...nagu ratsahobuse sitta

Raha palju nagu ratsahobuse sitta.... Tänaseks saan selle kõnekäänuga täiesti elava võrdluse luua. See on suisa uskumatu, kui palju suudavad 2 hobust jääkprodukti tekitada. Novembrist 2006 kuni tänaseni on hakanud talli külje alla kogunema kenake müür. `Väga öko enam pole ja kui ma miskit kardinaalset lähitulevikus (loe: sõnnikuvedu) ette ei võtaks, siis võib tekkida väiksemat sorti ökokatastroofi oht me talupidamisse...

Looduses vabalt ringi liikudes selliseid läsusid ei tekiks, risk on n.ö hajutatud kujul. Ent piiratud alal hobuseid pidades on see igapäevane probleem. Ka koplitest tuleks pabulad ära koristada, sest need on heaks pesaks ussalgetele ja samuti on hobu niipalju tark loom, et sõnnikupealset rohtu ei söö... Seega tekkiks järgmiseks aastaks puutumatud mättad.

PH kirjutas päev tagasi Palladium Cupi takistussõidust kui kaunist ja glamuursest spordialast.Nõustun kahel käel, seda on iseenesest kõik hobuvõistlused. Pisut kramplik ja mitte väga loomulik liikumisviis hobudele vast koolisõit, ent elegantne ja vaatemänguline seegi, kahtlemata. Ent ka võistlustel tekib olukordi, kus saba sirgu aetakse ja enne parkuuri pabulategu ette võetakse. Naljakas olukord nii ratsanikule kui ka publikule - samas oodatakse kannatlikult, mil protseduur lõppenud, sest häda ei anna ju häbeneda. Ja mille või kelle jaoks siis lõppude lõpuks inimesed/hobusepidajad on kui mitte nende kaunite, tarkade, iseteadlike ja suursuguste loomade sõnnikurookijad, eks ole...

Niiet, kui kellelgi Harjumaal hobusesõnniku järgi vajadus, siis seda kraami on meil nüüd lõppematult. Ja lisä on tulossa!