Steven Tyler band
Tänaseks siis Aerosmith nähtud-kuulud. Taaskord puhtjuhuslikult - paar tundi enne kontserti helistas mehe sõber, kes pakkus kahte tasuta pääset ja nii me end ligi tunniajalisel ootel sissepääsu ees Lilleküla staadionile leidsimegi.
Oli piisavalt aega seiramaks kontserdile suunduvat publikut - üsna palju hakkas silma klubiinimesi - Diori päikseprillide ja aeroobika kostüümides. See selleks.
Torkas silma halb organiseeritus rahvamasside haldamiseks - kontsert hilines, lubatud sissepääsu ajaks kostus lavalt alles soundchecki helisid ning rahvas tammus ootavalt, ligi 1000-kroonised piletid näpus. Kui sissepääs lõpuks avati, siis tekkis ummik ning mögafonist õpetussõnu jagada taibati korraldusmeeskonna poolt alles poole tunni möödudes... Staadionikontsert kui muusikanautlemise vorm on niigi küsitav, seetõttu eeldab see sellist korraldajapoolset "elu mugavaks tegemist". Igal juhul minu jaoks jääb see küll viimaseks katsetuseks Eestis.
Soojendas "The Sun". Uuendusena backroundi tüdrukud, kes küll paraku sodise soundi veelgi sodisemaks ajasid (mingi kidrade kokkumängu jama on sel bändil). Ja siis taas ligi tunnike ootamist, jõudsime juba staadionilt välja siirduda kui kuulsime, et Aerosmith alustas Love In An Elevator`iaga. See mu lemmiklugu neilt:)
Selle bändi bränd on kahtlemata Steven Tyler - maailma suurima suuga laulja ilmselt. Väga kandva häälega ja uskumatult seksapiilne laulja. Tõeline maailmavaate, sex, drugs and rock`n roll kandja. Bändi teised liikmed olid tavapäraselt head pillimehed, ent kogu show tegi otseloomulikult Tyler. LAKU MIND! Steve Tyler`i kõhu peale kirjutatuna pani staadionitäie rahvast tunnustavalt aplodeerima. Kitarrist Joe Perry kauni blondiiniga (kusagilt olen lugenud, et tema naine?) inkrusteeritud Gibsoni sound oli samuti täiuslik. Aga ei midagi erilist - selliseid kitarriste on jalaga segada, aga muidugi on vaid üks Aerosmithi Joe Perry. Igal juhul sain kinnitust, et Aerosmith pole vaid "romantiliste videode" bänd ja Steven Tyler hoolimata vanaisadusest kõrgvormis.
Publik oli mõnusalt lahe, Armageddoni soundtrackina kuulsaks saanud I Don`t Want to Miss A Thing pani kogu rahva üksmeelselt kaasa üürgama.
Aga jah, Eesti korraldajad võiksid oma publikut rohkem austada...
Ahjaa, Edgar oli kah kohal - istus tribüünil ja lehvitas lavaekraanidelt.
Oli piisavalt aega seiramaks kontserdile suunduvat publikut - üsna palju hakkas silma klubiinimesi - Diori päikseprillide ja aeroobika kostüümides. See selleks.
Torkas silma halb organiseeritus rahvamasside haldamiseks - kontsert hilines, lubatud sissepääsu ajaks kostus lavalt alles soundchecki helisid ning rahvas tammus ootavalt, ligi 1000-kroonised piletid näpus. Kui sissepääs lõpuks avati, siis tekkis ummik ning mögafonist õpetussõnu jagada taibati korraldusmeeskonna poolt alles poole tunni möödudes... Staadionikontsert kui muusikanautlemise vorm on niigi küsitav, seetõttu eeldab see sellist korraldajapoolset "elu mugavaks tegemist". Igal juhul minu jaoks jääb see küll viimaseks katsetuseks Eestis.
Soojendas "The Sun". Uuendusena backroundi tüdrukud, kes küll paraku sodise soundi veelgi sodisemaks ajasid (mingi kidrade kokkumängu jama on sel bändil). Ja siis taas ligi tunnike ootamist, jõudsime juba staadionilt välja siirduda kui kuulsime, et Aerosmith alustas Love In An Elevator`iaga. See mu lemmiklugu neilt:)
Selle bändi bränd on kahtlemata Steven Tyler - maailma suurima suuga laulja ilmselt. Väga kandva häälega ja uskumatult seksapiilne laulja. Tõeline maailmavaate, sex, drugs and rock`n roll kandja. Bändi teised liikmed olid tavapäraselt head pillimehed, ent kogu show tegi otseloomulikult Tyler. LAKU MIND! Steve Tyler`i kõhu peale kirjutatuna pani staadionitäie rahvast tunnustavalt aplodeerima. Kitarrist Joe Perry kauni blondiiniga (kusagilt olen lugenud, et tema naine?) inkrusteeritud Gibsoni sound oli samuti täiuslik. Aga ei midagi erilist - selliseid kitarriste on jalaga segada, aga muidugi on vaid üks Aerosmithi Joe Perry. Igal juhul sain kinnitust, et Aerosmith pole vaid "romantiliste videode" bänd ja Steven Tyler hoolimata vanaisadusest kõrgvormis.
Publik oli mõnusalt lahe, Armageddoni soundtrackina kuulsaks saanud I Don`t Want to Miss A Thing pani kogu rahva üksmeelselt kaasa üürgama.
Aga jah, Eesti korraldajad võiksid oma publikut rohkem austada...
Ahjaa, Edgar oli kah kohal - istus tribüünil ja lehvitas lavaekraanidelt.
Kommentaarid