Kuidas ehitada nii, et ei oleks liiga "euro"? Kuidas peatada kastikülad?

Eestimaal ringi sõites hakkab silma uus ehituskultuur - klanitud-sätitud-justkui ajakirjas. Omalt poolt aitavad taolisele "subkultuurile" kaasa kõikvõimalikud ajakirjad, telesaated ja disainerihakatiste soovitused. Tulemuseks on mu meelest elutud ja iseloomutud kodud ning koduaiad. Kuidagi kummaline on filigraanset jaapani stiilis aeda kohata õdusas aedlinnas või moodsaid paaris- ning korruselamuid Saaremaa niitudel ning randades. Pealtnäha on nagu kõik korrektne, ent jah - kudagi sobimatud ning kodutunnet mitteloovad. Võib-olla olen liiga vanamoodne, ent minu jaoks seostuvad kodused aiad ikka pisut muhkliku muru, varjuliste ja põnevate soppide, marja- ja õunapuude ning õitsvate lillepuhmastega (pojengid!). Nüüd on koduaedades näha enamasti küpressi ja Siberi kadaka ridu, äravahetamiseni sarnased. Isegi Saaremaa ja Hiiumaa kadakate vahel:( Muidugi on ilumeel suhteline mõiste, ent arvan et rohkem tegu ikka sellise "kastikujulise" mõtlemise ja mõjutustega, et vot seal ajakirjas oli nii ja nii... Aga kes ütles, et sile muru on ilusam kui lohukesi täis?:) Nii huvitavad varjud tulevad niimoodi, mu meelest. Või et õunapuud peavad olema ilmtingimata tagasilõigatud ja hooldatud? Kõrgeks kasvanud puude otsa teevad linnud meelsasti pesi , suviti on mõnusalt varjuline jalutada. Tore, et me ei jälginud soovitusi stiilis "kõik umbekasvanud ja kõverad puud maha võtta"...

Elan paigas, millest loetud kilomeetrid eemal uuselamurajooni ehitus käimas. Lageda põllu peal käib hoolimata kinnisvaramulli väidetavast lõhkemisest vilgas ehitustegevus. Elumajade hinnad kuulu järgi 5-8 miljonit. Ma ikka ei jõua ära imestada inimesi, kes sellist raha on nõus maksma võimalikult sarnaste kodude eest, kus isegi aiavärav tehakse täpselt samasse kohta kus naabril ja kogu naabertegevusel hoitakse tõelist naabrivalvet... Tahtmatult kusjuures, aga lihtsalt - neil lagendikel kõik ju kui peo peal. Selline sipelgaelu. Kas oma eramu privaatsuse soov on devalveerumas ja asemele tulemas hoopis maja kui staatuse näitaja? Mitte ei saa aru.

Minu kunagiseks elukoha unistuseks oli "majake metsas" just privaatsuse pärast. Sama usku on ka mu abikaasa...nii mõnus on see ajutine silmside puudumine oma liigikaaslastega. Ja keegi ei keela suveõhtul klaasikest veini ja päikeseloojangut nautida, saatjaks kõlaritest kostuv Mozarti klaverikontsert ja hobu-Mozarti kabjamüdin. Samas nõuab taoline luksus omajagu mugavustest loobumist ning majapidamine vajab pidevat hoolt. Ikka vaja miskit kõpitseda - vihmaveetorud vahetamist, aknaraamid värvimist jne. Paljudele taoline elustiil ei sobi üldse. Mitmed mu tutvusringkonnastki on piltlikult puurinud meelekohta ja tähendanud, et mida te sinna sohu ronisite, vot nüüd on veel loomad ja selleasemel, et kusagil lõbutseda, peate muudkui orjama...

Noh, aga meie taluelanikele tundub see kõik pinget ja mõnu pakkuvat, eks ole mõnda aega juba harjutatud kah. Nüüd juba elame ja naudime.