Üksinduse valu ja võlu

Vahest, olude ja sündmuste kokkulangemise tõttu kasvab ängistustunne selliseks, kus sellega toimetulekuks tuleb järgida vaid oma sisemist marsruuti.... Jätta kõik muu ja minna või tulla.

Seekordne "hoog" muutis kõiki mu nädalalõpu plaane viimseni ning nii leidsin end reede õhtul hoopis vanaema haualt. Isa sünnipäevaks mõeldud lilled jäid hoopistükis memme kalmule. Vaatlesin mõnd aega kuis langevad vihmapiisad küünlakaitsel särisesid ning igati loomulikuna tundus edasi reisida vanaema koju, Mõisakülla. Majakesest on vaid ahervare järel. Keegi oli kuurialusesse rotveileri valvama pannud (ei tea küll, mida või keda). Algul urises ta mu peale üsna kurjakuulutavalt, ent kui olin teda mõnda aega kiitnud "kui tubli koer ja valvur ta on", siis lubas ta mul vaikuses mõtteid mõlgutada ja pildid klõpsida. Jah, ilma vanaemata on kogu lapsepõlve fluidum põrmu varisenud. Ei tundnud olemasolevaga enam mingit sidet. Liigutas vaid kolmepealine kurgede perekond, kes vanaema aia läheduses oleva elektriposti olid asustanud:)

Mu üksindustunde teeb nauditavaks väga praktiline asjaolu - nimelt, autojuhilubade ja auto olemasolu. Tunnen siis meeletut vajadust liikuda, kusjuures tähtis pole mitte kohalejõudmine vaid teelolek... kuni väsimus murrab. Ja muidugi muusika. Õnneks oli kuidagi juhuslikult autos "ootevalmis" Hästitempereeritud klaviir GG esituses. Mõlemad vihikud. Ja neid ma siis kuulasin ja auto kandis mind kummalisi punkte ja mõtted kummalisi radu mööda. Pimenedes jõudsin üsna vanaema lapsepõlve kodu lähedusse, mere äärde. Läksin lähedalasuvasse hotelli, et tuba saada. Naljakas, hoolimata tuulisest ja vihmasest ilmast oli kogu hotell väljamüüdud. Vaid sviit ja paar kämpingut saadaval. Uinusin täielikult rahunenuna ja lainte kohina saatel.

Hommikul ärgates tundsin tohutut rõõmu meremühast ja läbi klaasukse nähtavast valgest vahust. Tuul polnud veel vaibunud. Loobusin hommikusöögist, pealegi hakkasid hotelli saabuma mingit sorti suvepäevaliste voorid. Hüppasin autosse ja siirdusin vanaema lapsepõlve maadele. Jõin tassi kohvi ja juustusaia lähedal asuvas motellis ning... siis peatus aeg. Tõesti, täpselt ei teagi kaua mereäärsetel luidetel ja lähedalasuvas metsas uitasin. Nii hea ja puhastav pole mul kaua-kaua olnud. Kinnistus ka eesmärk rajada väike osmik, peatuspaik vaid iseendale. Jah, sinna tahan ikka ja jälle ja sinna kulgemise aeg, mis selle teostamist seni seganud, ei oma mingit tähtsust. Küllap ma selle leian.