B.B ja vanadus
Hoolimata lörtsisegustest sademetest tabas mind pühapäeva õhtupoolikul vastupandamatu soov metsa minna. Bonzo on veel kolmel jalal ja seega võtsin vaid Bibiku kaasa. Kummaline, muidu on ta oma 12-le eluea tõttu üsna rahulik ja isegi uimane, ent pruugib vaid lausuda võlusõna "Jalutama!", kui ta krapsti püsti ja särtsu täis on.
Sadas laia lörtsi, olin erinevatel põhjustel natuke kurb, ent nähes taas valgesse vaipa mattunud puid ja põõsastikku - imeliselt kerge ja mõnus hakkas. Muideks, ma ei pea paljuks vahest metsaradadel omaette laulu ümiseda või teatud otsuseid poolihääli enesele kinnituseks lausumast. Niiet - nagu ullike või nii... Mees vahest ütleb, et "ta tõsiselt kardab, et ühel päeval talle Viru tn kõva häälega lauldes vastu sammun". Noh, kui nii siis nii. Aga vaevalt et Viru tn-l, pigem ikka siinsamas, mu kodumetsas...
B.B. on mõnus kaaslane metsas, ent tal omad kaukaaslase tembud. Tal on kogu elu meeldinud oma teed käia, olgugi et vahepeal mind muretsema paneb. Vanasti talle meeldis minust pisut maha jääda ja end "ära peita", et siis alles mu vile või hüüdmise peale kohale sörkida. Praegu ta, vaeseke, hakkab üsna kiiresti lõõtsutama ja see hääl reedab ta juba kaugelt. Sügisel märkasin, et ta ei jaksa meie tavapärast marsruuti ilma puhkusteta läbida. Nüüd me siis peatume ühe suure kuuse all või kivi juures, enne kui taas kodu poole sammume. Aga enne koduteed, kus tee kaheks pöörab, teeb ta ehtkaukaaslasliku tembu - pöörab kodule hoopis vastassuunas ja kui püüan teda takistada, sörgib eemale. Alguses rihmastasin ta ja sundisin ikka minu teed mööda tulema, ent nüüd olen loobunud. Tean, et ta vajab seda lihtsalt kaukaaslane-olemise pärast ja 5-minuti pärast on ta juba värava taga.
Aga muidu... on tal vist midagi kopsudes, igal juhul vahepeal ta rögistab juskui püüdes midagi välja köhida. Eelmisel aastal, vahetult enne Jõule oli ta väga haige, arvasin et nüüd ta lõpp lähedal. Tal oli väga halb, lamas vaid ja hingeldas, keeldudes nii tõusmast kui söögist. Loomaarst käis ja süstis antibiootikume ning tegi etteapnekud jälgida paar-kolm päeva ning siis vastu võtta otsus. Tol õhtul, teda joota püüdes nägin B.B silmis piina ja sosistasin talle, et kui ta enam ei jaksa, mingu siis koerte taevasse. Aga B.B otsustas järgmisel päeval tervenema hakata ja nii ta naudib siiani mõnusat penskari põlve - otsides köögipõrandalt kohta, kus elektriküte, ja kus nii mõnus oma vanu konte soojendada. Ja tema magamisasendid - nii nunnult kui tema, ei oska keegi end mati peal kerra tõmmata. Magamise meister!
Sadas laia lörtsi, olin erinevatel põhjustel natuke kurb, ent nähes taas valgesse vaipa mattunud puid ja põõsastikku - imeliselt kerge ja mõnus hakkas. Muideks, ma ei pea paljuks vahest metsaradadel omaette laulu ümiseda või teatud otsuseid poolihääli enesele kinnituseks lausumast. Niiet - nagu ullike või nii... Mees vahest ütleb, et "ta tõsiselt kardab, et ühel päeval talle Viru tn kõva häälega lauldes vastu sammun". Noh, kui nii siis nii. Aga vaevalt et Viru tn-l, pigem ikka siinsamas, mu kodumetsas...
B.B. on mõnus kaaslane metsas, ent tal omad kaukaaslase tembud. Tal on kogu elu meeldinud oma teed käia, olgugi et vahepeal mind muretsema paneb. Vanasti talle meeldis minust pisut maha jääda ja end "ära peita", et siis alles mu vile või hüüdmise peale kohale sörkida. Praegu ta, vaeseke, hakkab üsna kiiresti lõõtsutama ja see hääl reedab ta juba kaugelt. Sügisel märkasin, et ta ei jaksa meie tavapärast marsruuti ilma puhkusteta läbida. Nüüd me siis peatume ühe suure kuuse all või kivi juures, enne kui taas kodu poole sammume. Aga enne koduteed, kus tee kaheks pöörab, teeb ta ehtkaukaaslasliku tembu - pöörab kodule hoopis vastassuunas ja kui püüan teda takistada, sörgib eemale. Alguses rihmastasin ta ja sundisin ikka minu teed mööda tulema, ent nüüd olen loobunud. Tean, et ta vajab seda lihtsalt kaukaaslane-olemise pärast ja 5-minuti pärast on ta juba värava taga.
Aga muidu... on tal vist midagi kopsudes, igal juhul vahepeal ta rögistab juskui püüdes midagi välja köhida. Eelmisel aastal, vahetult enne Jõule oli ta väga haige, arvasin et nüüd ta lõpp lähedal. Tal oli väga halb, lamas vaid ja hingeldas, keeldudes nii tõusmast kui söögist. Loomaarst käis ja süstis antibiootikume ning tegi etteapnekud jälgida paar-kolm päeva ning siis vastu võtta otsus. Tol õhtul, teda joota püüdes nägin B.B silmis piina ja sosistasin talle, et kui ta enam ei jaksa, mingu siis koerte taevasse. Aga B.B otsustas järgmisel päeval tervenema hakata ja nii ta naudib siiani mõnusat penskari põlve - otsides köögipõrandalt kohta, kus elektriküte, ja kus nii mõnus oma vanu konte soojendada. Ja tema magamisasendid - nii nunnult kui tema, ei oska keegi end mati peal kerra tõmmata. Magamise meister!
Kommentaarid