne teise artistiga. Ja vast tähtsaim - "hääle" teeb usutavaks vaid otseesitus. Silmas pidades tänapäeva stuudiovõimalusi, tean et on võimalik lugusid salvestada ka takthaaval... või kokku miksides (näiteks uskumatult kaunis Händeli Lascia Ch`io Pianga "Farinellis" , kus kontratenori ja mezzo-soprani piirid sulandatud üheks). Seda enam vapustas soovitatud Antony and Johnso...

Vaevaliselt, nagu Utegi Hobu foorumis hoiatas, aga siiski - koorikud on pea kõik eemaldunud ja nahk hakkab paranema. Pole enam nii punetav. Kuidas ma ravin? Vet.arsti soovitusel toimin järgnevalt: hommikul, enne koplisse laskmist mätsin jala paksult sinises tuubis Helosaniga kokku. Õnneks on preist nakatunud vaid üks tagumine jalg - sõrgatsi ala peamiselt....Siis katan jala marliga ja kõige lõpuks isekleepuv side peale, mis fikseerib kogu kupatuse. Õhtul, kui olen hobuse talli lasknud, eemaldan sideme ja pehmeks muutunud korbad tulevad enamuses koos sidemega. Seejärel pesen õrna lasteseebiga jala puhtaks ja püüan veel kärnasid eemaldada, nii palju kui lahti on. Siis kuivatan hästi hoolikalt pehme froteekaga. Mozart hakkas foorumis soovitatud fööni peale ikka väga närviliselt tõmblema:) Kui nahk kuiv, pihustan aerosoolist spets.ravimit (nime pean vaatama) lapikese peale tupsutan sellega kogu sõrgatsiala kokku. Sel siis nahka raviv ja bakterit hävita toime. Aerosoolilt otse nakatatud al...

Tarkvaraarendus on suhteliselt noor tööstus (teadus)haru. Kõikvõimalikud uuringud tarkvaraarendusmetoodikatest (vettpidavamaid ehk Data Evans Corporation omad) viitavad siiski, et pole olemas ühest ja kõigile sobivat viisi, kasutatakse peamiselt kosemudeli modifikatsioone ja iteratiivseid meetodeid. Samas olen näinud läbi mitmete riigihanke pakkumiste RUP-i ( Rational Unified Process ) pakutavat ja nüüd, olles ise täitja ehk siis arendaja rollis - lubatagu kahelda RUP-i läbi tööde realiseerimises. Kogu projekti aur kulubki nii vaid RUP-i protseduuride jälgimiseks ja real action ehk siis tarkvara tootmine jääb teisejärguliseks. Aga RUPi autorid on oma metoodikat viitsinud ehk visuaalselt kõige põhjalikumalt seletada ning riigihangetel jätab see ka usutava mulje... Oleme mitmeid kordi oma arendusmeeskonnaga arutlenud teemal, et mis ikkagi on kliendi nõuetele vastava tarkvara tootmise edukuse kriteeriumiks ja jõudnud järeldusele, et peamine on kliendi motivatsioon. Motivatsioon antud k...

You are The Star Hope, expectation, Bright promises. The Star is one of the great cards of faith, dreams realised The Star is a card that looks to the future. It does not predict any immediate or powerful change, but it does predict hope and healing. This card suggests clarity of vision, spiritual insight. And, most importantly, that unexpected help will be coming, with water to quench your thirst, with a guiding light to the future. They might say you're a dreamer, but you're not the only one. What Tarot Card are You? Take the Test to Find Out Testi leidsin Meie Maailmas

Täna vihastasin hetkeks. Püüdsin Theole enne koplisse viimist päitsmeid pähe panna ja vot ta ei lasknud. Muudkui venitas oma pead 2m kõrguseks ja tiirutas mööda boksi. Ei saanud algul pihta, mis talle ei meeldinud. Proovisin mitu korda ja lõin käega. Riidlesin temaga pisut, mille peale ta silmad mu meelest ähvardavalt hiilgama hakkasid. Pidasin targmaks ta rahule jätta. Ja siis tuli mu abikaasa ja pani supsti! tal nina päitsmetesse. Theo vist ikkagi tunnetab sellist otsusekindlat käitumist ja kellega on mõtet protsessida ning kellega mitte... Eks minu populaarsuse langus on ka tingitud sellest, et iga päev Mozarti jalga tohterdan, rohu pealepanek on üsna kipitav protseduur ja võtab hetkeks Mossu tagajalga viibutama. Theo vaatab kõike hinge kinnipidades pealt ja ilmselt seostun mina talle nüüd vastiku kiusajana:( Eile õhtul üritasin ju taas miskit "kohutavalt jubedat" - nimelt, Theo lakka kärpida. Kääride lõgin ajas ta taas kaelaga rehmama. Nüüd mõtlesin välja järgmise nipi......

Külastasin täna üle hulga aja Steve`i kodulehekülge ja ennäe imet, Euroopa tuur suvel ees. Vaieldamatult üks mu lemmikuid... Eelkõige imelise sound`i tõttu, aga imetlustvääriv on ka tema artistlikkus ja kommertsedu. Olgem ausad, üleaastased tuuritamised täissaalidele instrumentaal-rocki esitava kitarristi poolt - see on üsna muljetavaldav saavutus, mu meelest. Tean, et enamik Eesti tõsiseid kidramehi klassifitseerivad tema loomingu "ludistamise" alla. No mis teha, tehniline efektsus ja puhtus, samas täiesti oma "käekiri" pealuvad mind. Ja kena mees on ta samuti. Ja kuidagi spirituaalne, "ebamaine" ja "kättesaamatu"tundub ta olevat nagu staarile kohane:) Seda muljet lisavat kindlasti 2 teadaolevat fakti - tas kasvatab oma koduaias L.A-s mesilasi ja ta pikki juukseid heljutab live ajal lava sisse paigaldatud ventilaator. Igal juhul, olen sattunud kahele tema live`le (Kanadas, Eestis) ja - superelamuse saanud. Väike (sry, suur näide) 3-kaelalises...

Sting on kahtlemata hea laulja ja produtsent. Kunagi sai teda ohkuipalju kuulatud. Lives on ta samuti väga nauditav. Sai kunagi Turu jäähallis teda kuulamas käidud. Stingi saatebänd on alati filigraanne, backroundi lauljatest trummarini. Aga tõttöelda, tervet plaaditäit Stingi üsna raske seeditavaks teha. Aga igal ta plaadil on alati vähemalt üks lugu, mis "kummitama" jääb. Hea tuttav kinkis Stingi plaadi ja mulle meeldib sealt väga Whenever I Say Your Name koos M.J Blige P.S Viidatud lingil on video ja sound asünkroonne! Aga paremat vabavaralist näidet ei leidnud...

Mozart on väljaõpetatud ja jookseb kordel kenasti, minnes käskluse peale sujuvalt üle kergendamiselt traavile ja traavilt galopile. Kõige meelsamini teeb ta muidugi sammu, sest ligi aastakese pidi töötama ka n.ö tunnihobusena ja kes teab kuidas teda Poolamaal veel trööbati. Igal juhul, praegu ta naudib igati sellist vabapõli nagu meie juures võimalik. Ja eks ta mõistab ka olukorda, et minu või abikaasa näol pole tegemist elupõliste treenerite ja karjajuhtidega. Selle viimase pärast tegelikult kordetamine vajalik ongi - kordel juhib liikumist inimene ja taoline kontakt on vajalik eelkõige meenutamaks, et inimene pole vaid selleks, et hoolitseda hobu eest, vaid ka et tema käsklusi tuleb kuulata ja nende järgi vastavalt toimida. Kordevarustus. Kuna ma ei treeni veel n.ö spetskordet (libiseva ratsmega,külgratsmetega, chamboni jne jne), siis on mul hetkel olemas vaid kordepael (selline mõnus kapronist, mis ei lõigu peopessa - Kesko Agrost), jalakaitsmed hobustele ja kordepiits. Ja ma het...

Pisut pelgasin koerte reaktsiooni uustulnukate e. siis hobuste suhtes. Lugesin sellekohaseid teemasid/kommentaare foorumitest ja jäi mulje, et tall, koerad ja hobused kuuluvad lahutamatult kokku. Esimene nädal oli paras põrgu. Lõppematu haukumine, olgugi et hopside lõhnad pidid neile tuttavad olema - igakord kui Theod vanas kodus vaatamas käisin, nuusutasid koerad mind põhjalikult läbi. Kuna Bonham oli tollal veel esimese jala operatsioonist toibumata, siis otsustasime tutvumisperioodi kuni ta tervenemiseni edasi lükata ja lihtsalt sulgesime ta teise hoonesse seniks kui hobud koplis. Bibi seevastu võttis uued asukad üsna kiiresti omaks ja nii söandasin nad üsna pea korraks kokku lasta. Eriti suurt huvi ilmutas uue tuttava vastu Mozart - nuusutas Bibit pikalt ja sörkis tal sabas. Eks B.B tundis end üsna kõhedalt nii suure olendi huviorbiidis olemisest ja vahepeal kui Mozart liiga lähedale talle tuli, viskas end selili, kõht taeva poole - alistumise märk. Bonzo tervenedes ja rahumeelse...

Täna käis doktor Aibolit. Kutsun teda mõtteis nii, sest kohe esimesest kohtumisest alates tundus ta väga usaldusväärne ja ta kandis sellist otsmikult kinnitatud taskulampi. Täna kohtusime siis teist korda. Mulle kohutavalt meeldib kui inimesed kellaaegadest kinni peavad (ise patustan vahest). Mõlemad hopsid said teetanuse/gripi kompleksvaktsiinid (03.04) . Mozartile aga tehti üsna omapärane ja ebamugav protseduur - nimelt raspeldati hambaid. Nägin juba mõnda aega, et kaera nosides hoiab ta pead paremale ning vahest pudistab suuvahelt terad põrandale. Uurisin pisut hobufoorumit ja leidsin, et tegu võib olla hambasakkidega, mis suu hellaks teevad. Igaks juhuks palusin tohtril spetsvahendid kaasa võtta. Oligi probleem. Noh, Mozart sai väikse tuimestuse krae vahele ja protseduur võis alata. Esiteks, topiti suhu spetsiaalne metallist "king", mis suud lahti aitas hoida, siis võttis dr pika viili (olen seda töömeeste käes näinud) ja hakkas tagumisi hambaid viilima ehk raspeldama ni...

Nii mulle ka mehele hakkab vaikselt kohale jõudma, et oleme sidunud end käsist-jalust oma majapidamisega. Ühelt poolt on see hea, hoiab eemale igavusest tulenevad pahed. Kohustuslikud värskeõhutunnid lihtsalt ei lase masendusse või väljamõeldud probleemidesse vajuda. Aga teisalt on puhtpraktiline vajadus sõita näiteks... vanemate või venna juurde külla. Tahaks ju lihtsalt autosse hüpata ja minna nagu vanasti, aga ei saa, sest hobud vaja talitada ja nende toitmiseks ei saa paluda ma ka lähedalasuva sugulase abi. Koerte söötmisel ta mind alati abistanud, ent hobusid ta pelgab. Ja ainult söötmisest ju ei piisa kah, ma tean. Neil on vaja sõnnik võtta, saepuru tuua, joogikünad puhastada ja täis valada, hommikul koplisse lasta jne jne. Ainult kahekesi mehega saamegi nendega hakkama. Teine võimalus - leida kedagi appi. Samas ei söandaks vist ikkagi kogu majapidamist abilise õlule jätta, vähemalt esialgu... Leidsin väga hea viite võimaliku abilise kandidaadile - vot selline abiline oleks iga...

Sügise ja talve läbi meil just suuri seltskondi külas pole käinud. Kevadine liikumise aeg on käes, reedel käisid mu kolleegid külas. Meid oli ühtekokku 10, kes me Theod ja Mozartit patsutama suundusime. Kolleegid hoidsid ohutusse kaugusesse ja ilmselt seetõttu regaeerisid hopsid neile suhteliselt rahumeelselt. Tulid niisama uudistama, et kellega tegu ja ehk saab porgandit. Mozart, va trikimeister, seevastu kasutas ära lahtijäänud aiaukse ja nii ta täitis enda kauaaegse soovi ja jalutas elumaja territooriumile. Märkasin teda siis, kui oli võimatu mittemärgata. Esimese sammuna panin kiiresti aiavärava kinni, et Theo ei järgneks talle ja seejärel tõin jalutusrihma, et ta tagasi koplisse viia. Ega talle see eriti ei meeldinud, sest aiamurust oli üht-teist rohkem näksata kui koplist. Kolleegid said igal juhul show osaliseks. Nagu Pipi hobune:) Ilmselt poleks asi üldse nii naljakas, kui ka Theo oleks aeda pääsenud, siis nad oleks üsna ahistatuna end puude ja hoonete vahel tundnud... Igal juh...

Hoolimata lörtsisegustest sademetest tabas mind pühapäeva õhtupoolikul vastupandamatu soov metsa minna. Bonzo on veel kolmel jalal ja seega võtsin vaid Bibiku kaasa. Kummaline, muidu on ta oma 12-le eluea tõttu üsna rahulik ja isegi uimane, ent pruugib vaid lausuda võlusõna "Jalutama!", kui ta krapsti püsti ja särtsu täis on. Sadas laia lörtsi, olin erinevatel põhjustel natuke kurb, ent nähes taas valgesse vaipa mattunud puid ja põõsastikku - imeliselt kerge ja mõnus hakkas. Muideks, ma ei pea paljuks vahest metsaradadel omaette laulu ümiseda või teatud otsuseid poolihääli enesele kinnituseks lausumast. Niiet - nagu ullike või nii... Mees vahest ütleb, et "ta tõsiselt kardab, et ühel päeval talle Viru tn kõva häälega lauldes vastu sammun". Noh, kui nii siis nii. Aga vaevalt et Viru tn-l, pigem ikka siinsamas, mu kodumetsas... B.B. on mõnus kaaslane metsas, ent tal omad kaukaaslase tembud. Tal on kogu elu meeldinud oma teed käia, olgugi et vahepeal mind muretsema pan...

Reedel saabus (10 päevaga) mu viimane plaaditellimus. Sain siis järgmiste plaatide õnnelikuks omanikuks: 1. Haydn, Hummel, L. Mozart: Trumpet Concertos - Wynton Marsalis `e esituses. Mõnusalt kevadine , hea ärataja ja optimistliku päeva alguse:) plaat, eriti Haydn`i kuulus trompetikontsert. Pisut liiga korralik "sound" minu jaoks (Marsalise jazzu esitused on rohkem "usutavad"), aga ikkagi hea plaat. Liiklusummikutes seismisel eriti. 2. J.S.Bach "Hästitempereeritud klaviir" - Glenn Gould `i esituses Noh, seda plaati tahtsin endale juba ammu, siiani oli mul olemas II vihik ja G.G variatsioonid (Goldbergi variatsioonidele viide), kus ta fragmente I-stvihikust esitab. Olen vaid oma lemmikprelüüdid ära kuulanud hetkel. Ei hakka pikemalt lahkama siin, see on lihtsalt nii intiimne ja sõnukirjeldamatu maailm. Seda tuleb tajuda. 3. No ja siis Zep`i Houses of the Holy , mida mu plaatide hulgas üllatuslikult polnudki. Ometi see üks parimaid plaate Led Zeppelinil...

Viimased antibiootikumid ja Rimadyli andsin talle reedel, 16.03. Laupäeval alustasin Fortiflexi kuuri, mis vältab 1 kuu ja mis peaks kunstlihastele sobiva keskkonna "kasvatama". Kõhre siis. Esmaspäeval peab minema kohaliku vet.arsti juurde ja paluma tal niidid väljavõtta. Bonham toetub aeg-ajalt juba kõigile neljale jalale. Eriti siis, kui vaja Bibiku ees tähtsat mängida. Bibil just jooksuaeg ja see periood asetanud ta hierharhias taas kõrgemale positsioonile. Naljakas oli vaadata, kuidas kuningas Bonham on troonilt ajutiselt tõugatud, lemmikpesakoht maja välisukse kõrval, köögiakna all on taas B.B valduses ja Bonzo külitab sootuks kõnniteel. Aga hommikuti, pressib Bonham kööki - tahab hellust ja silitamist ja kuulda, kui tubli ja tark koer ta on. Suskan seda rääkides ka tableti vorstitükiga suhu. Muidu ajavad nad hetkel meeletult karva. Kogu hoov on kaetud valgete tutikestega. Pean ette võtma ühe talvekasukast vabanemise/kammimise päeva. Aga praegu veel öökülmad, las vatid...

Bonham ehk Bonzo on B.B poeg. Kolides praegusesse elukohta, oli Bibik juba 7.a ja viimane aeg oli mõelda järeltulijate saamise peale. Selleks sai otsitud tikutulega Eestist talle sobivat puhtatõulist kaukat. Selgus, et see polegi nii lihtne - palju kaukasid paberiteta ja suvaaretuse tulemused. Meie sellist peikat B.B-le ei tahtnud, lõpuks siiski õnnestus leida "poiss" Võrumaalt. Mäletan siiani, kuidas seda õiget aega oodates lõpuks Võrumaale, täpsemalt Paganamaale sõidetud sai. Kena ja suur kaukapoiss oli igatahes väga särtsu täis, omanik muudkui hüüdis et "Renzu hops" ja Renzu muudkui hüppas. Ent Bibikule ta vist väga ei meeldinud. Igatahes ligi kahetunnise üritamise tagajärjel oli meil kui algajatel paaritajatel lõplikult villand ja tahtsime koju tagasi pöörduda. Lasime koerad õuepeale lahti, mees läks maja nurga taha suitsu tegema...ja siis lõpuks B.B otsustas ikka teo ette võtta. Tulemusena sündis 16.märtsil 2003.a 10 kauka kutsikat, 4 isast ja 6 emast. Bonhami ...

Avastasin, et sügisene probleem on Theole tagasi tulnud - kõõm. Kogu lakk ketendab ja mõned kõõmavad laigud ka tagumisel jalal. Õnneks oli mul veel üks pudelike Imaveroli (saab vet.apteegist retspetiga), mis dr Tuvi visiidist veel alles. Tegin lahuse 50 ml (10 ml Imaveroli +1 l vett)kaanega ämbrisse valmis (see säilub oma 6 nädalat) ja püüdsin suure kollase svammiga Theod selle abil kokku mätsida. Nii jube kollane asi käes ju! Siis püüdsin teda ülekavaldada, tegin lahusega kokku hoopis harja, millega teda igapäevaselt puhastasin ja - õnnestus! Sain korralikult laka Imaveroliga kokku tupsutatud. Samas pole nüüd harja vaja eraldi "desinfitseerida":) Mozartil tegin profülaktika mõttes kõhualuse ja jalad samuti kokku. Nüüd "kuivavad" fliismantlite all nunnude nägudega. Paari-kolme päeva pärast tuleb kuuri korrata ja niimoodi 3-4 korda, siis peaks pisiliased hävitatud olema. Ahjaa, ja lahus peab olema toasoe.

Zepi hakkasin süvitsi kuulama kui olin 26.aastane. Sisendi selleks andis üks väga eriline inimene, kellega nüüdseks eluteed lahku viinud. Paratamatult meenutab teatud lugude kuulamine totaalset maailmavalu, mida sel ajal läbi elasin. Hiline puberteet? Küllap vist. Kuna elavat Led Zeppelini koosseisu ei õnnestu eales kuulata, siis olen "kollektsioneeriunud" Robert Plant`i kontserte - niipalju kui ta kusagil Skandinaavias on käinud ja mul õnnestunud sinna minna. Ühtekokku olen teda näinud/kuulnud viiel korral, neist kahel korral Eestis. Mäletan tema esimest live Soomes, Järvenpää Puistobluusil...olin üsna esireas ja tema lavaletulek jättis unustamatu mälestuse. Kes on tema kontserte näinud, teavad et see mees OSKAB lavale tulla... Loomulikult ei kuula ma Zep`i pidevalt, erinevat ja kordaminevat muusikat on loodud lihtsalt sedavõrd palju. Aga olen täheldanud, et mingil ajal "pöördun ikka ja jälle" nende muusika juurde tagasi. Ja alati saan emotsiooni osaliseks. Zep on...

B.B ehk Bibi ehk maailma kõige targem koer käib juba 12-ndat suve sel aastal. Puhtatõuline kaukaaslane, kelle isaks oli võimas ja majesteetlik Aron ja emaks Gloria. Mõlemad nüüdseks kutsude taevas. Bibi oli 9-liikmelise pesakonna väikseim koer. Mäletan tänaseni väga selgelt tema võtmise lugu. Elasime tollal perega Tallinna kesklinna üürikorteris. Abikaasa oli aastavahetuse pikkade pidustustega jõudnud otsaga sõbra juurde, kus selleks hetkeks veel järgi 4 kutsikat. Sealt ta mulle, koerahaigele, helistas - "pead kohe siia sõitma, sa ei kujuta ette mis siin toimub". Läksingi. Kaukaasia lambakoera kutsikad ON ääretult armsad olevused. "Kommikarbikoerad". Seda ei saa eitada vast mitte keegi ja paljud hangivad selle kutsika endale hetkeemotsiooni ajel. Ärge palun tehke seda! Uurige selle koera kohta nii palju kui võimalik. Ja alles siis otsustage. Igatahes, meie otsustamise tegi lihtsamaks tutvus Kersti (kasvataja) ja võrratute Gloria ja Aroniga - tõelised osseedid. Nii m...

Tänane päev jääb õppetunnina taas meelde. Kiirelt soojenevad ilmaolud on pannud veed vulisema, teinud talliümbrusest vaid kõrgete kummikutega läbitava mudamülka ja jõudnud ka hopside ihurakkudesse. Nimelt, läksime täna neljakesi (mees Mozartiga ja mina Theoga) uue kopli ümbrusega tutvuma. Poistele tundus kõik uus ja huvitav ning nad nosisid rõõmuga vahelduseks teistsugust kõrrestikku kui oma koplis, kus kõik läbiuuritud, tuhnitud, mälutud... Abikaasal tuli idee, et laseme nad korraks lahti - saavad oma käepeal jalutada. Don`t ever do this again!... Mozart võttis esimesena tuule alla, Theo tegi samuti paar uljast hüpet ja siis - vasakule ja ära... Galopeerides, muidugi. Üsna pea nägime neist vaid kahte täppi, suutsin veel märgata, et edukalt ületati sõidutee... üks auto pidas kinni, mõeldes ilmselt et Jumanji-taoline džungel järgneb. Abikaasaga saime aru jooksmise teel tagaajamise mõttetusest. Hüppasime autosse ja kimasime neid püüdma. Õnneks on me elukoha ümbruses piisavalt avarust...

Mozart on valges frakis härra, 9-aastane ruun, mis tema väärtust küll absoluutselt ei vähenda. Temast õhkub väärikust. Ta on kenasti väljaõpetatud, hea hüppevõimega ja minu jaoks väga kaunite allüüridega. Lisaks on tal peaagu kandadeni ulatuv valge saba, mida ta imekombel ka ise väga puhta hoiab. Mozart saabus meile ootamatult. Kuna hobune teatavasti karjaloom, siis Rita soovitas võtta n.ö allüürile ja seltsiliseks Rauli endise võistlushobu Fenomeni (Fenja), kel elu puuslaki tõttu suures tallis elamine vastunäidustatud. Kahjuks venis meie talliehitus ja Fenomen lahkus selle aja jooksul parematele jahimaadele. R.I.P. Ja nii juhstuski, et kui Theo kolimisaeg kätte jõudis, lõime Ritaga käed veel ühe hobuse ostuks. Poolakas Mozart. Tänu Mozartile läks "poistel" aklimatiseerumine üsna kiirelt. Juba samal, transportimisele järgnenud õhtupoolikul söandasime nad boksist välja koplisse lasta. Muljetavaldav oli ka talle päitsmete pähepaneku hetk... nimelt painutas ta pea nii alla kui v...

Theo tuli mu ellu esimese hobuna. Üldse. Mul pole kunagi olnud "oma hobuse unistust". Ratsutamas /loe: hobuse seljas loksumas/ olen küll käinud, aga.... Lihtsalt tegi Kurtna tallide Rita mu abikaasale suve keskel teatavaks, et tal meie jaoks "üks projekti". Ja "projekt" seisis viga saanud jalaga kurvalt boksis. Jalg oli tal hetkel kohutavalt paistes, kahtlustati ussihammustust. Tegelikult osutus see siiski lümfipõletikuks ja siis läks kõik väga kiiresti. Kiiresti ses mõttes, et polnud aega hobusehirmu tunda, vaid alustuseks kimasin lähedalasuvasse bensukasse viina järgi. Mässisime ta kompressi abil sisse ja helistasime arsti välja. Süstikuuri järel tuli teda ikka pikalt veel tõrvalaadse salviga (ihtüool vist oli nimi) mätsida. Theo jälgis kõike nukral ilmel. Ravi kestis ikka julgelt 3 nädalat. Aga lõpuks paistetus kadus ja ka longe kadus. Ja minus hakkas märku andma pisuke hirm.... Ta tundus ikka NII SUUR ja kohati suisa hirmuäratav. Näiteks kui ta end bo...

Tundub, et blogipidamise moehaigus ka mind puutumata ei jäta.... Olen paljudesse blogidesse kiiganud ja nautinud taoliste "pesade" teemasid tunnetetest, lastekasvatamisest, tehnikast, seksist, poliitikast... millest iganes. Ent ei leidnud siiani õiget "kontsptsiooni ja tahet", et millest siis. Nüüd siis leitud. Peamine vajadus tuleneb ikka mu uuest elukorraldusest tingituna. Nimelt, juba õige mitu kuud olen kahe hobusehakatise õnnelik, ent tuleb tunnistada, et ka rumal omanik. Nendega seonduvalt on mul pidev vajadus säiluvate märkmete järele ja mine tea... ehk on neist mõnele teisele hulljulgele ka kasu. Endast: olen tervelt kuu juba 39-aastane olnud, abielus, 18.a. poja ema, leibkonda kuuluvad veel abikaasa, 2 kaukaasia lambakoera, 2 hobust ja 1 "sugutäkk" jänes Juss, kes muideks otsib Jutat... Kogu see kupatus mahub ära eestiaegsesse tallu Harjumaal. Kõlab nagu minu pere ja muud loomad. Nii see ongi ja püüan "oma mälu värskendamiseks" (!) pis...