Kevad, kevad!

Tänane päev jääb õppetunnina taas meelde. Kiirelt soojenevad ilmaolud on pannud veed vulisema, teinud talliümbrusest vaid kõrgete kummikutega läbitava mudamülka ja jõudnud ka hopside ihurakkudesse.

Nimelt, läksime täna neljakesi (mees Mozartiga ja mina Theoga) uue kopli ümbrusega tutvuma. Poistele tundus kõik uus ja huvitav ning nad nosisid rõõmuga vahelduseks teistsugust kõrrestikku kui oma koplis, kus kõik läbiuuritud, tuhnitud, mälutud... Abikaasal tuli idee, et laseme nad korraks lahti - saavad oma käepeal jalutada. Don`t ever do this again!... Mozart võttis esimesena tuule alla, Theo tegi samuti paar uljast hüpet ja siis - vasakule ja ära... Galopeerides, muidugi. Üsna pea nägime neist vaid kahte täppi, suutsin veel märgata, et edukalt ületati sõidutee... üks auto pidas kinni, mõeldes ilmselt et Jumanji-taoline džungel järgneb. Abikaasaga saime aru jooksmise teel tagaajamise mõttetusest. Hüppasime autosse ja kimasime neid püüdma. Õnneks on me elukoha ümbruses piisavalt avarust ja nii oli nende trajektoor üsna hõlpsasti jälgitav. Nad suundusid läbi kerkiva uuselamute rajooni, korraldades niimoodi laupäevastele ehitajatele väikse horse-show. Kui nad meil taas käeulatuses, algas kassi-hiire mäng teemal "mind sa kätte küll ei saa!". Paari edutu üritamise järel õnnestus nad siiski paela otsa saada ja sammusime siis põgenikega taas kodu poole.... Theo oli väga häbeliku näoga igatahes... või kelmika. Igatahes peab paika ütlus, et hobune oma loomult põgeneja. Me nüüd teame seda ka:) Mees veel kommenteeris, et täpselt nagu kaukaaslased - oleme ju Nii B.B-d kui Bonhami käinud kümneid kordi looduse avarustelt tagasi toomas. Looduse kutse, eks ta ole.