Mozarti uued kingad

Juba mõnda aega märkasin, et mööda kivist teed kõndides hoiab Mozart kapju. Kevadel sai tal rauad alt üldse äravõetud, ent kuumus ja kehvake kabjakasv pole talle suurt midagi juurde kasvatanud - kabjad üsna õhukeseks kulunud. Õnneks oli Reimol sel nädalal võistluste vahel aega ja eile sai Mossule terve ring uusi raudu pandud.

Sepp vaatas ja nentis, et esimesed kabjad on üsna kriitilise piirini kulunud - nende kapjade rautamine oli Mozartile ka üsna ebamugav. Niikaua kui ta haamriga naelu sisse togis, peitis Mozart korduvalt oma näo minu kaenla alla. Paremaks toestuseks ja tundlikkuse vähendamiseks lõikas Reimo kabja ja raua vahele kabjakujulise kummi. Paar päeva võivat hobu jalgu veel "hoida" - harjumatusest, aga seejärel peaks tundlikkus vähenema. Igal juhul soovitas ta hobude jalgu koplist koju tuues külma veega uhada - see mõjuvat kapjadele hästi. Et siis üks mäng jälle juures.

Theol seevastu tundusid kabjad korras olevat, ent veendumiseks oli vaja ta korraks boksist välja talutada. Talle aga tundus kogu Mozartiga tehtu jube kole olevat ja nii ta siis jonnis - ei lasknud päitsmeid pähe panna. Kael aeti lakke ja tagumik ette. Reimo jantis mõnda aega, aga läks siis õue suitsu tegema. Püüdsin siis kavalust appi võttes - panin pisut müslit küna põhja - muidugi ei suutnud poiss kiusatusele vastu panna ja nii ma talle päitsmed läbi häda pähe libistasin.
Vaatasime kabjad üle ja - ei miskit ülearu! Polnud vaja ei raudu, ei värkimist. Theo sai kergendusohke saatel tagasi boksi. Reimoga tekkis meil ka arutelu hobu karistamise teemal - tema arvas, et sellise jonni puhul peaks ikka vahekorrad paika panema piitsa abil. Samas olen kuulnud, et piitsa kasutama tuleb samuti õppida - selline oskamatu vehklemine võib kõik hoopis ära rikkuda. Igatahes otsustasin esialgu ikka ilma hakkama saada. Taoline suhtlus on muidugi kordi aeganõudvam. Aga pean lihtsalt rohkema päitsmeid pähe/äravõtmist harjutama. Niikaua kui ta mõistab, et miskit paha ja ahistavat sellega ei kaasne...

Mõõtsime ka Reimo abiga Theo kasvu. Reimo prognoosis, et oma 5 cm kasvab ta raudselt veel. See tähendab siis sellist 178 cm turjakõrgusega hobumürakat. Pean ikka aegsasti redeli muretsema , et talle selga saaks:)

Reimoga on alati mõnus kohtuda, esiteks on ta tõeline oma ala proff - töö kiire ja korralik. Teiseks, ta teadmised hobudest ja võimalikest probleemidest on nii laialdased - minusugusele algajale ka ülivajalikud. Peamine, mis ta rõhutas - kui hobu on otsustanud oheliku või nööri otsast kusagile põgeneda (täkk silmas mära, ehmatus vms), siis pole mõtet nööri otsa tolknema jääda. Targem ja ohutum on kohe pael lahti lasta. Samuti peab alati hobuse taga liikudes hoidma ohutusse kaugusse. Alati. Möödunud nädalavahetusel oli perspektiivse koolisõitja karjäär just nii lõppenud - tallitüdruk talutas täkku boksi, neiu ise liikus vahekäigus hobu taga - äkitselt, teise täku boksist möödudes, tekkis täkkude vahel mingi "seis", mille tulemusena äsas täkk koolisõitjale tagajalaga - taoline liigutus on lihtsalt instinktiivne hobustel, kel kaklusmõtted. Tüdruku põlv lendas piltlikult öeldes luude vahelt välja... Peale kipsisolekut selgub kui suur on selle jala liikumisvõimelisus. Jube. Aga paraku on taolised "võimalused" üks hobudega tegelemise osa.

Aga et mitte nii negativistlikult lõpetada, siis - tegin Mozartist ükspäev lähifoto ja mis ma näen! - ta silmist paistab armastus, sõna otseses mõttes:)