Must päev















Vot eile oli tõeliselt piinarikas ja halb päev mu jaoks. Mitte miski äraproovitud vahenditest ei aidanud "mustast august" välja tulla. Olin pahane kogu ilma peale - nii vist öeldakse. Tjah, ei teagi miks taolised nullpäevad tekivad - mitmete põhjuste kokkulangemine? Võib-olla tõesti. Tundsin end ka suisa füüsiliselt halvasti.
Lõpuks sain mingisugusegi heaolutunde kätte, olles eelnevalt kella üheksa paiku õhtul mõlemat hobu kordetanud, nendega kaasa sörkinud jne. Seejärel vedasin end esialgu vastutahtmist aeda, vana lehise all oleva kivi peale kükitama. Kuulatasin loodushääli, kusagil kruugutasid sookured... ja hakkas pisut parem küll.

Ees on terendamas vaid kohustused, ei midagi toniseerivat...ka täna hommikul ei saa neist tundmusist veel päriselt lahti. Tahaks ära, kusagile kaugele "kus pole meid":)
Sellisele tundele järgneb minu puhul tavaliselt pikem Eestist äraolek või elumuutus. Kas tõesti on aeg selleks taaskord küps?

Ja muidugi hakkab lähenema rahutukstegev augustikuu, kus kõik küpseb ja valmib ja saabub millegi lõpp. Vaja "kohustuslik kirjandus" selleks perioodiks välja otsida - H.Hesse`i Klingsori viimane suvi.

Kommentaarid

tumeblondi ütles …
Väga tuttav tunne:) Millal sa viimati midagi emotsionaalselt tõesti vägevalt positiivset kogesid? Mis sind pealaest jalatallani läbi raputas ja energiaga laadis? Need igapäevased väikesed laadimised on minugi jaoks väga olulised, ometi tundub, et tõmmatakse rohkem välja kui asemele jõuan laadida...
Heli ütles …
Mitte üldse paha pärast, aga kuidagi läheb nii, et inimestelt saadav positiivne emotsioon on järjest harvem... võib-olla olen liig umbusklik ja vastuvõtulävi on ahenenud, kes seda teab. Aga jah, "jalatallani läbiraputava emotsiooni" annavad mulle sagedamini mu loomakesed ja muusika. Selline hitlerlik värk. Ilmselt olen fašist:D