B.B-Bibi tulek

B.B ehk Bibi ehk maailma kõige targem koer käib juba 12-ndat suve sel aastal. Puhtatõuline kaukaaslane, kelle isaks oli võimas ja majesteetlik Aron ja emaks Gloria. Mõlemad nüüdseks kutsude taevas. Bibi oli 9-liikmelise pesakonna väikseim koer. Mäletan tänaseni väga selgelt tema võtmise lugu. Elasime tollal perega Tallinna kesklinna üürikorteris. Abikaasa oli aastavahetuse pikkade pidustustega jõudnud otsaga sõbra juurde, kus selleks hetkeks veel järgi 4 kutsikat. Sealt ta mulle, koerahaigele, helistas - "pead kohe siia sõitma, sa ei kujuta ette mis siin toimub". Läksingi.

Kaukaasia lambakoera kutsikad ON ääretult armsad olevused. "Kommikarbikoerad". Seda ei saa eitada vast mitte keegi ja paljud hangivad selle kutsika endale hetkeemotsiooni ajel. Ärge palun tehke seda! Uurige selle koera kohta nii palju kui võimalik. Ja alles siis otsustage.

Igatahes, meie otsustamise tegi lihtsamaks tutvus Kersti (kasvataja) ja võrratute Gloria ja Aroniga - tõelised osseedid. Nii me siis 06.01, 1996 pesakonna väikseima kutsikaga (lootuses et ehk ei kasva nii võimsaks kui ta 75 kg isa) Arukülast lahkusime.

Ikkagi oli tegemist hulljulge otsusega...aga kõik on millekski vajalik. Meie kokkusaamine Bibiga ei olnud juhuslik.

Tema perretulekuga muutus palju, peamiselt minu jaoks. Mu abikaasa reisis tollal oma töö tõttu palju ja nii langes põhiline tegelemise vastutus mulle. Algatuseks teostas kutsikas üürikas korraliku remondi... ikka kuni kipsini välja kooriti esikusein paljaks. Kui töölt koju tulin, leidsin mitmel korral näritud jalanõusid...kuidagi oli ta saanud jalanõude kapi lahtiurgitsetud. Siinkohal ilmnes tema beibelik maitse - ikka parimat kvaliteeti eelistas:)

Mäletan esimest ööd, mil kutsikas majas. Ärkasin niipea kui temagi - ja viisin ta õue... niimoodi mitu korda öö jooksul. Vaatasin teda...tunnetasin edaspidist vastutust ja kõhe oli pisut. Bibi oli meeletult lustlik kutsikas, temaga Kadriorus ja Russalka juures jalutamas käies, jõudis ta ikka 3-4 koera hullamisega ära väsitada, enne kui ise väsis. Lemmiktegevus oli tal vette jooksmine, seda harrastas ta kuni novembrini.

Aga mina, va peohai, hakkasin tollal märkama ja nautima loodust. Nägin aastaaegade vaheldumist. Vahest oli küll raske end "iga ilmaga" õue sundida, ent harjusin, sest särav silmapaar oli ju kogu päeva oodanud seda hetke. Muide, Bibi õppis tollal edukalt vannis käima - hops! käskluse peale hüppas ta vanni ja seisis kannatlikult, kuni dushitades liiva välja uhtusin. Protseduuri lõppedes jälle hops! välja ja rätikuga kuivaks:)