Kati Murutar "Vespera"

Kunagi mainisin Brodsky "Koguja rõõmust" kirjutades, et teatud raamatuteni on vaja kasvada ja omada teatavat elukogemust, et neid mõista. Täna naistekaid, täpsemalt Eesti Naist sirvides, leidsin Kati Murutari jutustuse "Vespera". Jutt käib hobus(t)est ja kõigest mis nende ümber ehk siis ümber naba. Või nabasonga, õigemini:) Tegelikult võib sedasama lauset kirjutada ka vastupidises järjekorras. Hobukapriisi põdevate inimeste jaoks sellest miskit ei muutuks.
Kas oleksin kirjutise emotsioone mõistnud ilma viimase aasta kogemuseta? Vaevalt.

Jah, lugu liigutas mind hingepõhjani. Deja vu, tabasin end mitmeid kordi mõtlemast. Kati Murutari väljendusoskus ON võrratu. Tema stiil selgelt ja mõjusalt eristuv. Ja vot mulle isiklikult tohutult meeldib see keelekasutus, mis Kati mõtetest sulge jookseb. Nii loetav ja mis peamine... ehe ja usutav ja tõeline. Elust enesest ja ei mingeid halle toone sealjuures. Oh, annaks jumal sellise värvilise elu leidmist kõigile! Siis oleks ka maailm kaunim paik elamiseks.

Per Vespera ad astra, Kati Murutar!