Tulekahju
Olen nädalavahetuseti hiline magamamineja. Lugesin ja siis asusin Ben-Huri vaatama. Magamistoaken oli lahti ning äkitselt hakkas kostuma kummalisi helisid nagu rakette lastaks või nii. Kas tõesti nii hilja? Hobused müdistasid samuti üsna rahutult... Läksin õue asja uurima ja mõistsin heli tuttavlikkust - põlev eterniit, alevikust paistis tulekuma ja tõusis suitsusammas. Tulekahju. Vaatasin, et ka poeg ei maga ning kutsusin ta kaasa, et ehk on abi vaja. Sündmuskohal oli selge, et leekidesolevat enam päästa ei õnnestu. Samas oli naabermaja üsna ohtlikus läheduses ning eraldav aed juba samuti leekides. Masinlikult hakkasin tegutsema, esimese asjana ajasime kõik autod hoovist tänavale. Kas ja kus lapsed? Hoones? Kohe kõik välja... Elekter pealülitist välja... Tuletõrjet ei paistnud ikka. Vaatasime abitult kuidas põlevast hoonest sädemed katusele langesid - ja neil oli just katusevahetus käsil... Lõpuks saabus tuletõrjekomando ning siis märkasin, et unerüpest kistud lapsed võbisesid...vanemad parajas šokis. Üheõnaga, palusin vabematelt luba et viia lapse enda juurde rahunema ja sooja. Nii me siis öösel müslit helpisime, jalad pleedides ja Ben-Hur. Sürr.
Vanem õde jutustas ka leekides oleva majaomaniku elustiilist. Avaldasin lootust, et ehk ikka inimesi sisse ei jäänud. Hommikustest uudistest aga sain teada paraku vastupidist...:(
Hommikuhakul, kui tulekahi ohjatud, katus läbiniisutatud, lubati tuletõrje poolt elektrisüsteemid taas sisse lülitada ja lapsed said oma kodus ärgata. Küllap mäletavad nad toimunut veel jupp aega. Pereema just seda kartiski... kuuldes, et olen ise tulekahju läbielanud, uuris et kui kaua laps seda kõike mäletab.
Kogu elu. Nagu minagi. Nagu kõik me lähedased. Nagu iga õnnetust, kus kannatajaks laps. Süütunne ja abitus nähes lapse kannatusi ja elu eest võitlemist. Pikaaegne hirm ja püüd olukordi ennetada ja kontrollida. Arusaam, et kõike ei õnnestu vältida ja kontrollida. Endale ja teistele andestamine. Arusaam, et su ümber on häid inimesi, kes sind igas olukorras aitavad. Neid on vähe, aga nad on olemas.
Hommikuhakul, kui tulekahi ohjatud, katus läbiniisutatud, lubati tuletõrje poolt elektrisüsteemid taas sisse lülitada ja lapsed said oma kodus ärgata. Küllap mäletavad nad toimunut veel jupp aega. Pereema just seda kartiski... kuuldes, et olen ise tulekahju läbielanud, uuris et kui kaua laps seda kõike mäletab.
Kogu elu. Nagu minagi. Nagu kõik me lähedased. Nagu iga õnnetust, kus kannatajaks laps. Süütunne ja abitus nähes lapse kannatusi ja elu eest võitlemist. Pikaaegne hirm ja püüd olukordi ennetada ja kontrollida. Arusaam, et kõike ei õnnestu vältida ja kontrollida. Endale ja teistele andestamine. Arusaam, et su ümber on häid inimesi, kes sind igas olukorras aitavad. Neid on vähe, aga nad on olemas.
Kommentaarid