Bonzoga vihmamärjas metsas

Bonhamiga on tohutult mõnus looduses jalutada. Seda mitmel põhjusel: ta tundub ümbritsevat vabadust nautivat täpselt samapalju kui mina, ta ei vingu et hakkame nüüd tagasi minema ja hea turvaline ning julge on tema seltsis samuti.

Kasutasime tänase väikse vihmapausi ära ja sumpasime läpi umbekasvanud raja metsalagendiku poole. Alati peab miskit maitsvat tema jaoks taskupõhjas olema, sest jalutuskäigu algjärgus kipub ta liiga ülemeelik olevat. See väljendub meeletus jooksus võssa ja tagasi ning ainus viis teda "korrale kutsuda", on vilistada ja hüüda käsklus "Siia!". Ja kuidas seda ikka paremini kinnistada kui mitte väikse viineri või vorstitükiga, eks ole.

Mets on tohutult lopsakas praegu - tõeline haldjamets! Sarapuud moodustavad tunneleid, vaarikavõsud on metsaraja "ummistanud", sõnajalad ja hundimarjad, mitmed puisniidu taimed, mille nimesid kahjuks ei mäleta. Vaja isa käest järgi uurida. Isa jah, õpetas mind juba lapsena loodusmärke avastama - kus sokk on kraapinud, kus kitsetalled maganud, kuidas oravapesa avastada jne jne. Tänu sellele mets räägib minuga ja mul on alati kerge pärast looduses käiku. Jah, tõepoolest - olen avastanud, et kõik probleemid ja negatiivsed mõtted lahustuvad looduses.

Nii tänagi, metsalagendikule jõudnuna märkasin vaid neid kümneid ja kümneid erinevaid niidutaimi - angervaksu, karukelli, nõiahambaid, kurekelli, karikakraid.... Ja Bonzo mõnulevat niiskes rohus püherdamist. Ja müra vaikis.