Küll see laulmine on ikka raske...

... tavatseb abikaasa ohata, kuulates bändide elavaid esitusi. Täna, Eesti otsib superstaari vaadates/kuulates, tabasin end samalt mõttelt. Iseenesest ju toredad ja julged noored, aga siiani veel pole veel kõrva hakanud erilist tämbrit, mis paneks sipelgad jooksma... Tehniliselt võimekaid hääli oli seevastu küll ja küll. "Puhtalt" laulvaid, samuti. Aga...superstaari? Eks aeg näita. Tegelikult on mind viimasel ajal paelunud üha rohkem instrumentaalmuusika ja selle erinevad žanrid. Võib-olla seetõttu, et "hääl" käib enamasti närvidele või siis on tämber äravahetamiseni sarnane mõne teise artistiga. Ja vast tähtsaim - "hääle" teeb usutavaks vaid otseesitus. Silmas pidades tänapäeva stuudiovõimalusi, tean et on võimalik lugusid salvestada ka takthaaval... või kokku miksides (näiteks uskumatult kaunis Händeli Lascia Ch`io Pianga "Farinellis", kus kontratenori ja mezzo-soprani piirid sulandatud üheks). Seda enam vapustas soovitatud Antony and Johnsons Antony Hegart`i hääl. Algselt eemaletõukav ja forsseeritult dramaatilisena tunduv, ent süvenemise järel - ...tema hääle vibratsioon kandub sügavaimaisse soppidesse. Valus. See selleks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... tegelikult juhtusin ühel päeval soomlaste The Idols`it vaatama ja... oli põnevam. Repertuaar muidugi ka.

Ari Koivunen