Theo - Esimene

Theo tuli mu ellu esimese hobuna. Üldse. Mul pole kunagi olnud "oma hobuse unistust". Ratsutamas /loe: hobuse seljas loksumas/ olen küll käinud, aga....

Lihtsalt tegi Kurtna tallide Rita mu abikaasale suve keskel teatavaks, et tal meie jaoks "üks projekti". Ja "projekt" seisis viga saanud jalaga kurvalt boksis. Jalg oli tal hetkel kohutavalt paistes, kahtlustati ussihammustust. Tegelikult osutus see siiski lümfipõletikuks ja siis läks kõik väga kiiresti. Kiiresti ses mõttes, et polnud aega hobusehirmu tunda, vaid alustuseks kimasin lähedalasuvasse bensukasse viina järgi. Mässisime ta kompressi abil sisse ja helistasime arsti välja. Süstikuuri järel tuli teda ikka pikalt veel tõrvalaadse salviga (ihtüool vist oli nimi) mätsida. Theo jälgis kõike nukral ilmel. Ravi kestis ikka julgelt 3 nädalat. Aga lõpuks paistetus kadus ja ka longe kadus. Ja minus hakkas märku andma pisuke hirm.... Ta tundus ikka NII SUUR ja kohati suisa hirmuäratav. Näiteks kui ta end boksis pööras. Selline tunne oli, et nüüd mind tema ja boksiseina vahele laiaks litsutakse. Tasapisi ja tallitüdrukute abiga õppisin tema eest hoolt kandma. Mnjah, kõige rohkem nõudis eneseületust tagumikutagune sabakammimine. Kõik need kabjaga löömise lood...:) Vaistlikult märkasin, et ka Theo on üllatunud. Et tuleb mingi tädi... koos porganditega, kõhvitseb siit ja sealt. Toit oli alati huvitavam kui mina. Paar kuud tegelesin peaasjalikult kõikide kabjakonksude, harjade, päitsmete, jalutusnööride kasutama õppimisega. Sain teada, et ka sõnnikuviskamisel omad nipid (kogenud hobune soristab ühte-samasse kohta ja nii ei pea kogu boksi pidevalt läbi kaevama). Theo noore hobuna on muidugi nagu fontään...

Igal juhul jääb mul elulõpuni meelde tunne, mil ta esimest korda iseseisvalt jalutama viisin. Hirmuga segatud meeletu õnnetunne... minu hobu.