Carmen Fantasy

Eile õhtupoolikul külastasid meid head inimesed. Kuna isa oli mulle eelmisel nädalavahetusel hulgaliselt ulukiliha kaasa pakkinud, vaaritas abikaasa suurema poti täie metssealiha ja kukeseene hautist. Ise piirdusin lauakatmisega nii õue kui elutuppa, sest oli kinnisidee et seda hõrgutist tuleb ikka pidulikult valge laudlina ja serviisiga austada.

Pärast õhtusööki siirdusime siis taas hoovi. Ise irdusin mõneks ajaks koos Mariga seltskonnast - kordetasime Mozartit uue sadula ja valjastega. Tegime talle umbes poole tunnise trenni - väga tubli oli, kuigi tundus, et galopp sobib talle paremini kui näiteks koondatud traav. Samm tundus palju sujuvam ja liikumine vabam galopi ajal. Võimalik, et ta seljalihased pole teabmis tugevad, seetõttu tegime üsna pikalt temaga ka sammu, et lihased korralikult pingest välja saada.

Seltskond oli vahepeal kasvanud ja naised käisid ikka vahepeal piilumas, kuidas me Mariga hobuste vahel askeldasime. "Ja julgedki kohe niimoodi nende läheduses olla ja neid harjata ning kapju puutuda!", oldi üllatunud. Me Mariga muhelesime, et jah ja kuidas veel... ning see pole veel absoluutselt kõik... Kahe võpatamis- ja hüppevalmis hobuga kopli ja talli vahet siiberdada - vot see on paras kunsttükk. Iga kord valmis ootamatusteks.

Lauda tagasi saabudes oldi toidukõrvase muusika nautlemisega täies hoos. Üks külalistest oli just saabunud ülelahe toimunud Rollingute kontserdilt, muljetest ja emotsioonidest tulvil. Mulle oli ta külakostiks toonud Robert Planti viimase dvd koos Strange Sensation`iga. Kuna seltskonda kuulus ka professionaalne viiuldaja, sai koosviibimise haripunktiks kuulatud hoopistükis Itzhak Perlman`i esituses Sarasate Carmen Fantasy`d. Ostsin selle plaadi kunagi Kanadas olles kontserdilt, kus ta solistina üles astus vaid Vivaldi "Talve" esitades. Ülejäänud aja eelistas ta orkestri ees dirigendina veeta. Eilsel õhtupoolikul, kui oli niigi hää ja pingevaba olla, soovisin tuttavale viiuldajale väikse muusikalise kingituse teha. Tuli välja, et ta oli sama teost maikuus harjutanud ning seetõttu kuulamisnärvid eriti ergud. Tegemist on ka ülimalt virtuoosse, ent suure tunnetuse ja kõlavärviga esitusega. Igatsuse tekitas. Elu ja pulbitseva vere järele. Võtsime naistega isegi tantsusamud üles, no ei saanud kuidagi rahulikult toolil istuda, saatjaks kastanjettide klõbin ja tamburiini vihin.

Niiet - Carmeni saatel nädalalõpule vastu. Hobused saavad ilmselt hoogsa treeningu:)