Sahkari talu

Eile käis Mozarti kapju korrastamas Soome sepp Tapsa. Tapio ehk Tapsa on hariduselt insener ja hobikorras on omandanud sellise raske ameti nagu on seda sepatöö. Hobuse rautamine on paras vaatemäng. Sepakohvris on vähemalt paarkümmend sorti erinevaid tange, haamreid, konkse, peitleid, värkimisnuge jne. Raske kohver, igatahes. Sepal on ees massiivne nahkpõll - see ainuke kaitse, mis peab vastu riiete kulumisele ja sinikate tekkele. Sest hobusel ju kapju "terve ring" ehk 4. Ja sageli tehakse rohkem kui üks hobu korraga. Mozarti paha seismisasendi üheks põhjuseks olid ka kabjad. Hommikuti, teda boksist väljatalutades, märkasime et ta teeb eriti tippivaid samme. Osalt muidugi see lihaste probleem, ent Rita arvas et vaja ka rautust kontrollida - nii me superspetsialistiga siis kohtusimegi. Tapsa põhitöö on ravirautus - ta keevitab, kleebib ja ehitab üles haigetsaanud ja probleemseid kapju. Meie Mossu sai 2 numbrit suuremad rauad alla, kiilude alt eemaldati kummitükid, kapjade peali

Vaatan harva TV-d, ent kusagilt uudiste blokist jäi kõrva meie peaministri avaldus, et nädalavahetuse olulisim sündmus oli tema jaoks kahtlemata rulluisutamise maraton Tartus. Füüsiline liigutamine on tõusnud ausse. Kui meenutan oma "sportlaskarjääri", siis meenuvad tollased sportimistrendid: metsajoooks terviseradadel, ujumine, pallimängud, tennis, jalgrattasport, talvel suusatamine... Nüüdseks liigub valdav enamus ratastel ja lintidel - jalgratturid, rulluisutajad jne ei pane linnalähistel juba ammu päid pöörama, et vaat kus fanatt. Jõusaalid on on tohutult populaarsed, kõikvõimalikud aeroobikaliigid- bodypumpid samuti. Lindil sammumised ja jooksmised. Aga jah, kui mu abikaasa teataks, et ta läheb puude saagimise asemel kepikõnnile - ei suudaks ma teda enam tõsiselt võtta:) Samas mõistan, eks korteriinimeste liikumisvõimalused ole piiratud... Mnjah, küllap olen vanamoodne, ent minu jaoks on ääretult naljakas enda vormishoidmiseks kusagil karelda ja lindil astuda. Huumoriv

Nirti viskas mulle blogipall i, et oma nõrkustest pajataksin. Noh, minu kohta peab 100% paika Shakespeare`i tüdinud? hüüatus " Naine, nõrkus on su nimi!" Omette ooper neid vaid viie sisse mahutada...aga teen proovi: Äkkviha - olen suuteline kuratteabmillepärast vihastuma nii, et maa must... Nagu orkaan Katrina vms. Sageli purustava toimega. Või siis manava podinaga. Midagi romantilist või temperamentset siin pole, lihtsalt kole. Aga õnneks möödub ruttu. Läbematus - ootan kiireid arenguid ja tulemusi nii endalt kui teistelt, sestap "oskus" pinda käia ja tüütuks muutuda. Teagi, mis mind tagant piitsustab - aeg? Lõppematu analüüs - osalt vist kutsehaigus. Aga jah, kipun pidevalt kõike ja kõiki "läbivaagima", millega kaasneb hinnangute andmine. Vahest haigettegevalt ennatlik. Kadedus - jah, olen nii armu kui ka muidu kade. Mitte küll pidevalt ja kõige suhtes, aga ilusa suhtes küll. Tahaks kaaaaaaaa endale! Täiuse taotlus - pooltoonide suhtes ükskõikne, ikka

Päevakorda on taas kerkinud live`i külastamine . Arena Jäähallis polegi veel õnnestunud kedagi kuulamas käia.... Dream Theatre mitmed lood ja bändi enda aura aga kutsuvad, tahaks hirmsasti teada saada, kuidas nad "otse" kostuvavad. Mõtisklesin, et mis see on, mis paneb inimesi elavat esitust kuulama minema. Sound kahtlemata mitte, sest reeglina on stuudios salvestatu parema helikvaliteediga. Pigem on see aus ja vahetu kontakt, mida otsima minnakse. Kas iidolid on suutelised oma loomingut samahästi ka otse lavalaudadelt end kuulajate kõrva ja südameni esitama? Jäähalli ja staadionilaadsete kontsertide suhtes olen pisut skeptiline. Miks? Sest nende seas on sageli palju "juhuslikku" publikut. Eriti Eestis. Nii oli Eestis näiteks Yes`i kontserdiga Saku Suurhallist, kus paljud polnud tulnud mitte ansamblit, vaid Saku Suurhalli kaema... Aga publiku teadlikkus on taoliste kolossaalsete ürituste puhul hädavajalik komponent, vaid teadliku publikuga koostöös saab tekkida ase

Inspireerituna Punase Hanrahani postitusest Pink Floyd`i teemadel, tahaksin kirja panna Musical Box i loo Genesis`e 1971.a. albumi " Nursery Cryme ". Viimasetel nädalatel on see album mul plaadimängijates keerelnud ning äratundmishetki pakkunud... Henry ja Cynthia õnnetu alguse ja lõpuga lugu, mängutoosist väljapääsenud vanadusest, mis säilitab lapsemeelsuse. Või vastupidi. Lugu ise on kirjas nii plaadiümbrisel kui ka wikis . Kogu Nursery Cryme "kubiseb vanadest progeelementidest" - alates sõnumist kuni erinevate soundi tekitajateni (minu lemmik Hammond orel!). Selle plaadi tegemise ajaks oli Genesis jaksanud endale hankida ka progeinstrumendi - mellotroni. Viimases loos selle metalset kõla imetleda võibki. Aga jah, Musical Boxi võlu... salapärasest algusest kuni võimsa lõpuni. Vahepeal hirmutav vilesoolo Steve Hackett`ilt, mis hoolimata paljukordsest kuulamisest mind vaat et igakord võpatama paneb. Ja finaal, kus Henry Peter Gabriel`i läbi anub: I've been wait

Varahommikusi tallitoimetusi tehes saan haruldase vaatemängu osaliseks. Nimelt on sookured ülesleidnud meie vastkoristatud viljapõllu. Esimene kohtumishetk oli tardumapanev - olin just lõpetanud bokside puhastamise, kui õhku läbistas kurblik kruugatus. Siis ma neid nägingi. Nagu hallid flamingod aia taga - umbes 20 sookurge tunnistas mind... Üritasin sammukese lähemale astuda - vuhh! ainult tiivasahin. Nüüd olen nendega pea igal hommikul kohtunud, küll pisut kaugemale on nad terade otsimise tuhinas liikunud, ent nende read on oluliselt täienenud. Abikaasaga loendasime paar päeva tagasi ja saime kokku 75 sookurge. Graatsilised ja salapärased olendid. Tavalist inimest nad enda lähedale ei luba. Ja see heli, mille nad kuuldavale lasevad, kui lahkuvad - oijah...unustumatu, kordumatu, võrratu...

Ootamatult tekkis looduslik vaheldus kordeväljakule - nimelt koristati kopli lähedalt põllult viljasaak ning maha jäi pehme ja sobiv pinnas ratsatreeninguks. Mozartile tundusid viljatüükad ja pehme pinnas eriti hästi sobivat - igatahes samm ja minek on oluliselt vabamad kui koplis. Pühapäeval käisime mõlema hobuga kogu põlluala läbi, abikaasa ratsa ja mina Theoga käekõrval. Vahepeal tegime isegi käekõrval traavi, poiss jooksis kaasa küll kuni mul hing paelaga kaelas:) Kuna Mozart eriti säärt kuulata ei taha, siis treenime vahepeal suisa ilma jalusteta, et temaga parem kontakt ja rütm kätte saada. Umbes 5-minutilise sammu järel ajame ta korraks traavi ja siis jälle pisut sammu - olen täheldanud et selliste intervallidega lähevad tal õlad soojaks ja oluliselt paremini lahti. Treeningu lõpupoole suudab ta täiesti vabalt liikuda ja ega praegu pikemalt kui pool tundi teda töös ei hoiagi... Mari õhutusel kutsusin eelmisel nädalal dr Aiboliti Mozarti olukorda hindama. Tema esimesed jalad ja

Kuna üsna pakilised töö ja -hobutoimetused vajavad suurendatud tähelepanu, siis mõnda aega jääb blogipidamine unarusse. Tahan hobudele teha mänguraja valmis - värvitud autokummidest ja taladest. Kui valmis ja sisseõnnistatud, riputan ka pilte. Samuti ootavad kuumuse eest peitupugenud kutsid, et neid õhtupimeduses ja värskuses jalutama viiksin. Ja on augustikuu, täis ritsikate siristamist ja tähtede langemist ja suvelõpu muusikafestivale;-) Kohtumiseni!

Nädala jagu on Mozart taas ratsahobuse staatusesse tõusnud. Läbi see lust ja lillepidu, vaja pisut ka tööd teha:) Oleme alustanud hästi tasa ja targu...aega ju on. Paar nädalat lasime tal lihtsalt kordel uue sadula ja suulistega harjuda ja nüüd siis seljas. Mari, kui kogenud sõitja, kommentaare oli hea kuulda. Esimese asjana tõdes ta, et tunne nagu pilvelõhkuja katusel - nojah, Mossu kõrgem kui ta oma hobud ja seeläbi ka liikumise rütm hoopis teine. Teiseks mainis ta, et kohe näha et tegu tunnihobusega, kes ilmselt algajatega pidanud tegelema. Mozart ei taha nimelt eriti säärt kuulata, vaid otsustab ise, millal traavile, millal galopile siirduda. Pealegi püüab ta igal võimalusel "viilida", et ärme nüüd väga kaugele lähme ja hakkame ikka tagasi minema:) Kordekoplis sõites püüab ta mingil hetkel ringi sisse hakata jooksma, just galopis... Teame, et ta on pidanud tänu oma heale hüppevõimele palju takistusi võtma - ju siis sellest taoline koondamine ja järsk pööramine. Aga loot

Eile sai kurgitegu ettevõetud. Olin seda mõnda aega edasi lükanud, sest hobudega toimetamine on võtnud enamiku vabast ajast... ja abikaasal töökiired ajad. Marinaadiks on mul selline lolli- ja krõmpsukindel retsept 1 liitri vee kohta: 2 spl suhkrut 2 spl soola 2 spl 30% äädikat (tuleb lisada siis, kui pott tulelt tõstetud, muidu võib neutronpommi laadse lööklaine potist saada) Seejärel topin purgipõhja mustsõstralehti, tilli, mädarõika ja küüslaugu seibe (eestimaist, hiinakad võivad käärima ajada!) ja kõige lõpus siis puhtakspestud kurgid. Sel aastal loobusin kuumutamisest ja püüdsin kergema vaevaga hakkama saada - valasin kuuma marinaadi kurkidele peale, lasin umbes 15 minutit kaane all seista ja siis valasin marinaadi taas tagasi potti, kus lasin taas keema tõusta. Siis jällegi kuum marinaad kurkidele peale ja kaanetasin koheselt. Edasi mässisin kogu värgi paksu froteeräti sisse ja jahutasin niimoodi aeglaselt maha. Kas ka selline marineerimisviis kurkidele sobib, on näha umbes näd

Sellisel teemal mõtisklema ärgitas mind Ramloffi poolt arutletud teema ja sellele järgnenud lugejate kommentaarid. Pole mingi saladus, et inimesed vajavad järjest enam ja enam oma ruumi ning aega. Üksiolemist. Oma kogemuste ja õpitu najal loodud (sise)maailmaga silmitsi olemist. Pealiskaudne suhtlus (kõigil ju kolehirmuskiire kapitalistlikus ühiskonnas ellujäämiseks) ei vasta küsimutle/ei ava paljusid teemasid, milleks vajadus tekib. Selleks on vaja iseendale teatavat privaatsust. Mõni leiab selle inimrohketes paikades, mõni füüsilist koormust taludes, mõni lugedes, mõni kõike väljakirjutades... Seda tähendabki see " teatavat". Üksi, oma mõtetega olemine nõuab julgust, sest (räägin oma kogemuse põhjal) alati on olemas oht oma mõtete sohu uppumiseks, kinnisideede rägastikus eksimiseks ... :) Lemmikloomapidamist võib tänapäeval samasuguseks kaitsereaktsiooniks lugeda nagu aeroobikat, jõusaalis mässamist, ekstreemsporti, lugemist... Mõnda aitab ümbritseva reaalsusega sidem

Eile toimus rahulikus ja hubases miljöös, Soku pubis emotsioonidest tulvil kohtumine. Jah, tuleb tunnistada et minu jaoks ei olnud tüdrukud karvavõrdki muutunud - ikka sama kelmikas Liivi ja tasakaalukas Anu, unistav Ester ja temperamente Siret... Kuidas me kõik kokku saime? 1986.a. tollase Pedagoogilise Instituudi aktusel, eesti keele ja kirjanduse eriala kursuse toolireas. Üle Eesti kokkusõitnud ja sisseastumiskatsetest läbisumanud täielikult juhuslik inmgrupp. Seirasime üksteist vargsi ning eile, 21 aastat hiljem julgesime tunnistada, et kõik pelgasime pisut. Olime ju enamuses kõik keskkoolijärgselt "suurde linna" ja võõrasse keskkonda sattunud. Ees terendas suur tundmatus. Tollal saadeti kõik esmakursuslased "üksteisega tutvuma" maarajoonidesse - kartuleid võtma. Meie peatuspaigaks sai Kadila kultuurimaja. Oh, neid Rakvere kõrtsuõhtuid ja õhtuti ümber kultuurimaja jõlkuvaid kohalike noormeeste horde:) Olime ju valdavalt naistekursus. Ja väga ilusate naiste kurs

Olen nädalavahetuseti hiline magamamineja. Lugesin ja siis asusin Ben-Huri vaatama. Magamistoaken oli lahti ning äkitselt hakkas kostuma kummalisi helisid nagu rakette lastaks või nii. Kas tõesti nii hilja? Hobused müdistasid samuti üsna rahutult... Läksin õue asja uurima ja mõistsin heli tuttavlikkust - põlev eterniit, alevikust paistis tulekuma ja tõusis suitsusammas. Tulekahju. Vaatasin, et ka poeg ei maga ning kutsusin ta kaasa, et ehk on abi vaja. Sündmuskohal oli selge, et leekidesolevat enam päästa ei õnnestu. Samas oli naabermaja üsna ohtlikus läheduses ning eraldav aed juba samuti leekides. Masinlikult hakkasin tegutsema, esimese asjana ajasime kõik autod hoovist tänavale. Kas ja kus lapsed? Hoones? Kohe kõik välja... Elekter pealülitist välja... Tuletõrjet ei paistnud ikka. Vaatasime abitult kuidas põlevast hoonest sädemed katusele langesid - ja neil oli just katusevahetus käsil... Lõpuks saabus tuletõrjekomando ning siis märkasin, et unerüpest kistud lapsed võbisesid...vanem

Eile õhtupoolikul külastasid meid head inimesed. Kuna isa oli mulle eelmisel nädalavahetusel hulgaliselt ulukiliha kaasa pakkinud, vaaritas abikaasa suurema poti täie metssealiha ja kukeseene hautist. Ise piirdusin lauakatmisega nii õue kui elutuppa, sest oli kinnisidee et seda hõrgutist tuleb ikka pidulikult valge laudlina ja serviisiga austada. Pärast õhtusööki siirdusime siis taas hoovi. Ise irdusin mõneks ajaks koos Mariga seltskonnast - kordetasime Mozartit uue sadula ja valjastega. Tegime talle umbes poole tunnise trenni - väga tubli oli, kuigi tundus, et galopp sobib talle paremini kui näiteks koondatud traav. Samm tundus palju sujuvam ja liikumine vabam galopi ajal. Võimalik, et ta seljalihased pole teabmis tugevad, seetõttu tegime üsna pikalt temaga ka sammu, et lihased korralikult pingest välja saada. Seltskond oli vahepeal kasvanud ja naised käisid ikka vahepeal piilumas, kuidas me Mariga hobuste vahel askeldasime. "Ja julgedki kohe niimoodi nende läheduses olla ja nei

Oi, kui hea uudise sain eile - Mari teostas õnnestunult sisseastumiskatsed vot sinna erialale ja riigieelarvelisele kohale veel! Delfi valitud pealkiri on kuidagi vastik, tegelik hetkeseis vähemalt hobuseid ravida oskavate veterinaaride osas Eestis äärmiselt kehvake. Oskajaid-ravitsejaid spetsialiste võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Spordiks aretatud hobused on küll võimsad, ent väga õrnad loomad. Nii nagu tippsportlasi, kimbutavad ka hobusid kõikvõimalikud hädad, alates seedimisest ja lõpetades jalavigastustega. Diagnostikat ja pisut keerukamat ravi tehakse siiani minu teada vaid Tartus. Keerukamate operatsioonide teostamiseks (näiteks maokeerd), tuleb ette võtta Soome reis. Soomes, teadagi, ka Soome hinnad. Ja hobustele haigekassa kaart ei laiene... Niiet, suure osas on hobuse tervis omaniku ja kohaliku veterinaari riisikol. Mul on siiani vedanud (ptui, ptui, ptui üle vasaku õla!), hobusid on kimbutanud siiski kergemat sorti hädad: Theol kevadel kerged tiirud, mis käe kõrva

Viimasel ajal on blogtrees hakanud silma postitused teemadel keda loen, miks loen jne. Samuti arutletakse, et miks see või teine oma postitused parooliga kaitsnud. Blogimise mõte vähemalt minu jaoks seisneb just selles avalikus omas (?) ruumis, kus autor kirjutab ja teda lugeda tahtvad loevad. Lihtne, eks ole. Panin küsimärgi sõna "oma" järele seetõttu, et "oma ruumi" vajadus või mittevajalikkus peaks olema blogijale endale selge. Ja kui see selgineb blogipidamise käigus - siis järgnevad sammud on samuti omad - kas keelatakse kommentaarid või kaitstakse post salasõnaga. Olgu blogi nii loetav ja publikurohke kui tahes... Ja lugejal pole õigust ega mõtet solvuda, sest... see oli ju teise ruum nii ehk naa. Olen täheldanud, et blogimaastik on nagu liiv - äravajunu peale tuleb kohe uus. Kirjutan sellest eelkõige mõeldes Tumeblondi peale. Mingil ajal ilmselt hakkavad kirjutised tahestahtmata kujundama pilti blogijast. See on inimlik, ma leian. Kummaline oleks lugeda en

Vahest, olude ja sündmuste kokkulangemise tõttu kasvab ängistustunne selliseks, kus sellega toimetulekuks tuleb järgida vaid oma sisemist marsruuti.... Jätta kõik muu ja minna või tulla. Seekordne "hoog" muutis kõiki mu nädalalõpu plaane viimseni ning nii leidsin end reede õhtul hoopis vanaema haualt. Isa sünnipäevaks mõeldud lilled jäid hoopistükis memme kalmule. Vaatlesin mõnd aega kuis langevad vihmapiisad küünlakaitsel särisesid ning igati loomulikuna tundus edasi reisida vanaema koju, Mõisakülla. Majakesest on vaid ahervare järel. Keegi oli kuurialusesse rotveileri valvama pannud (ei tea küll, mida või keda). Algul urises ta mu peale üsna kurjakuulutavalt, ent kui olin teda mõnda aega kiitnud "kui tubli koer ja valvur ta on", siis lubas ta mul vaikuses mõtteid mõlgutada ja pildid klõpsida. Jah, ilma vanaemata on kogu lapsepõlve fluidum põrmu varisenud. Ei tundnud olemasolevaga enam mingit sidet. Liigutas vaid kolmepealine kurgede perekond, kes vanaema aia lähe

Thredahlia räägib postis oma vanaema vaarikatest. Tema kirjeldused tõid elavalt meelde minu vanaema vaarikad, mis riideribaga tugipostide külge köidetult suuri, puhtaid ja suussulavaid marju andsid. Ja mis põnev oli end nende vahele peita ja siis maha kükitades rohelises tihnikus kogu maailma eest varjus olles maitsvaid marju lutsutada... Veetsin lapsena kõik oma suved vanaema juures, Mõisakülas. Teekond sinna tundus minu jaoks ilmatu pikk ja eriti uhke tunne oli siis, kui selle esimest korda iseseisvalt ette võtsin. Mäletan, et palusin bussijuhi käest end vanaema tänava otsas maha lubada (ema oli nii õpetanud) ja kuidas bussijuht kiikas mu kotist paistvat nuku pead ja muheles... Jah, võtsin oma lemmikpupe ikka kaasa:) Siiani mäletan seda eriliselt turvalist ja mõnusat tunnet - vanaema juures ärkamist. Plekist äratuskella tiksumine, imepehme (sulgmadratsiga!) raudnuppudega reformvoodi, lahtine aken kust kostus lindude sädinat, köögist kostuv pliidiraudade kolin ja ninnahoovav pannkoog

Raha palju nagu ratsahobuse sitta.... Tänaseks saan selle kõnekäänuga täiesti elava võrdluse luua. See on suisa uskumatu, kui palju suudavad 2 hobust jääkprodukti tekitada. Novembrist 2006 kuni tänaseni on hakanud talli külje alla kogunema kenake müür. `Väga öko enam pole ja kui ma miskit kardinaalset lähitulevikus (loe: sõnnikuvedu) ette ei võtaks, siis võib tekkida väiksemat sorti ökokatastroofi oht me talupidamisse... Looduses vabalt ringi liikudes selliseid läsusid ei tekiks, risk on n.ö hajutatud kujul. Ent piiratud alal hobuseid pidades on see igapäevane probleem. Ka koplitest tuleks pabulad ära koristada, sest need on heaks pesaks ussalgetele ja samuti on hobu niipalju tark loom, et sõnnikupealset rohtu ei söö... Seega tekkiks järgmiseks aastaks puutumatud mättad. PH kirjutas päev tagasi Palladium Cupi takistussõidust kui kaunist ja glamuursest spordialast.Nõustun kahel käel, seda on iseenesest kõik hobuvõistlused. Pisut kramplik ja mitte väga loomulik liikumisviis hobudele

Vot eile oli tõeliselt piinarikas ja halb päev mu jaoks. Mitte miski äraproovitud vahenditest ei aidanud "mustast august" välja tulla. Olin pahane kogu ilma peale - nii vist öeldakse. Tjah, ei teagi miks taolised nullpäevad tekivad - mitmete põhjuste kokkulangemine? Võib-olla tõesti. Tundsin end ka suisa füüsiliselt halvasti. Lõpuks sain mingisugusegi heaolutunde kätte, olles eelnevalt kella üheksa paiku õhtul mõlemat hobu kordetanud, nendega kaasa sörkinud jne. Seejärel vedasin end esialgu vastutahtmist aeda, vana lehise all oleva kivi peale kükitama. Kuulatasin loodushääli, kusagil kruugutasid sookured... ja hakkas pisut parem küll. Ees on terendamas vaid kohustused, ei midagi toniseerivat...ka täna hommikul ei saa neist tundmusist veel päriselt lahti. Tahaks ära, kusagile kaugele "kus pole meid":) Sellisele tundele järgneb minu puhul tavaliselt pikem Eestist äraolek või elumuutus. Kas tõesti on aeg selleks taaskord küps? Ja muidugi hakkab lähenema rahutukstegev

Bibi ja Juss Olen korduvalt kuulnud kaukaasia lambakoera kohta kasutatavat väljendit "aa, need mõrtsukkoerad!". Mina jällegi väidan, et kõik sõltub inimesepoolsest kasvatusest ja ohtlike situatsioonide ennetamisest ehk siis - vastutustundlikkusest. Kõiki koeri on võimalik vale kasvatusega ära rikkuda ja inimesele ohtlikuks teha. Jah, isegi bolonkat. Chihuahua `d vast päris mitte, aga jah... koer on siiski aretatud hundist ja teatud hetkedel ta ka hundina võib käituda. Kui ta tunneb, et tal puudub karjajuht, näiteks. Või kui temaga ei tegelda. Söötmine/jootmine pole tegelemine. Selle saaks koer ka vabalt looduses elades ise kätte. Tegelemine on jalutuskäigud, treenimine ja suhtlemine. Ajutise ajapuuduse tõttu täidab seda kõike ka teine koer või mõni muu loomake. Koer on sotsiaalne olend. Vaatan, et hommikuse ringkäigu ajal "eksib" Bonham alati kõigepealt jänese aediku juurde - seal nad siis kahekesi tõtt vahivad. Jänes on samuti väga huvitatud - ometi keegi, kes pi

Hoolimata puhkusejärgse töönädala väsimusest võtsin reedesel õhtupoolikul kätte ja sõitsin Pärnusse kontserdile. Väga oleksin tahtnud ka eelmise päeva Elisabethi kirikus toimunut kuulata, ent pidin reedel töö asjus vara asjalik olema - "konna suudlema" nagu üks kodanik kunagi vaimukalt mainis hommikuste mitteniivägameeldivate tegevuste kohta... Kontserdimaja (polnudki varem sattunud!) ise jättis kõrge, ent samas õdusa mulje. Meenutas mulle miskipärast Toronto Roy Thomson Hall`i. Mulje süvenes saali sisenedes - lavataguste istekohtade tõttu. Prooviruumides toimuv pika noodi puhumine pisut kostus saali, aga ilmselt ei takistaks oboehelisid ka parim heliisolatsioon:) Kontserdi kava oli meeletult intrigeeriv. Esimeses pooles tulid ettekandele: Stravinski balleti "Apollon" esimene ja teine pilt, Vivaldi kontsert kahele oboele, keelpillidele ja continuole d-moll, RV 535 solistid Kalev Kuljus ja Hanjafi Tšinkajev (Venemaa) Dirigentideks siis festivali raames toimuva Ne

Ei oskagi nüüd öelda, kas spetsrautus, dr Aiboliti soovitatud liigesteravim, Mari abi liigutamisel või kosutavam toidusedel on põhjuseks asjaolule, et Mozart on vähem kui 2 nädalaga teinud läbi märgatava muudatuse. Keha on läinud pisut ümaramaks, ent eks ta selline kebjakas sportlane ole ja jäägi selleks. Peamine on aga liikumine - kahel järjestikusel päeval on ta kordeaias näidanud selliseid allüüre, mida julgesin küll vast alles paari kuu pärast loota - isegi galopile mindi ja mis peamine - ta ise nautis liikumist. Seda oli kogu ta olekust näha. Ja kondid ei naksu enam üldse! Mariga olime mõlemad imestusest oimetud:) Mulle puges vargsi isegi pisar silmanurka suurest õnnetundest! Aga no abilisega on mul ikka hirmsasti vedanud - ise olen hulgaliselt kindlustunnet juurde saanud ja hobud on märgatavalt arenenud. Tõeline õpetaja! Mari oli võtnud vaevaks mu Haapsalus käimise ajal Mozartile väike duši all käik korraldada - ütles, et uskumatu kui palju tolmu ja kreemide saasta ühest valgest

Täna sain Amazonasest kätte 1988.a kogunenud King Crimson`i ja Yes`i segameeskonna DVD. Olen Wakeman`i soolo juppe seltsinatselt kontserdilt enne ka Youtube`is jooksutanud (algab improvisatsiooniga Madrigali teemadel), seevastu Steve Howe etteastet mitte. Tõttöelda - Howe soolo oligi selle kontsertsalvestuse tipphetk mu jaoks. Ja kohe järgnenud Long Distance Runaround. Imeilus. Pole mingi ime, et "kogunejate" käekiri on siiski väga jessilik. Püüe demonstreerida pärast 1980.a kommertsedu toonud "9012", et tõelise YES`i kujundavad just need inimesed ja need nimed? Kes seda teab.. Igal juhul mahtusid Tallinna lavale taas ära komplekt Anderson_Howe_Squire. Ja Yes`i liikmeskond on vahetanud verd kordades rohkem kui üks kord:) Yes on kordumatu ja segiajamatu. Kui sooloartistina on elegantsi ja intelligentsuse kandja mu meelest David Bowie, siis bändinduses kindlasti Yes. Genesise ja Yes`i viljeldud progressiivrock tekitab sama nimetuse alla koondunud nüüdisaegsete bändid

Kuldne ahhal-tekiin Juba neljapäeval hakkas ja kestab pühapäevani takistusvõistlus Alexela Cup. Läksime Mariga koos juba avamispäeval. Esialgu plaanisin olla küll paar-kolm tundi, ent märkamatult sai sellest ligi kuuetunnine maraton. Mariga koos oli võistlusel ääretult huvitav viibida - ta jagas asjatundlikke kommentaare ja sestap tabasin end peagi detailidesse süvenemast - hobuse ja ratsaniku koostöö, hobu peahoiak, takistusele ajamine jne jne. Loomulikult on taolisel võistlusel esinevate hobude välimus viimsepeale timmitud. Varustus ja hobude n.ö väline disain pole samuti vähetähtsad. Kogu üritus Veskimetsas jättis korralduslikust küljest ülihea mulje. Publikut oli vast pisut hõredalt, aga siiski piisavalt. Mariga jah, saime segamatult hobuste teemal arutleda, vahepeal liitus ka tema kunagine treeningkaaslane ning teemaks taas...hobused. Kapjadest aretuseni. Mari rääkis ka huvitavaid lugusid ahhal-tekiinist, mis on ligi 3000.a vanune hobutõug. Pärineb Turkmenistanist, Karakumi kõrbe

Uskumatu, kuidas mõjutab hobuste "liigutamine" nende suhtumist sinusse. Alates sellest päevast kui Theod ja Mozartit külastab Mari, on loomadega toimunud märgatav pööre. Theo kuuletub kenasti ja võtab kergelt õppust. Kõrvad on tähelepanelikult kikkis ja silmanurgast jälgitakse iga su liigutust. Tema tõttu sai rajatud ka spetsiaalne kordeaed, kuna Mari märkas koheselt, et tal raskusi korderingi väljamõtlemisega. Tegime umbes 10x10 nelinurkse tarastuse ja - kohe teine asi. Loobusime isegi kordepaelast. Paarinädalase harjutamise tulemusena tehakse kenasti häälkäskluse abil nii sammust traavile kui ka traavist galopile üleminekuid, samuti ka suunamuutusi nii sammu kui ka traavi pealt. Trenni kestvus maksimaalselt 20 min. Plaanis on hakata treeningu ajaks tasapisi ka valtrapi ja hiljem sadulat selga sokutama. Siis on järg suuliste käes. Praegu polegi veel Theole suulisi muretsenud, ent järgmisel nädalal püüan selle sobitusringi ette võtta. Mari soovitas kolmelülilisi proovida. Moz

Kunagi mainisin Brodsky "Koguja rõõmust" kirjutades , et teatud raamatuteni on vaja kasvada ja omada teatavat elukogemust, et neid mõista. Täna naistekaid, täpsemalt Eesti Naist sirvides, leidsin Kati Murutari jutustuse "Vespera" . Jutt käib hobus(t)est ja kõigest mis nende ümber ehk siis ümber naba. Või nabasonga, õigemini:) Tegelikult võib sedasama lauset kirjutada ka vastupidises järjekorras. Hobukapriisi põdevate inimeste jaoks sellest miskit ei muutuks. Kas oleksin kirjutise emotsioone mõistnud ilma viimase aasta kogemuseta? Vaevalt. Jah, lugu liigutas mind hingepõhjani. Deja vu , tabasin end mitmeid kordi mõtlemast. Kati Murutari väljendusoskus ON võrratu. Tema stiil selgelt ja mõjusalt eristuv. Ja vot mulle isiklikult tohutult meeldib see keelekasutus, mis Kati mõtetest sulge jookseb. Nii loetav ja mis peamine... ehe ja usutav ja tõeline. Elust enesest ja ei mingeid halle toone sealjuures. Oh, annaks jumal sellise värvilise elu leidmist kõigile! Siis oleks

Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti. Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole. Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus s

Mul on terminiga "sõprus" segased lood. Ümbritsetuna sõbralikest inimestest ja suhtudes ka neisse sõbralikult, pole ma elatud aastate jooksul saanud aru sõprusest kui tervikust. Sõbrad tekivad ja kaovad, olenevalt eluperioodidest. Kas võib sõbraks nimetada inimest, kes hoolimata töö- või elukoha või huviala muutusest sinuga edasi suhtlema jääb? Pigem on siiski tegemist sõbralike inimestega, keda kunagi sidusid ühised huvid. Olen kordi tajunud võõrdumist inimesest, kellega kunagi tundus lõpmata põnev arutada tööasjade või mõne konkreetse huviala üle. Ja näinud ka tema silmist peegeldumas nõutust kui räägin talle vaimustunult hoopis millestki, mis mind nüüd köidab. Järelikult oli tegu pealiskaudsuse ehk sõbralikkusega... Ja selle ühise kokkupuutepunkti muutudes, muutub ka suhestatus. Või on need inimesed, kes hoolimata sind tabanud raskustest, sind toetavad ja su kõrvale jäävad? Seostatakse ju paljuski sõprust kõnekäänuga "Sõpra tuntakse hädas". Nii ja naa. Olles

Tänaseks siis Aerosmith nähtud-kuulud. Taaskord puhtjuhuslikult - paar tundi enne kontserti helistas mehe sõber, kes pakkus kahte tasuta pääset ja nii me end ligi tunniajalisel ootel sissepääsu ees Lilleküla staadionile leidsimegi. Oli piisavalt aega seiramaks kontserdile suunduvat publikut - üsna palju hakkas silma klubiinimesi - Diori päikseprillide ja aeroobika kostüümides. See selleks. Torkas silma halb organiseeritus rahvamasside haldamiseks - kontsert hilines, lubatud sissepääsu ajaks kostus lavalt alles soundchecki helisid ning rahvas tammus ootavalt, ligi 1000-kroonised piletid näpus. Kui sissepääs lõpuks avati, siis tekkis ummik ning mögafonist õpetussõnu jagada taibati korraldusmeeskonna poolt alles poole tunni möödudes... Staadionikontsert kui muusikanautlemise vorm on niigi küsitav, seetõttu eeldab see sellist korraldajapoolset "elu mugavaks tegemist". Igal juhul minu jaoks jääb see küll viimaseks katsetuseks Eestis. Soojendas "The Sun". Uuendusena back

Oh mis armas mänguke, mille Punase Hanrahani juurest leidsin:) Minu maagiline seitse siis: 1. Kui olin 11-aastane, kartsin heliredelite arvestust sedavõrd, et palusin klassivennal näpud ukse vahele tõmmata. Luid päris ei murdnud, aga paistes olid sõrmed küll. Muusikaarmastus on sellest hoolimata üks suurimaid ja jäävamaid kirgi mu elus. 2. Minu haridustee algas filoloogia ja lõppes infotehnoloogiaga. Rohkem struktueeritult õppida ei kavatse. 3. Olin kunagi väga spordilembene - põhialad kaugushüpe ja tõkkejooks. Nüüd millegipärast ei talu enam isegi sporidsaadete vaatamist, veel vähem spordiuudiste lugemist. Palju huvitavamad tunduvad võõrad ja minu jaoks ekstreemsed liikumishaarastused. Näiteks mägironimine. Ise põen vertigot. Lennukis see välja ei löö, pigem 5-korruselise maja rõdult allapoole vaatamisel. 4. Mul on kummalist laadi numbrimälu. Võin vabalt meelde jätta kümneid telefoninumbreid, seostan neid kombinatsioone üsna absurdselt, umbes nii et minu vanus, tema vanus ja hinne

Juba mõnda aega märkasin, et mööda kivist teed kõndides hoiab Mozart kapju. Kevadel sai tal rauad alt üldse äravõetud, ent kuumus ja kehvake kabjakasv pole talle suurt midagi juurde kasvatanud - kabjad üsna õhukeseks kulunud. Õnneks oli Reimol sel nädalal võistluste vahel aega ja eile sai Mossule terve ring uusi raudu pandud. Sepp vaatas ja nentis, et esimesed kabjad on üsna kriitilise piirini kulunud - nende kapjade rautamine oli Mozartile ka üsna ebamugav. Niikaua kui ta haamriga naelu sisse togis, peitis Mozart korduvalt oma näo minu kaenla alla. Paremaks toestuseks ja tundlikkuse vähendamiseks lõikas Reimo kabja ja raua vahele kabjakujulise kummi. Paar päeva võivat hobu jalgu veel "hoida" - harjumatusest, aga seejärel peaks tundlikkus vähenema. Igal juhul soovitas ta hobude jalgu koplist koju tuues külma veega uhada - see mõjuvat kapjadele hästi. Et siis üks mäng jälle juures. Theol seevastu tundusid kabjad korras olevat, ent veendumiseks oli vaja ta korraks boksist

Eestimaal ringi sõites hakkab silma uus ehituskultuur - klanitud-sätitud-justkui ajakirjas. Omalt poolt aitavad taolisele "subkultuurile" kaasa kõikvõimalikud ajakirjad, telesaated ja disainerihakatiste soovitused. Tulemuseks on mu meelest elutud ja iseloomutud kodud ning koduaiad. Kuidagi kummaline on filigraanset jaapani stiilis aeda kohata õdusas aedlinnas või moodsaid paaris- ning korruselamuid Saaremaa niitudel ning randades. Pealtnäha on nagu kõik korrektne, ent jah - kudagi sobimatud ning kodutunnet mitteloovad. Võib-olla olen liiga vanamoodne, ent minu jaoks seostuvad kodused aiad ikka pisut muhkliku muru, varjuliste ja põnevate soppide, marja- ja õunapuude ning õitsvate lillepuhmastega (pojengid!). Nüüd on koduaedades näha enamasti küpressi ja Siberi kadaka ridu, äravahetamiseni sarnased. Isegi Saaremaa ja Hiiumaa kadakate vahel:( Muidugi on ilumeel suhteline mõiste, ent arvan et rohkem tegu ikka sellise "kastikujulise" mõtlemise ja mõjutustega, et vot