Sahkari talu

... et vastupidiselt mu soovitustele, käia Theol esialgu seljas vaid treeneri valvsa pilgu alla, sai abikaasa ratsutamisisu sellest võitu. Paar korda oli ta ka varem Theol seljas käinud, sammus loomulikult. Selline plaan oli selgi korral. Läksin just talli kordevarustust ära viima, kui kuulsin väljastpoolt müdinat. Kiikasin talliaknast välja ja, mis ma näen - Theo koos ratsanikuga kordeaias traavimas. Aga mitte mingis tasases sörgis, vaid pikendatud traavis - sellises, mille puhul mul Theo`d vaadates alati klomp kurku kerkib.... see on lihtsalt niivõrd ilus. Saba aetakse püsti ja vetrutakse nagu pilvedel. Täisverelise värk. Paraku polnud aega Theod imetleda, sest kaasa oli ilmselgelt hädas. Kiirus järjest kasvas ja hoolimata ta katsetest hobust peatada, võttis Theo ainult vauhti juurde, lõpuks mindi galoppi ja ikka üsna mitu korda oli ratsanikul tegu, et sadulasse jääda. Üritasin küll hüüda, et lasku ratset järgi ja hoidku end tahapoole, aga ei aidanud miski. Lõpuks peatus Theo vist ...

See, ja eelnevad nädalad on hopside ja kutside jaoks olnud toimekad. Olen tööasjade alla maetud, ent mu loomakesed aitavad mul vee peal püsida. Välja on kujunemas n.ö range režiimiga argipäevad, mis tähendab seda, et äratus on hommikul kell 07:00, pärast seda - tänavune kaer sooja veega veerand tunniks likku, hein külma veega, boksid korda, tallipõrand kriips-kraaps luuaga üle ja siis koplisse, hobude järele. Siis jätan hopsid poolsuletud laugudeja mõnust nohisevate ninadega kaera krõmpsutama ja suundun Bonzo `ga väiksele metsatuurile. Mõlemad kaifime hetke vaikust, sügislehtede sahinat ja miljonite ämblikuvõrkude sillerdamist kastemärjal aasal. Tagasi onni jõudes on hommikukohvi aeg ja seejärel teen umbes lõunani tööd. Vahepeal tuleb abikaasa töölt ja treenib Theo`d. Mõlemad on tublid - Theol on järjepideva ligutamise tulemusena hingamine lõpuks ometi korda saanud. Treener on viimastes treeningutes kasutanud ka libisevaid ja teinud peamiselt traavitrenni, vastupidiselt abikaasa samm...

Olen selle video ka kunagi varem blogisse riputanud. Tookord pigem Blue Horse Matine ülistamiseks, ent nüüd pean möönma, et allolev video on üks võimsamaid koolisõidus vabakava etteasteid, mida eales näinud. Räägitagu ja kommenteeritagu Anky kohta mistahes, sellisele tulemusele ja ühtesulamisse jõutakse siiski läbi VÄGA HEA koostöö hobusega. Loomulikult pole võistlusratsu elu kerge. Nii nagu ka inimese-tippsportlase. See aga , et Salinero on püsinud sedavõrd kaua tipus, näitab ka head kohtlemist, arvan ma... Ja kui hobusel on tippspordiks kõik eeldused, siis... Muidugi võib alati vaielda selle üle, et kas taoline kompromiss inimese algatusel ja hobuse kohanemisvõime üle on ikka loomulik ja mõttekas. Pole ju koolisõidu enamikel elementidel midagi ühist hobuse loomuliku liikumisega. Koolisõit on pigem demonstreerimaks inimese ja hobuse ühist tunnetust ja teineteise tundmaõppimise võimet. Üks tuleb vastu teise soovile ja omapärale. Vaid nii saab toimuda midagi sellist nagu sel videol. Püh...

Hirmus hea tunne on... Mozarti lonkamine on järgi andnud. Konsulteerisin dr Aibolitiga ja andsin mõnevõrra tihedamini Finadyni (iga päev ja suure lonke päeval isegi 2 x päevas). Tavaline taks on meil 100 ühikut üle päeva. Kahtlustasin siiski mitte niivõrd defomeerunud luuprobleemi kui seda, et ta on oma niigi haiged õlad ärakülmetanud. Olen teda nüüd öösiti koplisse saates vesti kandma pannud (selline kergest ja õhkuläbilaskvast materjalist ülakeha kaitse). Ta laseb sel protseduuril heameelega toimuda - märk sellest, et ta võiski lihtsalt tuult ja külma saada. Igatahes on ta hetkel taas sama reibas kui ennne. Püherdab maas ja puha... Abikaasa võttis tõsiselt käsile Theo liigutamise ja tegeleb temaga hetkel iga päev - kordetab koos külgratsmetega (kasutame neid nagu libisevaid). Taoline tegevus on aidanud lisaks tasakaalu tekitamisele oluliselt kaasa röga eraldumisele ning raskema hingamise nähud on praktiliselt möödunud. Sadula ostule lisaks sain pealekauba tasuta turvast. Ostsin veel ...

Mõlemate hobude tervis pole hetkel kiita: Mozart on saanud ilmselt tuult ja rõskust ning lonkab päris tugevasti. Jälgin teda mõned päevad ja kui kehvemaks läheb, kutsun dr Aiboliti. Võob-olla tuleb taas blokaadsüste teha... Theo on tatine. Trenni on suht keerukas teha, sest röga läheb liikvele ja hobul on raskusi selle väljaköhimisega. Niisutan küll heinu ja allapanu sai vahetatud turba vastu välja. Hobud on tallis maksimaalselt 4-5 h, ülejäänud aja õues. Lisaks on mul nagu kiuste töö juures hullumeelne periood...:( Hea uudisena saabus sadul. Hea näeb välja. Aga hetkel ei suuda sellest rõõmu tunda... Mures olen.

Kirjeldan ka pisut Mossu olukorda. Minu arvates on tal hetkel päris hea olla. Seda lubab arvata tema nautlev ja krapsakas (!) olek. Tema ja Theo sammul on loomulikult suur vahe. Eriti astumisel. Ent kui koplis üheskoos traavile või isegi galopile tõustakse, siis pole nähagi, et hobu "esisild" läbi. Mozartile meeldivad jahedamad ilmad, ta tuju on siis silmnähtavalt parem praegu. Boksis suisa kaabitakse jalga, kui teda peale hommikuund taas koplisse talutama lähen. Ta hoiab mind väga. See on tulnud samm-sammult, mitte üleöö. On näha, et ta usaldab mind ja püüab mulle meele järgi olla. Võtab õrnalt mu käe enda mokkade vahele, nuhutab ninaga mu õla vastas, annab kenasti jalgu jne. Aeg-ajalt ta justkui häbeneks neid õrnushetki - kui püüan teda pikemalt silitama hakata, pööratakse pea ära, umbes et - aitab küll, ega ma niiiiiii bolonka kah pole!:) Kui ma Theo boksis asjatan, katkestab ta söömise ja jälgib üksisilmi mu tegevusi. Mossu parem tervis on lasknud mul mentaliteedist ...

Bibi ja Bonhami rõõmuks on meil hoovile tekkinud mäeahelik, mis peaks neile meenutama nende juuri... Soliidse künkakese tekkepõhjuseks on talvepuud, õigemini klotsid, mis Imavere saeveskist otse hoovile vurasid. Koerad lamasklevad nüüd üks ühel pool "mäge", teine teiselpool. Läheb ikka jupp aega kui musta kilealuse kraami kuuri alla jõuame toimetada. Talgud kuluvad ära. Aga klotsid on kuivad, põlevad kõrge kütteväärtusega ja.. lõhnavad hästi.

Tegin ikkagi äkkostu ja ostsin järjekordsed...tekid. No ei saa mina rahulikult magada, kui vihma kallab nagu oavarrest ja hopsid seisavad sorgus sabadega koplis. Eelmisel aastal ostetud Eskadronid on liiga urbsed ja mõeldud tüki jahedamate ja lörtsiste ilmade jaoks. Sellistega hobuseid välja saata on liiga vara... võib hoopistükis karuteene teha, rikkudes naha loomuliku tasakaalu ja andes võimaluse mõnele "kihvtile" seenhaigusele või kõõmale. Igatahes on meil nüüd Horzes tekid ja olenemata sellest, et alguses tundus kaelapiirkonna avaus hobudele liiga lai ja ebamugav olevat, püsivad need imekenasti seljas. Kinnitusi on palju ja need peavad vastu ka selipidi püherdamised. Eriti kiidan aga materjali. Hobused olid näiteks tänase öö padukale vaatamata absoluutselt kuivad teki alt. Vahetult enne naha ja karvadega kokkupuudet on vihmakindla riide vahel ka võrgulaadne materjal. See laseb ilmselt nahal hingata. Sain ka väikse soodustuse Hipodroomi kauplusest - ühe teki sain kätte hi...

Soojad ja niisked ööd on tekitanud septembrikuus üsna harvaesineva loodusnähtuse. Nimelt on kusagilt välja ilmunud miljonid sääsed. Inimeste verd nad eriti ei soovi, ent hobuste oma tundub maitsevat. Eriti Theo veri:( Kuna hobud on endiselt öösiti väljas, siis on nad hommikul talli lastes kupladest ülekülvatud. Vereimejad ei jäta neid talliski rahule. Ostsin sääsesuitsu isegi... Näis, kas toimib. Üks hea märk ilmnes Theo RAO suhtes. Katsetasime teistsugust allapanu - saepuru asemel turvast - ja oh imet, seniks on kõik nähud taandunud. Hoolimata sellest, et on ääretult niiske ilmastik. Samas oli näha, et ärritusnähtude põhjustaja peitub tallis, sest hingeldushoog tuli boksis seistes. Nüüd on vaja leida Harjumaalt turbatootja, sest Kesko-Agros pakutav 300 liitrine (47 kg) kotitäis maksab 150 krooni. See on mu meelest liiga kallis ja kindlasti saab kusagilt soodsamalt?

Bibil täitub septembrikuus 13 eluaastat. See on ühe kaukaasia lambakoera kohta tõeliselt kõrge iga. Fotoalbumist leidsin temaga kohtumise päeva pildid. Mäletan, et jaanuarikuu alguseks oli karvakerasid 9-st pesakonnast kogunisti 4. Eks me olime aastavahetuse eufooriast veel kinni ja ei mõelnud väga selgelt, mida koera adopteerimise otsus endaga kaasa toob. Kutsika esimeseks koduks sai ju üürikorter... mida Bibi vastavalt oma maitsele ümberkujundama asus. Peeglilaua jalad, välisukse vatist ja kunstnahast vooder, maitsvamad kingapaarid - need on üks väike osa nimekirjast, mille kallal kuts oma hambaid teritas. Samas... tänu temale hakkasin ma nägema aastaaegu. Armusin sisemaa- ja metsainimesena ka meresse. Sain aru, et ta vajab minu suurt tähelepanu ja hoolitsust. Elasime üle suuremat sorti (õnneks õnnelikult lõppenud) liiklusavarii, tulekahju, õige mitmed kolimised kuni lõpuks sai Bibi oma tõotatud maale - piiramatu õuesoleku ajaga maakohta. Tegelikult on kogu me edasist elukeskkonna ...

Hobud ööbisid täna õues. Peamiselt Theo tõttu - niiskuse tõttu üritan ta tallis olevatest tolmudest võimalikult kaua eemal hoida. Kes teab, kas on Theo hetkel pisut nõrgem ja väsinum või siis müdistati öises koplis omajagu - igatahes hommikul neid kaerale kutsudes avanes järgmine pilt. Theo pikutas kerratõmbunult koplis ja Mozart seisis tema kõrval. Valge saba tuules lehvimas. Tavaliselt tullakse mind nähes koheselt kopliväravasse. Aga Theo ju magas. Mozart ei liigahtanudki. Ainult vaatas. Alles siis, kui Theo end mu kutse peale püsti ajas, liiguti"käsikäes" mulle vastu:)

Laupäevahommik on alanud asiselt:) Tegin teoks mõnda aega tagasi plaanitu ja koostasin väikse Exceli tabeli hopsidele minevatest kuludest. Majanduslangus ukse ees paneb ka mind, kui emotsionaalset kulutajat, oma väljaminekutel silma peal hoidma... Arvestamist tegin oma märkmete põhjal, mida alates juulist teinud olen. Sisendiks 2 hobust ja 2 kuud. Summa ei rohkem ega vähem kui 19460. Päris suur arv. Suvi on muidugi suurte kulutuste aeg - hangime ära talveheina ning sel aastal laiendasime ka talliümbruse liivaala (koorem killustikku ja täiteliiva pluss traktori tööaeg). Heina kulub kahele hobusele 6 tonni. Heina kilohind on tõusnud, sest diislikütuse hinnad tõusid. Ühtlasi oli ka äärmiselt kehvad ilmastikutingimused heina pakendamiseks ning hobuste hein teadupärast peab olema valitud ajal maha niidetud ja kvaliteetne. Ikkagi, kui need kulud (kokku 13610) maha võtta, tundub summa suur. Mis veel? Juulisse-augustisse jäid mõlema hobuste värkimised/tagasirautamised. Mozarti ravimiost ...

Täna võtsime Kesko-Agrost passimiseks Winteci üldsadula: lisaraamiks sadulaga kaasasolevale mustale ( medium ), valisime punase ( wide ). Iste sügavus 17,5 tolli. Ilma õhkpadjata. Kaalusin ka õhkpadjaga varianti, ent mingit kaaluvahet ei tuvastanud. Alustuseks proovisime Theole musta raamiga sadulat, Mari sellega päris rahule ei jäänud - hindas pisut kitsaks. Vahetasime raami punaseks ja sellega tundus sutsuke liiga lai... Nokk kinni, saba lahti. Otsustasime kerge trenni teha siiski punase raamiga. Kuna eelmises trennis pelgasime pisut, et Theo kordel suule haiget tegi ning ratset kartma hakkas, otsustasime teda kordetada kordepäitsete abil. Esmakordselt. Pähe lasi ta need täiesti rahulikult panna, olgugi et need on pisut rasked ja "hirmuäratavate" metallist jubinatega. Kordenööri kinnitasime nina pealt (mitte Ninatagant:P), see oli tema jaoks pisut võõras ja platsi poole suundudes vahtis ta pisut ärevalt minu poole. Platsil olles sai ta üsna pea võõristusest üle ja tegi üli...

Eilse päikselise ilma ja üle pika aja tehtud treeningu tõttu sai mõned fotod klõpsitud. Enne trenni võttis Mari ette põhjaliku juuksuritöö Theo juures - kärpis lõuakarvu, sõrgatsitutte, kõrvakarvu ja muidugi ka lakka ja saba. Trenn polnud just kõige parem -Theod häiris miski, mistõttu galopp oli juba kordel täiesti pöörane. Seljas olles tegi Marile paar küünalt isegi sammus ning ajas pead kuklasse nagu tige hani. Asi võis olla selles, et polnud ~2 nädalat teda liigutanud või siis mõni silmaga nähtamatu põhjus (tegi ehk kordel suule haiget ja pärast juba pelgas ratset). Aga pildid tulid kenad - nii trenni omad, kui ka koplis patseerimise omad. Theo on ikka suureks kasvanud, võrreldes eelmise suvega. Mozart näeb samuti kobe välja. Loodetavasti hakkab ta nüüd kibekähku karva kasvatama. Igatahes õhtul Mossu nahk taas õhetas kergelt - karva on liiga vähe.

Mozarti järgi võib kella õigeks seada. Uskumatu täpsusega teab ta, et käes on time of kaera. Kuidas see väljendub? Täpselt kell kuus õhtul rivistab ta enda ja ülejäänud "karja" üles kopli värava juurde. Nii seistakse järjekindlalt ja liikumatult postil, võideldes kärbseparvega, sest kuidagimoodi teatakse - nüüd on õige aeg. See on väga otsene vihje, et peaksin kõik teised toimetused pooleli jätma ning hobud talli kaera ja müslisegu maiustama viima. Väike jala peal tukkumine pärast õhtuoodet kuulub samuti rituaali juurde.

Päevakorda on tõusnud sadulaost Theole. Kerge ülesanne see pole, sest Eestis tundub valik üsna väike olevat. Sadulat tuleb jus ilmtingimata proovida ehk passida. Noorel hobusel on eriti oluline, et sadul oleks võimalikult mugav ja istuks talle kui valatud. Samas... on kvaliteetse sadula hind kõrge. Hea oleks, kui sadulal oleks tellitav raam - noore hobuse selg veel arenemas ja muutumas. Kuldsesse Ratsusse helistades sain teada, et sünteetiliste sadulate hinnad on jah, 2500 kr, ent uue tellitava raamiga nahksadula hinnad (üldsadul Prestige) algavad 15 000 kroonist. Minu jaoks on see liiga kallis. Huvitav...kevadel, kui uurimas käisin, teatati hoopis teised hinnad - et 8000 krooniga saab korraliku uue sadula... Niisiis, hakkasin uurima ka muid võimalusi, treener rääkis häid sõnu Härma Kaubahoovist Pärnus. Ise olen käinud näppimas ka Kesko-Agro Winteci sadulaid. Sealsed üldsadula mudelid on eriti kerged, õhkpadjaga ja samuti tellitava raamiga. Pealegi, Theo on treeneri Winteciga sõitnud j...

Ma ei saa märkimata jätta, et Mozart traavib, galopib, koputab jalaga tallipõrandat ja tunneb end silmnähtavalt hästi. Olen paaril õhtul püüdnud emast pilte teha, ent see ei õnnestu. Osalt seetõttu, et näen neid õues siis, kui hakkab hämarduma, õhtupoolikul on nad tallis varjul, et päike ja satikad neile liiga ei teeks. Teisalt - nad kaovad sellise ulja kapakuga võpsikusse, et mina oma haige jalaga jään neist kaugele maha:) Mõned päevad tagasi käisid poja sõbrad külas ja nende seas oli ka hobustega tegelev neiu. Ta kiitis, et hobud näevad suurepärased välja. Mõlemad! Niiet... mõnel rindel on siiski muutustega.

Üldiselt on mu kutsud elupõlised õuekoerad. Õuekoera nimetusega kaasneb ettekujutus ketikoerast. Kaugel sellest... kaukaasia lambakoera EI TOHI ketis pidada. Tegelikult ei tohiks ühtegi koera ketis pidada. Katsuge ise nelja jäsemega olla pisikesele territooriumile aheldatud. Aga jah, kaukade ketis pidamine on ka peremehele ohtlik, sest ühel päeval on see pisike territoorium nii oma, et ka peremehe sisenemist sinna peetakse sissetungina. See on muidugi sellisel juhul, kui koeral on klõpsakas närvisüsteemis toimunud. Ketisistumise rutiini puhul võib see juhtuda. Kaukade "segiminemisest" on lihtsalt rohkem kuulda, sest need ei lõpe enamasti vigastusteta. Niisiis, mu koerad elavad enamasti aias, lahtiselt ringi joostes. Ka talvel. Ent vahest harva on juurdepääs eluruumidele. Need harvad juhud tulenevad kindlatest põhjustest: - olen üksi kodus. Teadmine, et koerad mu magamistoaesist troonivad, annab mulle magusa turvatunde ja une:) - paduviihma ja äikese ajal. Hoolimata sellest, ...

Otsustasin, et mõnda aega püüan hobusid koplist tuua nii, et jätan Mozarti jalutusköiest vabaks. Ühte hobu ohjata ja kõrval talutada on mulle turvalisem. Maaslamavana pole must ju niikuinii kasu ja oht, et nad kahekesi kusagile rukkisse põrutavad, on palju suurem. Mossu on taltsam ja kuulekam ning tall on talle väga oluline. Koplisse viimine on muidugi omaette ooper. Vahepeale jääb ristikuala ja seda Mozart ampsamata vahele jätta ei suuda. Samas pole ka kunagi koplisse minnes probleeme tekkinud. Võpatamised ja erksus on ikka talli poole minnes. Täna tegin vastupidi, võtsin Mossu lõa otsa ja Theo jätsin vabadusse. Poiss jooksis muidugi pika sammuga talli, mistõttu ka Mozart traavile läks. Õnneks sain ta vähemalt sammus hoida. Olen hetkel täitsa sant, käe- ja küljelihased on jube hellad. Küünarnuki ja põlve peale toetada ei saa (voodisse mineku ja tulekuga probleeme. Pahkluu on täiesti olematuks paistetanud ja... nagu kiuste on mul homme ja ülehomme vaja kesklinnas kooberdada, koosoleku...

... just niimoodi täna hommikul tundus. Ise olen loomulikult süüdi, sest kahe hobusega koplist tulles ei maksa väga unistamajääda, eks ole. Metsatukale lähenedes ehmatas Theo puude sahina peale ja tegi järsu hüppe, kaotasin tasakaalu ja kukkusin. Aga kriimud ja katkine nahk oli õigetes kohtades! Vasaku käe küünarnukk, parema jala põlv ja pahkluu (see viimane kont valutab veel pisut). Hobud uudistasid ja ootasid, mil end püsti ajasin. Siis võtsid algul suuna kopli poole, ent taipasid üsna pea, et see pole ju kõige turvalisem koht. Seejärel kapati talli. Lonkasin järgi. Niisama, enda rahustuseks hüüdsin ka appi, kuigi teadsin et olen majast piisavalt kaugel. Bonham toetas haukumisega:) Nüüd on plaastrid haigetsaanud kohtadel peal ja lonkan edasi;-)

Nädalajagu tagasi sain õpetunni... Alati, kui puhub tugev tuul ja ladistab vihma sadada, vaevab mind küsimus - kas hobused talli viia või koplisse jätta. Theo pärast oleks parem, kui hobused liiguksid ja viibiksid värskes õhus. Tol õhtul igatahes mõtlesin, et suveaeg ja jätan nad ööseks õue, hoolimata sellest et ilmateade ennustas vihma. Hommikul kell 6 ärkasin katuseaknal trummeldava vihma tõttu. Esimene mõte - Hobused! Panin end kibekähku riidesse ja tormasin õue. Termomeetrinäit lubas vaid 8 soojakraadi. Hobused seisid koplis, tihedalt teineteise kõrval. Vihma ladistas nagu oavarrest, lisaks veel tugev tuul. Mozart värises üle kere, hoides haiget jalga enda ees, üritades seda lõdevstada. Jube armetu vaatepilt, kui hobune vappes on! Üritasin neid talli poole liikvele saada - see võttis jupp aega, sest nad olid moodustanud n.ö tuuletõkke - Theo püüdis oma kehaga Mozartile varju pakkuda. Minu abipakkumisest nad esialgu välja ei teinud. Lõpuks sain siiski Mozarti liikvele, ent Theo e...

Putukatest, satikatest hoolimata on mu hobudel siiani olnud imeline suvi. Mozarti tervis on hea, isegi nii hea et vahepeal käis läbi isegi uitmõte, et mis oleks kui tasakesi tal siiski seljas käia. Õnneks tuli "mõistus koju" ja otsustasime, et nii nagu on, nii jääb. Las ta olla lihtsalt ilus:) Minu väärtuslik koplikaunistus. Ta võtab oma ilus olemise rolli väga tõsiselt. Tuju on tal enamasti hea, sest jalg paistab vähem valu tegevat. Heameelega haarab ta päitsed ise hammaste vahele, kui neid pähe hakkan libistama. See on üks äraütlemata armas liigutus... Hobusel on oma positiivsete emotsioonide näitamisega üldse raskusi. Peaga koogutamised ja eemalt suure rõõmuga kohale kihutamised võivad üsna tõsiseid vigastusi põhjustada:) Mozart on pakkunud mulle ühe märgi lisaks - just seesama päitsete õrnalt esihammaste vahele võtmine... Õhtuti olen teda koos Theoga korduvalt galopijooksu tegemas. Palavate päevade ajal võtsime Mariga ka tema pesemise ette. Lumivalget frakki jätkuks paa...

Mu blogi oli vahepeal lukus. Ma ei kirjutanud. Lihtsalt... ei olnud sellist tunnet, et tahaks. Seetõttu panin ka "kodust äraoleku ajaks ukse lukku". Juba mõnda aega olen tahtnud blogi ülesehitus pisut muuta. Bloggeri keskkond väga lahke taoliste muudatuste suhtes just pole. Otsustasin tekitada eraldi blogi oma koduloomade jaoks ning muud teemad (muusika ja heietused) suruda teise. Sellise jaotuse tekkimises on osalt süüdi Margus ja Vikki, kes nüüd rahulikult hobuste teema oma feed`ist välja saavad jätta:)) Mul ka mugavam, ei pea mõtlema, et pealkirjas kajastuks sõna "hobune". Niisiis - kõik hobuste ja koertega seonduv jääb aadressile http://kohanev.blogspot.com (Hopsid ja Kutsid) ja elust ja endast kirjutan blogis http://kohanev-metsapiiga.blogspot.com (Kõigest ja ei millestki). Kahjuks ei õnnestunud siltidega varustatud teemasid üle tuua (vähemalt mina ei leidnud, kuidas seda teha), seetõttu otsustasin hobutemaatika välised sildid kustutada. Kui soovite mõnda teem...

Eelmise aasta Helsinki live`i mälestuseks...

Praktiseerin suveperioodil lahtise terrassiuksega magamist. Osalt seetõttu, et magada sügavalt, teisalt aga ööhäälte pärast. Rahustav on kuulda ööbikute laksutamist, ritsikate saagimist või öökulli hõikeid. Tänavu vidistasid ööbikud eriti kaua, eks lükkas hiline kevad nende saabumisaega edasi. Roomast tagasi tulnuna end magama sättides, mõistsin et miskit on teisiti - ööbikud ei laulnud enam. Aastaringi on minu jaoks põimitud oluline sõnum. Võimalik, et olen umbes 3 nädala tagasi Klassikaraadiost kõlanud Ilmi Kolla "Nukrate hetkede" mõju all. Ent... kas tõesti olen jõudnud ikka, kus kevadeid kollektsioneerima hakkan? Igal juhul tundsin ängi - ööbikute laulu kuulen taas ALLES järgmisel kevadel.

Mõni ese saab lähedaseks ja kalliks just sellega seonduvate hetkede ja emotsioonide tõttu. Jutt on mu autost - Roheline Muna või Pözö nagu teda hellitavalt kutsun. Pözö oli mu esimene päris oma auto. Tükike iseseisvust ja sõltumatust. Hangitud sai ta just maale elama minekul ja hetkel, kui veel õhtuses it- õppes käisin. Enese liikumisvajaduste ühistranspordi logistikaga ühildamine kasvas ülepea ja majaehituse kõrvalt tundus see ikkagi ülivajalik ost. Mäletan, et valikukriteeriumidele vastasid veel ka VW Polo ja Nissan Almera, ent Rohelisesse Munasse istudes tundsin kohe, et vot just see. Oma 1,4 mootorile vaatamata on ta erakordselt tubli edasiminekuga. Rekkast sai ikka väga valutult mööda vuratud. Kuna eelmine omanik oli firma, kes sõidukisse eriti investeerinud polnud, siis ilmnes esimesel aastal üsna mitmeid hädasid. Üks pikantsemaid oli vast see, et kahe töökohtumise vahelisel lõunapausil hüppasin sõbranna juurde katsikule. Kõik oli ilus-tore kuni kiirustasin teisele kohtumisele - ...

Olen vist kõiki oma tuttavaid millalgi, kui nad oma partnerlussuhtest räägivad, tülitanud küsimusega, et kuidas õigupoolest kokku saadi... Kummaline, ent kõik elavnevad seepeale, entusiastlik läige tuleb silmadesse... Isegi kui eelnevalt kirjeldatu polnud just positiivse alatooniga. Kohtumiste kohad ja seotud sündmused võivad korduda (pubis, kinos, kellegi sünnipäeval, pulmas jne), ent alati on stooris miski, mis jutustajat köidab ja mida ta enda jaoks ning teistest erinevaks peab. Mis heldima paneb. Sest alguse põgus hetk on ju teadagi, imeline. Taolisi kohtumisi on üsna võimatu ette ennustada või lavastada või otsida. Need lihtsalt juhtuvad. Ettemääratus? Võib-olla. Siiski eeldavad kohtumised teatavat sotsiaalset eluviisi. Kohtutakse enamasti ikka inimgrupis, mingi kollektiivse tegevuse käigus. Kohtumised üksildasel metsarajal või inimtühjal rannal võivad olla pigem ehmatavat kui äratundmisrõõmu pakkuvat laadi...:) Aga kunagi ei või teada. Sest "...armastus seisis äkitselt meie...

Sellise sõnumi sain pojalt veel Roomas olles. Katsetel mängis ta seda ja seda . Olen väga rõõmus ja uhke ta üle.

Äraolekul olid treener koostöös Mariga Theo treeningkoormust tõstnud, kuna ta vastupidavus ja lihaste olukord seda lubavad. Treeningud viidi läbi nädala jooksul ja tänast arvesse võttes suisa neljal korral. Selline meetod, kus kogenud sõitja sadulas ja treener "maa pealt" juhendamas, on ratsastuse viinud taas sammu võrra edasi. Mulle kui kõrvaltvaatajale ja algajale, on ülikasulik kuulata nii treeneri kommentaare/õpetussõnu, kui ka jälgida Mari sõitu. Püüan tulevikus ise samuti fokusseeruda rohkem käte ja jalgade asendile. No ütleme nii, et sellise istakuni nagu Maril, on mul veel pikk maa ja ega ma enne eriti Theole selga ihaldagi, kui hobul endal tasakaal käes. Sellega tal veel pööretel tegu. Kavalette oleks samuti vaja, et jalgu õpitaks ülespoole tõstma. Praegu kipub ta aeg-ajalt kivikeste või ebatasasuste otsa koperdama. Täna aga oli suurpäev nagu pealkirjastki järeldada - Theo esimene galopp koos Mariga ehk ratsanikuga. Alguses oli tal pisut tegu käsklusest arusaamisega...

Mu süda on veel Roomas... Luban endale sellist pateetikat, sest tõepoolest tunnen nii. Kodus ongi muidugi hea, ent nädalase SEAL viibimise tulemusena tunnen puudust nii mitmest emotsioonist.... Ilm Jõudsime lennu hilinemise tõttu Rooma kell kaks öösel. Kleepuv leitsak tervitas mind ja mu kolleege. Taksojuht keris teel lennujaamast Rooma südalinna üles 150 km tunnikiiruse. Aknast sissevoogav niiske ja soe ööõhk. Õnneks oli hotellitoas konditsioneer, seetõttu õnnestus varahommikul ärgates end väljapuhanuna tunda. Kuigi... und saime esimesel päeval vist vaid paari tunni jagu. Öisest 25 kraadist oli hommikul üheksaks saanud 29, keskpäevaks kõikus temperatuur juba 35-39 vahel. Aga kõigega harjub ja õnneks pakub Rooma süda- ja kesklinn ohtralt varjualuseid, kuhu päikese eest ajutiselt peitu minna. " Nätsakad " Mu palju ringireisival kolleegil on kombeks vaatamisväärsuseid (kirikuid, väravaid, ausambaid, mälestusmärke jne jne) koondada ühise nimetaja alla - nätsakad:) Nätsakaid on ...

Ohh... homme samal ajal. Kummitab. Kelle siis veel, kui mitte tema muusika.

Käisin kahel õhtul. Ühel päeval Jamesi ja Lamendi asju kuulamas ning teisel päeval Jaanika Sillamaa bändi Janis Joplini tribuuti. Mulle väga meeldis Lauluväljaku ümbruses keev melu. Mehega telkide vahel jalutades ja niimoodi ühest helinivoost teise jõudes tõdesime, et kohati on tunne nagu kesköisel Manhattanil. Bleekers Street`il näiteks:) (Oh, tahaks sinna jälle ja jälle!) Eesti muusikute konsentratsioon oli samuti ülitihe. Igale maitsele kedagi, midagi. Miks ka mitte? Jaanika Sillamaa esitus oli selline et... siiamaani sipelgad jooksevad mööda selgroogu. Uskumatult dramaatiline, kandev, puhas vokaal. Teda ja temaga koos musitseerivaid instrumentaliste kuulates tabasin end korduvalt mõttelt, et Eesti muusikud ja lauljad mahutavad end oma tasemega vabalt maailma mastaapidesse. Miks aga ei suuda seda teha produtsendid ja muusikakirjutajad? Niikaua kui raadioeetris lastakse jura, siis pole ka erilist lootust olukorra paranemisele. Diletantide tase müüb, sest mingi valemiga õnnestub nei...

Veetsin mõned head päevad koos Pöial-Liisiga Vändramaa metsade vahel ringi rännates. Kusagilt on meelde jäänud, et seal piirkonnas on ~1700 ha-d metsa. Usun sellesse fakti:) Kersti kari oli saanud täiendust väikse muulapoisi näol. Teadaolevalt seni ainus Eestis. Isegi Kanal2 ei pidanud paljuks seda väikest imet jäädvustama sõita. Eks elu näita, mis hobueesli hakatisest saa. Nähtu põhjal võib järeldada, et tegu on üpris hüperaktiivse selliga. Mulle ja Pöial-Liisile hakkas aga väga meeldima raskeveo mära Tinnu. Niina ehk Tinnu on ~20 aastane ja pärit Kohtla-Järve kandist. Tõeliselt kaunis ja suursugune hobune. Paraku on ta inimeste suhtes üsna umbusklik ja tõrjuv. Talle on omal ajal kõvasti liiga tehtud. Sellest räägivad lisaks pidevale kaitsehoiakule sügavad armid nii kõhu kui ka tagumiku piirkonnas. Tänu oma võimsale kogule on ülejäänud kari võtnud tema suhtes väga respekteeriva hoiaku. Tinnu on see, kes saadetakse esimeste seas "asja uurima". Kui on võõras lõhn, võib Tinnu...

Pöial-Liisi, aeeee! Hakka pakkima nüüd... Kesko-Agrost hüppan läbi ja siis stardime, (mul tel ununes teise masinasse). Jõuan Sinu juurde 17:30. Voodiriided võta ka kaasa!

Väike fotomeenutus. Tänu Triinule, kel fotoaparaat koos laetud patareidega ühes oli.

Tagasi Kihnust. Olin seal elu jooksul kolmandat korda. Esimene kord oli paljude aastate eest. Kui olin 12-13 aastane. Tegelesin tollal pisut akvalangismiga ja meie trupil oli sukeldumislaager. Laager oli püsti pandud Rock City lähedusse. Vabal ajal lippasime sõbratar Pillega rannast väljaulatuvate kivide vahele mängima. Mängisime kivikeste külge kinnitunud vetikatega:) Kaks kuningatütart. Mäletan, et eriliselt lummav oli pikka "juusteriba" vees ujutada. Muinasjutt muudkui keris ja keris, meri, kivid ja kajakad tegelasteks. Hiline lapsepõlv. Meenutasime seika klassikokkutulekulgi. Teine kord oli umbes 10 aastat tagasi koos tollaste kolleegidega ja peredega. Mul oli Jaan kaasas. Ööbisime Linaküla telklas. Samas toimusid ühe suure asutuse suvepäevad. Vist Eesti Energia. Kellegagi hakkas jutusoon sobima. Mäletan, et käisime 4-5 õhtul Kurase kõrtsus tantsimas ja surnuaial jalutamas. Saar ise jäi avastamata. Ja nüüd, kolmandal korral armusin sellesse paika. Taimestik, rannariba, ...

Theol on esimest korda terve ring raudu all. Üsna pea avastasin, et tagumised jalad sõrgatsist allpool on ära hõõrutud ja kärnades. Olen antiseptikuga verevermeis kohad ära puhastanud ja tsinksalviga kokku mätsinud, lootes et ehk õpib ta raudadega ümberkäima. Siiani tulemusteta:( Ilmselt pean talle koplisoleku ajaks panema tagumised kaitsmed? Pöial-Liisi aga avaldas kartust, et hüppakaitsmed nende kohtadeni ei ulatu. Need on ju tehtud eelkõige liigese muna kaitseks... Pindedega ma ju samuti hobust koplisse ei lase - neid ei tohi kaua pealgi hoida, takistavad verevarustust. Transpordikaitsmetega oleks nagu kah nadi:) Nagu sukksaabastega:) Ilmselt ta ei peaks neid ka kuigivõrd kaua jalas... Pöial-Liisi arvas, et ehk aitavad kalossid... Kas kellelgi hobuinimestel on olnud samalaadseid probleeme ja kogemusi?

Riho muusika tajumiseni tuleb kasvada ja areneda. Nagu teatud raamatuni või inimeseni... Mulle meenutab tema kitarrimäng mere kohal triivivat üksikut kajakat... Sama romantiline ja lüüriline pilt joonistub. Eesti kontekstis kahtlemata erakordne stiil. Muidugi on ka tema mängus tajutavad teatud mõjutused, ent lõpptulemus on siiski niivõrd isikupärane ja segiajamatu. Olen piiritult tänulik erakordse ja mulle palju tähendava plaadi eest - Poeet külmetab klaasmäel. Just sellest plaadist sai alguse mu teekond sisemise rahu juurde. Musitseerimine Robert Jürjendal`iga, Kuulaps, Pump...jt lood Kasekese, VSP projekti ja In Spe repertuaarist - taolise muusika kuulamine/kuulmine oli minu jaoks suvesündmus number üks. Mis teha... olen nostalgia lainel:)

Laiskleme hetkel koos hobustega. Treener on välismaal ja minu vaim liialt nõder, et miskit asjalikku ette võtta. Püüangi hetkel rohkem keskenduda talli koristamisele, varustuse korrastamisele ja muidu askeldamisele. Hobuinimesed teavad küll, et taolised "askeldamised" ei lõppe eal... Theo kaotas eile mu silme all esijala raua. Tegi galopikiirendusi (mõnus hobuilm ju, pole parmusid!) ja libastus porisema koha peal. Jalgu üle kontrollides märkasin, et raud kadunud... leidsin sealtsamast lähedalt rohust, naeladki kõik sees alles. Aga muidu on ta uhke poiss. Kohe näha, et ta tunnetab oma noorusjõudu ja kaifib jooksuoskust täiega. Et treenerile nädala pärast mittepäris lontut üle anda, siis vähemalt boksis kiusan teda. Teeme eest äraasteid, tagurdamisi, edasiliikumist, jalahoideid, jalgade andmist jne. Juhul kui Reimo kätte saan, tahaksin Theo ka varustusega kordele panna. Pöial-Liisi lubas Theo sadula ära proovida sammus, eks näis. Mozartil on mõnel päeval silmnähtavalt parem,...

Enne Jaanipäeva tegimegi emaga kauaaegse plaani teoks ja võtsime ette retke tema lapsepõlveradadele. Ema sündis Sambla talu saunas Mõisaküla lähistel. Kui ta oli 2-aastane, koliti Rinnale, mis asub Läti piiri "vahetus läheduses". Suure talu omanik oli nagu enamik ta saatusekaaslasigi küüditatud, ning uhkest karjamõisast leidsid tööd ja leiba sõjajärgsed hädalised. Nagu mu üksikemast vanaemagi. Ema polnud kindel, kas tee Rinnale on säilinud. Samuti püüdis ta mälu järgi meenutada, kust talumaad täpselt kulgesid. Üht põllusiili silmitsedes märkaski ta silmpiiril kõrguvaid puid. - Need on Rinna puud... arvas ta neid äratundvat. Hakkasime ettevaatlikult mööda umbekasvanud teed sõitma ja jõudsimegi pärale. Ema suu läbi hakkasid kõnelema mälestused. Täpselt mäletas ta, kus asus peahoone, kus jääkelder, kus tall, kus laudahooned. "Siit läks majapidamistee ja siit kivitee lehtlasse!". Tasapisi hakkasin ka mina aimama iidsete hoonete piirjooni. Mõistsin ema mälestuste painet....

Jaanipäevad mööduvad mu jaoks enamasti rahulikult. Poeg on tavaliselt oma seltskonnaga kusagil ja mees tööl. Pisuke rahutus on küll sees, kui näen liigikaaslasi kaupluses tavapärast lõkkesööki ostmas, ent ega ei kipu küll suure tule äärde enam. Seevastu on see päev tähtis teistmoodi. Mu oma Jaani pärast:) Mäletan end aastaid tagasi bussiga Jaanipäeva hommikul Karksi-Nuia sõitmas, paariaastane poeg põlvedel. Jaan läeb jaanitulele! Kaa-aasike! lõõritas poja üle bussi. Bussirahvas muigas. - Mis su nimi? uuris kõrvalistuv tädi. - Jaan, teatas poeg uhkelt. - Meil on siin päris oma Jaan! hüüdis tädike üle bussi. Selle peale miskipärast plaksutati. Jaanipäev toob hea tuju. Suvepüha ju! Silmad siidituttides, lakk on hõbehelmedes! Jaan on mulle palju rõõmu toonud. Tõeline Päikesepoiss! Ka sel Jaanipäeval olen pisut nukker. Sel eriti. Hoolimata nukrusest on teadmine, et kodust lahkumine ei tähenda ju meievahelise sideme katkemist. Eks aeg näita, kui tugev see on. Minu jaoks jääb ta ju ikka se...

Vanalinna südames asuvas iidses kirikus toimus eile kaunis riitus. Kogu koolipere jättis ääretult kokkuhoidva ja ühtse mulje. Nii kaunist ja südamlikku aktuse tseremooniat ei olnud kunagi näinudki... Pojal (ja ka mul) oli pisuke kahetsus, et VHK kooli varem ei avastanud. Üks aasta õppimist ei andnud võimalust koolikaaslasi tundma õppida, küll aga õppimise-õpetamise süsteemi. Lõpuõhtu pidamiseks otsustas poeg liituda oma endise 21.Kooli lennuga, ühiselt sõideti Tartumaale. Vabadus ja edasiliikumine... "ja et mõte ei kaoks" nagu L.Peterson aktusel kõneles. Naeratus valgustas poja nägu sagedasti ... Kloostri Aidas toimunud ühiselt õhtusöögilt suundusime vanaema ja Pöial-Liisiga koju, kus hiliste öötundideni tordi, veini ja ohtrate toostide ning mälestuste seltsis istusime.

Värskes õhus on suviti kahtlemata kosutavam olla. Kavatsen seda ise ohtrasti teha ja soovitan soojalt ka Sulle, mu lugeja. Eks ma vahepeal ikka arvuti juures olen ja kui juhtub midagi märkimisväärset või väljakirjutamist vajavat, siia ka tekste jätan. Kaunist suve!

Liana viskas mulle blogipalli. Mõningatele meemidele olengi vastamata jätnud. No ei tulnud vaimu peale, mis teha... Kel vähegi vaim peal, püüdku pall kinni ja kirjutagu vastused samadele küsimustele. Nimesid seekord nimetamata ;-) Aga nüüd siis: 1. Mida sa tegid kümne aasta eest? Täpselt 10 aastat tagasi suvel üritasime koos perega oma tulekahjust räsitud elu taas joone peale saada. Meil õnnestus rentida talumaja linna lähedale maale. Esimene pilt oli küll trööstitu - nõgesed, klaasikillu- ja muu kola hunnikud. Esmapilgul tundus, et seal küll elada ei saa. Tõelin Ukuaru onnike. Aga siis... kõndisin elutoast köögi poole, kust päike sisse siras ja hakkasin "nägema"... siin võiks olla ümmargune laud, siin riiul jne. Ühesõnaga suvi otsa sai värvitud, tapeeditud ja käsivikatiga niitma õpitud. Poeg sõbrunes naabripoisiga. Bibi protsessis postiljoniga kuniks viimane konstaabli kutsus. Sel suvel tegin iseseisvalt esimest korda punase sõstra mahla. Ja kurke marineerisin samuti. Saime ...

Usaldus ja usaldamine on sõnad, millega kaudselt iga päev kokku puutume.Oma lähedasi me ju usaldame, kuis teisiti saakski. Vaikiv vandeseltslaslikkus... mitte loosungid. Mulle on elu jooksul korduvalt etteheidetud liigset avameelsust, seostades seda liigse usaldamisega. See pole päris nii. Olen küll avameelne, ent usaldamisest on asi kaugel... Kes mind lähemalt tunneb, teab et suhtlemise minuga muudabki ajapikku keerukaks usaldamatus. Mitte umbusklikkus, vaid usaldamatus. See väljendub tüütult paljudes detailides. Puudutuseni välja. Ei teagi, kust see pärineb... küllap lapsepõlevest. Meil kõigil on saladused, mida endale hoiame. Või siis äärmisel juhul kellegagi jagame. Kui "vaikimisvannet" või "vandeseltslaslikkust" rikutakse või suisa sihilikult kuritarvitatakse, siis lööb see kahtlemata suure mõra. Seetõttu ei tee mulle enam ammu haiget usalduslikust avameelitsemisest tingitud pettumine. Pigem ma üllatuks, kui mu avameelsust ei kuritarvitata:) Inimene on juba kor...

Sõnum olevikust. Anonüümne ütles... Tõeliselt olulised kohtumised on hingede poolt paika pandud ammu enne seda, kui kehad teineteist näevad.Tavaliselt toimuvad nad siis, kui me oleme mingi piirini jõudnud, kus me peame emotsionaalselt surema ja uuesti sündima. Ma loen Sind ja valvan Su üle. Järelikult pole see hüvastijätt. Tahan teada, mismoodi Sa valvad mu üle? Kas see lause peaks hirmu või turvatunnet sisendama...

Hommikul ärkasin terrassiukse vastu piitsutava vihma heli peale. Vedasin kähku kiledressid jalga ja läksin koplisse hobusid otsima. Seisidki kaks kurvakuju rüütlit lageda taeva all, külg-külje kõrval, lakad-ninad tilkumas. Esimesel vaatlusel tundus, et suisa tukkusid. No muidugi, pole ju satikaid ja muid vereimejaid. Kuna mu hobud on öösiti karjamaal, siis toon nad hommikuhakul ~4 tunniks talliboksi puhkama. Kaeraportsud saadakse samuti tallikünast. Kuna aga boksis tegeletakse peamiselt seismise või pikutamisega, siis tuleks hobused selleks tegevuseks ka enam-vähem kuivaks saada. Ühest saunalinast piisab vaid näo ja kaela/laka kuivatamiseks. Ülejäänud kehast vedeliku eemaldamiseks kasutan suga (on vist selline nimetus...), mis näeb välja nagu aknaklaasi kuivataja, kõvera (ergonoomilise:) kujuga vaid. Theo pisut pelgab suga ja tantsib seepeale boksis. Ent vaid sel juhul, kui unustan asjandust tutvustada - nuusutada anda. Iga uut vahendit ja eset peab silmade ees demoma, siis saad loa ka...

Sundisin end töökiire vahel ühest kesklinna kontorist väljuma ning ette võtma jalutustiiru Vanalinnas. Einestasin ühes kohvikus, kus segamatult sai vaadelda mööduvaid inimesi. Turiste peamiselt. Vene tänavast pöörasin Laiale tänavale, sealt Pikka jalga mööda üles ja Lühikest mööda alla. Laia tänava ja Lühikese jala ristumiskohal kuulsin ööbikut laulmas...:) Tabasin end mõtlemast - "nagu Horvaatias". Mitte niivõrd vanalinnade sarnasuse tõttu, vaid just selle tundmuse tõttu, mida paariaastatagune retk esile kutsus. Olemise tajutav kergus. Teadmine, et rahu endas tuleb olenemata ruumist ja kohast, kus viibime. Ja usk. Ja lootus. Üks kulgemise laul . y

... ja Pavlova lõpetavad nädala.

i Pühapäeva hommik... ei suuda end veel voodist välja veeretada. Niiiiii hea on olla. Vaikne on. Eilne päev möödus suure hulga külaliste seltsis. Mees oli pikemat aega teinud eelveenmist suvepeo suhtes, kuhu kõik head sõbrad/tuttavad kokku kutsuda. Lõpuks nõustusin, ent... ilmataat mitte nii väga. Istusimegi lastega enamasti toapoolel. Õppisime fotikaga pildistamist ja tegime võlutrikke. Adina-sudina-sutka-sai ... seda õppisime ka:) Täiskasvanutele aga sobis hoovipoolne katusealune, kus grilliti ja veini limpsiti ja kust loodus oma vihmavärskusega kõiki võlus. Saunatati, juteldi ja mõteldi. Õdusalt, kuigi pisut niiskelt tunti end. Tasapisi mähkuti pleedidesse, ent ikka võlus värske õhk ja online -vihmasabin. Hobud said hulganisti väikeste käte poolt pakutud porgandeid ja silitusi. Theo korraldas traavi-galopi-pukitamise etenduse. Mõlemad hobud püherdasid vihmamärjas koplis, naudingust mörisedes. Minulgi oli kuidagi turvaline ja hea olla:) Jajah, isegi minul...va inimpelguril. Aasta ra...

Poeg helistas, teatas et sai esimese riigieksami tulemuse teada. Inglise keel - 92 punkti. Tubli tulemus, mu meelest. Jah, ta keeloskuse tase on kordi parem kui mul, ometigi tõdes ta pärast eksamit, et krõbe oli. Seetõttu - hurraa:) Teine uudis oli veel... "Palun ole nii kena ja tühista juuksuriaeg". - Miks? - "Sest mul pole enam, mida lõigata...":) Olid sõpradega otsustanud suvele vastu minna. Noh, see "soeng" on tal ennegi olnud. Sobib, kusjuures. Vanaemad muidugi ehmatavad aktusel... aga eks ma katsu neid eelhäälestada, et palavad ilmad jne. Kuna ta ise on oma klassivendade- ja õdedega kusagil Kullamaa kandis, siis õnnitlen teda omaette, siin, tema aastatepikkuse lemmikbändi looga. Mulle ka meeldib see lugu, va Kahe Sünnipäevaga Poiss:)

Avastasin täna, et mul ongi veel nädalake puhkuseni jäänud. Puhkus ei sõltu mul enam ammu ilmadest, vaid võimalusest end tööasjadest täiesti väljalülitada. Järjest enam olen selle ära õppinud ning tõepoolest suudan ses mõttes juhtme seinast välja tõmmata. Puhkust on vaja... Sellest kõneleb väike humoorikas vahejuhtum. Tahtsin üks päev tööasjus kõrvalkabinetti minna üht kiireloomulist asja arutama ja koputasin hajameelsusest .... enne väljumist oma kabineti uksele:) Mnjah... nii see algab. 20.juunil saab poeg loodetavasti küpsustunnistuse. Lõpueeksamite tulemusi veel laekunud pole. Selleks tähtsaks momendiks saabub linna ka mu ema, plaanis on pidulik lõunasöök kooli läheduses asuvas hubases restoranis. Järgmisel päeval viin ema tagasi Mulgimaale ja plaanin ka ise paariks päevaks sinna jääda. Lubasin emale ammu, et sõidame läbi tema lapsepõlverajad Mõisaküla kandis. Ilmselt põikame ka Kablisse. Kindlasti lähen oma kauaaegse sõbranna Kersti juurde Vändramaale, Pärnumaal. Plaanis on abista...