Musical Box
Inspireerituna Punase Hanrahani postitusest Pink Floyd`i teemadel, tahaksin kirja panna Musical Boxi loo Genesis`e 1971.a. albumi "Nursery Cryme". Viimasetel nädalatel on see album mul plaadimängijates keerelnud ning äratundmishetki pakkunud...
Henry ja Cynthia õnnetu alguse ja lõpuga lugu, mängutoosist väljapääsenud vanadusest, mis säilitab lapsemeelsuse. Või vastupidi. Lugu ise on kirjas nii plaadiümbrisel kui ka wikis.
Kogu Nursery Cryme "kubiseb vanadest progeelementidest" - alates sõnumist kuni erinevate soundi tekitajateni (minu lemmik Hammond orel!). Selle plaadi tegemise ajaks oli Genesis jaksanud endale hankida ka progeinstrumendi - mellotroni. Viimases loos selle metalset kõla imetleda võibki.
Aga jah, Musical Boxi võlu... salapärasest algusest kuni võimsa lõpuni. Vahepeal hirmutav vilesoolo Steve Hackett`ilt, mis hoolimata paljukordsest kuulamisest mind vaat et igakord võpatama paneb.
Ja finaal, kus Henry Peter Gabriel`i läbi anub:
I've been waiting here for so long
And all this time has passed me by
It doesn't seem to matter now
You stand there with your fixed expression
Casting doubt on all I have to say.
Why don't you touch me, touch me,
Why don't you touch me, touch me,
Touch me now, now, now, now, now..
... ja Tony Banks Hammondi orelil verdtarretavate akordide saatel. Kurgus hakkab pitsitama. Igakord.
Musical Boxi saan vähemalt mina kuulata vaid teatud annustes ja ajal. Määramata ajaks keeran ta nüüd jälle lukku ja lähen kriketinuiaga päid lööma.
Kommentaarid
Nursety Cryme on minu jaoks olnud kummaline Genesise plaat seetõttu, et seda kuulsin ma esimest korda alles kusagil aastal 1999 või 2000. Seepärast seostub see Musical Boxi lõpuosa mulle hoopis Phil Collinsiga, sest pikka aega olingi sellest kuulnud ainult Collinsi esitatud kontsertvarianti "Seconds Out" pealt.
Genesisest on mu lemmiklooks jäänud Firth of Fifth, oma pateetiliste klaveri ja flöödisoolodega (viimased on kontsertidel asendatud süntesaatoritega). Kusjuures mulle tundub see lugu oluline ka seetõttu, et selles on minu mälu järgi esimest korda kasutatud rütme ja mustreid, millel põhineb kogu neoprogressive stiil. Üldiselt on muidugi neoprogre (Marillion, Arena, IQ, Pendragon jne) üldse selline stiil, mis lähtub Genesise väljatöötatud ideedest. Selles mõttes on Genesis tõesti tähenduslik muusikaajaloole ka kui paljude teiste ansamblite inspireerija.
Lemmiklugu Genesiselt minulgi olemas - Watcher of the Skies, Foxtrot nimeliselt albumilt:)