Mozart

Mozart on valges frakis härra, 9-aastane ruun, mis tema väärtust küll absoluutselt ei vähenda. Temast õhkub väärikust. Ta on kenasti väljaõpetatud, hea hüppevõimega ja minu jaoks väga kaunite allüüridega. Lisaks on tal peaagu kandadeni ulatuv valge saba, mida ta imekombel ka ise väga puhta hoiab. Mozart saabus meile ootamatult. Kuna hobune teatavasti karjaloom, siis Rita soovitas võtta n.ö allüürile ja seltsiliseks Rauli endise võistlushobu Fenomeni (Fenja), kel elu puuslaki tõttu suures tallis elamine vastunäidustatud. Kahjuks venis meie talliehitus ja Fenomen lahkus selle aja jooksul parematele jahimaadele. R.I.P.
Ja nii juhstuski, et kui Theo kolimisaeg kätte jõudis, lõime Ritaga käed veel ühe hobuse ostuks. Poolakas Mozart. Tänu Mozartile läks "poistel" aklimatiseerumine üsna kiirelt. Juba samal, transportimisele järgnenud õhtupoolikul söandasime nad boksist välja koplisse lasta. Muljetavaldav oli ka talle päitsmete pähepaneku hetk... nimelt painutas ta pea nii alla kui võimalik, et minusugune kobakäpp saaks võimalikult mugavalt need talle pähe susata. Erinevalt Theost, keda vahest mööda boksi ringiratast taga ajan, et saaks päitsmed pähe... Mozartil on üks eriomadus.... Nimelt armastab ta üliväga porgandeid ja ta seitsmes meel ei vea kunagi alt - kuidagi ta teab, et tallikapis on peidusporgandid (kasvõi üks) ja niipea kui sinnapoole suundun, hakkab ta esimese kabjaga põrandale "koputama". Mozart kinkis mulle ka esimese hardushetke. Nimelt, ükskord kui väga kurb olin ja teda harjasin, pani ta oma näo minu näo vastu, nuhutas oma mokkadega mu õlga ja piiludes säravi silmi mulle ots. Seisime ja tunnistasime teineteist niimoodi liikumatult jupp aega. Huhh!