Ratsa

Ootamatult tekkis looduslik vaheldus kordeväljakule - nimelt koristati kopli lähedalt põllult viljasaak ning maha jäi pehme ja sobiv pinnas ratsatreeninguks. Mozartile tundusid viljatüükad ja pehme pinnas eriti hästi sobivat - igatahes samm ja minek on oluliselt vabamad kui koplis. Pühapäeval käisime mõlema hobuga kogu põlluala läbi, abikaasa ratsa ja mina Theoga käekõrval. Vahepeal tegime isegi käekõrval traavi, poiss jooksis kaasa küll kuni mul hing paelaga kaelas:)

Kuna Mozart eriti säärt kuulata ei taha, siis treenime vahepeal suisa ilma jalusteta, et temaga parem kontakt ja rütm kätte saada. Umbes 5-minutilise sammu järel ajame ta korraks traavi ja siis jälle pisut sammu - olen täheldanud et selliste intervallidega lähevad tal õlad soojaks ja oluliselt paremini lahti. Treeningu lõpupoole suudab ta täiesti vabalt liikuda ja ega praegu pikemalt kui pool tundi teda töös ei hoiagi...

Mari õhutusel kutsusin eelmisel nädalal dr Aiboliti Mozarti olukorda hindama. Tema esimesed jalad ja puhkeasendis seismine on silmnähtavalt teistsugune kui näiteks Theol. Eks jõudsid ka minuni külajutud, et hobul õlad läbi. Selge see, et pole plaaniski Mossuga näiteks kestvusratsutamist teha, ent mulle oleks võidud ju mainida... oleksin teda juba varem tohterdama hakanud ja tema olekut leevendada püüdnud. Egas ma teda siis vähem ei hoia seetõttu! Igal juhul on Mossu hetkel lihasvalu leevendavate pulbrite peal ning abi püüan veel leida ka massaažist ning lihaskonda soojendavatest salvidest.

Tema häda, krooniline õlalihaste põletik, pani mind mõtlema hobu kui spordivahendi peale. Tõsi ta on, et mitmete jaoks ratsaspordis kipub hobune olema eelkõige vahend tulemusteni jõudmisel, mitte koostööpartner. Hobune kui loll neljajalgne. Hobune kui tööriist. Mozart on paraku just sellise suhtumise ohver.

Hobusekasvatus- ja sport Eestis üha enam maad võtmas, paljud lapsevanemad annavad järgi oma võsukeste mangumisele ja nii saabub ühel päeval majja hobune. Mida noorem seda parem. Olenemata sellest, et selg on veel "pehme" turnitakse päevad läbi hobuse seljas, sest nii nunnu ju... Ja aastajagu tunnihobusega treeninguid on ju piisav, et noore hobuga kõike sedasama teha, mis trenniski sai tehtud. Ah et ei taha hüpata? Jonnib ju - stekki või piitsa ja küll ta hüppab. Hüppabki, sest ta ei saa ju selgeks teha muudmoodi kui tõrkumisega, et tal valus...aga piits on korraks veelgi valusam, seda hobud teavad. Sadul teadagi, hobu õlgade peal, aga seda ei saa ju toredale türdukule/poisile samuti selgeks teha.

Või siis kasuminäljas ettevõtjad... Kas hüpata ka saab? - Ikka saab kui maksad. Ja hobu hüppab, algajaga. Kukub, lööb end - aga ei, proovime veel ja veel ja veel... küll ta tulema hakkab! Peaasi ju mitte karta! Eneseületus!

Kui Mozart meile tuli, ei tabanud ma oma lollusest, miks ta võpatab kui ma ta juurde boksi läksin, jalutusnöör ja hari käes. Pehme harjaga mudimine ju peaks ometi mõnus ja lõõgastav tegevus olema. Tema jaoks tähendas see valuaistingut, kogu ta nahk tõmbus kaelapiirkonnast pingule kui teda harjasin.

Kui ma mõtlen suvealguse peale tagasi, siis jah - mul on teine hobune Mozarti asemel:) Ta on õpetanud mind ennast aitama ja see on vilja kandma hakanud. Mäletan siiani, kuidas ta kurvalt koplis konutas, ei söönud, ei reageerinud. Lihtsalt oli... ja valutas.

Hetkel aga on täitunud üks mu salajastest hobuunistustest, õhtupimeduses koplisse minnes ja vilistades, lööb võpsik kõikuma ja välja galopivad kaks üliarmast kogu, valge lakk lehvib ikka eespool - õige kah, noortele tuleb koht kätte näidata!