Sahkari talu

Ideaalne laupäevahommik minumoodi veel aasta tagasi nägi välja nii: hiline ärkamine, kohv tõmbama, hommikusöök ja pikk mõnulemine voodis, ühe silmaga telekast naistekaid kiigates. Täna tabasin end mõttelt et täisväärtuslik hommik on minu jaoks juba ammu teistsuguses vormis ja mõõtmes. Ärkan harjunult(!) vara, umbes kaheksa paiku - esimese asjana lasen Bibi õue, siis kohvi jooksma (mitte ise ;), dressid selga ja talli. Kabjakaapsude ja mühatuste saatel segan kaera-müslisegu valmis ning sel ajal kui seda kahe suupoole poolt manustatakse, kannan heina ette, koristan pabulad ja harjan hobudelt öötolmu maha. Lakad sirgu ja - koplisse sammu marss! Kui hobud koplis, lükkan elektrikarjuse järgi, toidan koerad ja kui ilm vähegi lubab, võtan kohvitassi näppu ning suundun hobude juurde. Istun kivi otsas, vaatan kuidas nad mind silmanurgast jälgides järjest lähemale ampsavad ja tunnen end....tohutult õnnelikult. Loodus, vaikus - Õnnis! Sõbrad-tuttavad on sageli küsinud, et miks otsustasime linn...

Uhh... oli see vast kontsert! Elamus seinast-seina... Üks on minu jaoks nüüd selge - proge on selles bändis ainult klahvpillimängija Jordan Rudess, ülejäänud on kõik metal:) Kontserdipaigale jõudsime üsna täpselt, seni tegime linnas aega parajaks mõnusa õhtusöögi ja drinkide saatel. Pojale turgatas uitmõte külastada Helsinki juuksurit, mis asus pubi läheduses. Mõeldud-tehtud, 30 EUR-i ja ülelahe frisuur olemas. Jäähalli esine oli paksult rahvast täis, see pani meid taaskord ahhetama soomlaste muusikakultuuri üle. Kui Steve Vai kontserdile Rock Cafes saabus vaevalt täismaja, siis Dream Theater`iga vaevalt et Saku Suurhalli põrandaesinegi täis saaks. Publik oli valdavalt musta riietunud, maskuliinne ja noorempoolne. Naisi oli silma järgi ~20 % , minuealisi märkasin fuajees istudes mööda voorivat 3-4. Kohad õnneks olid suhteliselt talutavad - lavale vaadatuna vasak rõdu, küll üsna üleval, ent sound oli hea ja pealegi ei täitunud rõdu esimene rida ning nii saime kogu kontserti jälgida ko...

Täna õhtul siis algab Helsinkis Dream Theater`i Euroopa tuur. Õnnestus saada piletid, ent paraku mitte põrandale. Loodan head kontserdielamust - eks näis siis milline set list , praegu on igatahes põnevus üleskruvitud. Foorumist leidsin, et Montrealis esitasid nad järgmisi lugusid: 1. Constant Motion 2. Panic Attack 3. Blind Faith 4. Surrounded (extended) 5. The Dark Eternal Night Keyboard Solo 6. Lines In The Sand 7. Another Day 8. In The Presence Of Enemies -------------------------------------------- 9. Shmedley Wilcox: I.Trial Of Tears II. Finally Free III. Learning To Live IV. In The Name Of God V. Octavarium (Razor's Edge) Kui nad sama kavaga Helsinkis, siis peaks kuulamist ja vaatamist kõvasti olema. Eks näis;-)

iqeZvgAwSi

Naljakas sõnaühend, mida kõik kokkuleppeliselt teavad ja millega üheselt seondub kooliaeg. Vähemalt mulle. Ilmselt mäletataksegi oma esimest pinginaabrit ja siis keskkooliegset. Harvem on nad üks ja sama isik. Ei mäletagi asjaolu, kuidas me keskkooliklassis ühte pinki istuma sattusime, vist põhikoolijärgse pereheitmise tõttu, aga jah - istusime koos kogu keskkooli aja. Jagasime üksteise rõõme ja muresid, olime ka üsna hästi kursis üksteise saladuste ja maailmadega, ent... siiski kuidagi kauged kui tagantjärele meenutada. Igatahes, pärast keskkooli lõpetamist oli me läbikäimine pigem põgus. Läks kuidagi nii. Klassikokkutulekute ja juhuslike kohtumiste läbi küll sattusime lobisema, ent pealiskaudselt. Lähedasem kokkupuude sai osaks ~1,5 aastat tagasi kui Jõulude paiku saime kurva teate oma klassiõe lahkumisest. Jõuluaskelduste tõttu oli vähestel võimalus teise Eesti lotsa matustele sõita, ent meil see õnneks oli ning niimoodi me üheskoos karges talvehommikus Lõuna-Eestisse kulgesime. Ol...

Loomapidamisega kaasnevad paratamatult omad hirmud ja kohatine abitustunne. Siis kui loomake ilmselgelt haigustunnustega, ent käepäraseid abisamisvahendeid vähe või puuduvad üldse. Kõige hullem kui taoline olukord juhtub öösel... siis pead suutma ise olukorra tõsidust hindama, vastasel juhul ning loomaarsti ilmaasjata üles ajades võid rikkuda edaspidise kliendisuhte... A la on mingi hüsteerik, kes ööl ja päeval häirekella lööb:) Terve eilne päev ladistas sadada ning hobud olid õues, ilma mantliteta - käisin neid aeg-ajalt kiikamas, kõik tundus ok olevat - nosisid rohtu süüa. Päeval kolme paiku otsustasin nad siiski talli viia, sest mingeid märke ilma selginemisest polnud. Tõmbasin kaabitsaga suurema vee neil seljast maha, kuivatasin rätikuga näod ja lakad ning panin fliistekid selga. Hobud jäid rahulolevate nägudega kaera ja heina jõhverdama. Kui pinginaaber koos tütardega saabus, läksime neid õhtul seitsme-kaheksa vahel uudistama. Mõlemad hobud köhatasid nii sagedasti, et polnud kaht...

Ehh, mõjub hästi! Ja nüüd... tube koristama:)

Magasin halvasti, ilmselgelt halbade emotsioonide tõttu, mida veel eile õhtul üleskiskuma hakkasin. Aga ju siis oli mul vaja taas kõik tulekahjuga seonduv "läbi käia". Kõige rohkem häirisid mind mu enda emotsioonid - oli siis mul tõesti vaja seda õnnetut koeralugu torkima hakata! Minu jaoks oli muidugi peamine põhjus - maaslamajat ei lööda! Et siis... minu arvates poleks vaja lugu teha inimestest, kes hetkel õnnetuse, katastroofi vms üleelanud. Vahest on parem sekkuda sekkumatult... kui pole päris kindel kõiges, mida see enesega kaasa võib tuua. Katrinil oli oma esimeses kommentaaris õigus, näe tulebki kõik mulle endale tagasi. Tuligi, süümekate ja eilse emotsioonide pohmelli näol. Muidugi ma teadsin, et taoline postituse pealkiri Blogtrees tähelepanu pälvib. Kuum teema ju... niiet taas bumerangi efekt. Aga kuidagi väga nadi tunne on praegu Katrinit Blogtree väravas näha kui ristilöödut kõikide SL Õhtulehe pattude eest... sest Katrin sai oma kommentaaridega sümpaatseks. Ja i...

"...Teate, mida arvab sellest üleskutsest meie lehe juhtkond? Sain sellest teada, kui soovisin meie lehes arvamusküljel üht-teist kirja panna, aga mulle öeldi, et las olla - sest ilmselt on "Sügisball" soovinud selle üleskutsega oma filmile vaid reklaami teha. Selline arvamus siis. Ja veel öeldi nii: enamik end sellesse listi lisanud ületaksid SL Õhtulehe uudisekünnise vaid siis, kui nad troska alla jääksid vms..."" Ega ma eriti lehti loe... ja üldse püüan end ka muust ajakirjandusest distantseerida. Mul on selleks üsna mõjuvad põhjused - olen aastaid sõbrustanud inimestega, kes tabloidide "maiuspaladeks" ning tean osalt, kuidas taolised "uudislood " ja nupukesed valmivad. Teiseks põhjuseks vast sügav isiklik solvang, mis ajakirjanduse poolt mu perekonnale osaks sai aastaid tagasi. Nüüdseks vast on kõikvõimalikud kohtulood ning "kodanikualgatused" (Õhtulehe väljend) pisutki fabritseeritud ja kontrollimata faktidega "nupukesi...

... töönädal koheselt läbi saamas. Vaid üks väike asjake veel õiendada. Igal juhul võtan nädalavahetusel ette ammuplaanitud tegevuse - oma plaadimajanduse korrastamise. Olen neid siiani täiesti süsteemivabalt ladustanud ning pruugib vaid üks melomaanide võõrustamisõhtu mööduda, kui kõik plaadid valedes karpides või sootuks hunnikusse vedelema jäävad. Niisiis, tahan väikse indekseerimis/struktueerimissüsteemi juurutada:) Leian, et vaev on seda väärt. Kindlasti kavatsen ka mõned mõnusad tunnid veeta Julia Kristeva seltsis. Ostsin just tema Jälestuse jõu. .. Pisut sirvisin juba eile. Põnevad taaskohtumised ootavad samuti ees: Mari astub läbi ja laupäeval on oodata mu keskkooliaegse pinginaabri külaskäiku. Oleme otsustanud "aja maha võtta" saunatades, veinitades ja uuendusena - hobude koplist kojutoomine:) Niiet, on keda ja mida oodata.

Käilmasolevas projektis oleme lahendanud tarkvara testimise kasutajapoolsete testrühmade mehitamise abil. Miks nii? Eelkõige seetõttu, et infosüsteem hõlmab erineva äriloogikaga valdkondi (esineb küll süsteemseid kordumisi töövõtetes, ent töösisu on erinev) ja kuna asutuses ei suuda keegi tsentraalselt detailset informatsiooni hallata, ongi parim ja efektiivseim lahendus suhelda otse lõppkasutajaga. Seoses sellega ei ole ka uuele tarkvarale üleminek liiga järsk, vaid sujuvalt toimub koolitus/ selgitustöö ning vead ja mittevastavuste väljaselgitamine käsikäes. Pingeline, ent kasulik mõlemale poolele (arendaja vs lõppkasutaja). Inimesed on erinevad, see ju teada-tuntud tõde. Erinevus väljendub ka uue tarkvara adapteerimisel ja kohanemisel sellega. On heas mõttes uudishimulikke, kel uus seostub eelkõige sõnade "vaheldusrikas" ja "põnev". Ent loomulikult on ka kasutajaid, kelle jaoks uuendused "tüütud" ja "mõttetud". Et vot kus ma enne Exceliga tegi...

Oli aegu, kus töö oli mulle vaat et olulisim päeva osa. Ilmselt seondus see enese ülestöötamise vajadusega, samas ka ministeeriumist saadud teadmisega et kui mina seda asja ei tee, siis keegi teine samuti mitte. Mul olid sellest suurest "vastutusekoormast" tihtilugu unehäired ning sügav depressioon. Muidugi kaasnes sellega ka ülimalt rahuldustpakkuvaid hetki, sest taolisi ebainimlikke pingutusi pälvis siiski ka tööalane edasiminek, küll teosammul, ent siiski. Neist hetkedest sain toitu edasiminekuks kuni ühel päeval tundsin, et lagi on vastas. Mõnes mõttes on mul hea meel, et vaid aasta hiljem on võetud teema taas üles . Ent samas tean ka kuivõrd liivahääbuv see üsna pea on. Noh, kirjutasite siis kirjutasite - karavan liigub ikka edasi, sama mõttetult sebides ja ümber oma telje pööreldes. Vastukaaluks argumenteeritakse müstilise SIVAKi ja küberkaitsekeskusega, samas kui kompetentsi ministeeriumi tasemel jagub vaid oma töötajate helpdeski laadseks tegevuseks ning arvete kooskõ...

Tänane vihmane õhtupoolik äratas taas kokkamise soovi. Tavaliselt valmistab õhtusöögi abikaasa, mina askeldan loomadega. Aga jah, koorisin ja keetsin kartuleid, küpsetasin kotlette ja tagatipuks korjasin veel puude alt õunu ning tegin mannavahtu. Tuli selline tuhin. Igal juhul poeg sõi ja kiitis. Lobisesime päevasündmustest ja muust tühjast-tähjast. Taldrikud tühjenesid üsna kiirelt. Kuna koertel on käes karvavahetus, püüan neile vähe rammusamat ninaesist anda. Erandkorras said mõlemad kutsid loa kööki tulla, söötsin neile terve suure saia odava pasteediga sisse. Ikka nii et pool Bibile ja pool Bonzole, üks istus ühelpool mind ja teine teiselpool:) Üldiselt eelistab Bonzo süüa oma portsjonit uhkes üksinduses, vargsi ümbrust silmas pidades. Ja hoidku Bibi end parem heaga ohutusse kaugusesse! Huvitavalt jah, koerad ei soovi oma söömaklubisse seltsi: ) Hobused seevastu on tunduvalt sotsiaalsemad. Kuna karjamaahein pole enam teabmis rammus ning toitev, püüan alati koplist sissetoomise ajak...

Pean end muusikaliselt uudishimulikuks inimeseks, sestap kuulan alati huviga mulle soovitatud või ise leitud uut žanri, interpreteeringut, solisti jne. Palju uuemaaegset muusikat on niimoodi jõudnud minuni läbi poja ja ta sõprade ning nooremate kolleegide. Otseloomulikult pole mulle märkamatuks jäänud blogosfääris aeg-ajalt kajastuvad Ooperiklubi tegemised. Taoline klubiline vorm on juba iseenesest põnev. Kunagi sai ka oma lähikonnas sellist mõtet (mitte küll ooperi, vaid proge) heietatud, ent polnud piisavalt eestvedajaid ning nii see soiku jäigi. Ooper on minu jaoks veel suhteliselt terra incognita . Ometi sai lapsepõlves erinevaid ooperiaariaid nii koduselt grammofonilt kui telerist kuulatud/vaadatud. Nii nagu enamikus Eesti kodudes, kuulasid ka minu vanemad lummatult Georg Otsa, Hendrik Krummi, Tiit Kuusikut... Mul on kuidagi eriliselt meelde jäänud Georg Otsa poolt lauldud Rigoletto aaria ... filmis, kus ülikud ülbete nägudega ümber tema ja ta anub neid, et nad annaksid tagasi ta...

Asjadekultust on viimastel aastatel järjest enam ja enam materdatud, vastukaaluks tarbimishullusele. Mine tea, ehk lähen vooluga kaasa, olles mõne aja pärast veendunud asjade vastane ning pean silti "Ilusad asjad" mõttetuks väikekodanlikuks ja sentimentaalseks pahnaks. Aga hetkel jah, eks elu jooksul ole end ümbritsetud mõningate asjakestega, milles igaühes hõõgumas mälestus... kuni lõhnade ja häälteni välja. Sestap tekitangi blogisse uue teemade alajaotuse - leian et sinna koondatavad asjakesed märkimist väärt. Pildilolev sõrmus on mu vanemate soovikohaselt ostetud Horvaatiast. Kui lõpetasin ülikooli, andsid vanemad mulle üle ümbriku palvega, et kingiksin endale sõrmuse. Tõttöelda pole ma just suur ehete austaja, aga kuidas sa ikka vanemate soovile vastu hakkad:) Niisiis, jalutasin mööda Dubrovniku vanalinna ja imetlesin poleeritud tänakive, kitsaid tänavaid koos hubaste äridega ning äkitselt paelus mind ühe juveelipoe vaateaknal just seesama sõrmus. Äravahetamiseni sarnan...

Kogu nädal on kulgenud kiires tempos orbiidil tall-kodu-linn-kodu-tall. Seoses sellega tabasin end ühel päeval ka äratundmishetkelt - ma vihkan linna. Tõepoolest! Jalutades pealelõunases päiksepaistes südalinnast Sossi mäele, torkas kontrast maa ja linnaõhu vahel eriti teravalt ninna. Lakkamatu autodevool, "maskides" inimesed, peegelduvad klaastornid vaheldumisi puumajade ja stalinistlikke ehitistega ja lärm... nagu mingi kuradi Chicago...selle vahega, et Tallinn EI OLE Chicago. Selline kaootiliselt ja maitselagedalt arendatud monstrum hoopis. Igal juhul eile õhtul kodu poole triivides tundsin kui väsinud ma olen viimastest päevadest - jah, üks suur projekt on jõudnud klienditestide faasi, asjatundjad teavad, kuidas taoline asi energiat ja tähelepanu nõuab. Põnev muidugi ka ikka:) Õhtul, kaheksa paiku koju jõudes, kruttisin end magamistoas pleedi sisse ja nii ma sinna jäingi kuni poole seitsmeni hommikul. Hale meel pisut endast, nii ei tohiks - ma tean. On nii palju rahuldust...

Võtsime mehega nädalavahetusel kätte ja läksime seenele. Mees juba hoiatas ette, et pane tähele kui mina kaasas, ei leia sa ühtegi seent. Ja nii kippus tõepoolest olema, olgugi et esimesi samme ettejuhtuvas metsatukas pärjas koheselt edu ühe kivipuraviku näol. Paari edutut katset mööda vanu häid seenemetsi, seejärel "andsime alla" ja nautisime niisama loodust. Sattusime iidsesse tammikusse ning kuusepoegi täiskülvatud kuusikusse. Ülim vaikus ja rahu ning puude vahelt immitsev valgus.... Tänagi kasutasin varahommikuse ärkamise ära, minnes Bonhamiga lähedalasuvasse metsatukka - ta oli juba nii mitu päeva jalutuskäiku mangunud, et ei raatsinud teda maha jätta. Kuna viimaste nädalate hommikud on eriti kasterohked, avanes metsaäärsel niidul tõeline vaatamisväärsus - sajad ja sajad ämblikuvõrgud sillerdamas päiksetõusus. Toonus päevaks ja kauemaks. Tea jah, miks ma just viimastel aastatel taolisi hetki kollektsioneerin? Pikaaegse kodust eemalolemise tagajärg? Kes seda teab... Bonzo...

... olen "rokkiv blogija", kuigi ta oma postituses sellesse nimetusse taunivalt suhtus... Nojah, minu jaoks tõusetus samuti küsimus, et mis mõttes siis "rokkiv"? Aga ok, rock on lai mõiste ja sinna alla mahub nii mõndagi. Mulle seondub see nimetus eelkõige Eesti ansambliga "The Rockin`Guys", kes pigem rock`n roll ja twisti laadset muusikat viljelesid...ja twistiga meenub koheselt Uma Thurman`i ja John Travolta võrratu esitus filmis Pulp Fiction. Niisiis, minu "uma thurmanid" on: 1. Tumeblondi (kinnine blog) - tema kirjutiste lugemine meenutab mulle kangesti Indiana Jones`i seiklusi teel Püha Graali juurde. Põnev on ta rännule kaasaelada, aegajalt puudutab vaheda noaga mõnd elulist teemat. Seiklejale omaselt (elu) tark ning rohke kogemuste pagasiga nii töö kui isiklikus elus. 2. Liana - armsad, siirad, puhtad lood. Samad epiteedid ka tema luulele. Helge ja ilus noor naine. 3. Flying Spirit - tema sõprus ja kannatlikkus traavliga Liisu (tegel...

Kunagi, ikka väga palju aastaid tagasi, leidis mu tollane guru, Ervin Õunapuu, vägagi hea väljendi inimeste kohta "kes justkui elavad ootesaalis... et äkki midagi juhtub...aga ise selle heaks midagi teha ei soovi ega püüa" - Inimeste Ajutised Kohusetäitjad, elu (õhu) tarbijad. Ma olin siis noor ja roheline ja väga täpselt tema mõtet ei taibanud, mõtlesin et ta peab silmas ärikaid ja rullnokki. Aga jah, tänaseks olen mõistnud, et paraku puudutab see termin väga suurt hulka inimesi aeg-ajalt. Antud hetkel mind ennast.

No vot ei edene praegu miski mu käte vahel. Õigemini, saan küll vajalikud toimetused ja tegemised tehtud, ent kuidagi rõõmutu tundub kõik. Eks ole juba mõnda aega ilmas elatud, et teada - see tundmus on mööduv, ent samas - alati ka millalgi tagasipöörduv. Eriti masendav. Et eladki tõusu lootuses, olles mõõnas - ja niimoodi lõputult. Kuniks surm lahutab. Ja ei mingid radikaalsed ja praktilised sammud ei aita, need vaid parandavad asja näiliselt, ent sisemuses hõõgub ikka blues... Minu "ajutise leevenduse" nipid: - loodusesse (koos koertega), nii kauaks kui soovi ja tahtmist - õhtusöök koos mehega (kui ta juhtub saadaval olema:) vahemere või kaukaasia köögiga restoranis koos hea punase veiniga - muusika, on väljakujunenud "teraapilised" plaadid - tallisolek, niikaua kui tahtmist on....sel krõmps-krõmpsul on sügavalt eksistentsiaalne tähendus minu jaoks:) et siis "olla, ilmtingimata olla" - balleti külastus, soovitavalt "Luikede järv" Noh, hetkel ...

Systematic Chaos on progemetalit viljeleva Dream Theatre`i selleaastane väljalase. Siiani on mu lemmikülllitis neilt Octavarium (2005), mitmedimensionaalne ja müstilisi elemente (sh hulgaliselt nii sõnalisi kui ka muusikalisi viiteid maailma mõjutanud rockmuusikale) koondav epopöa. Praeguseks olen jõudnud armuda vaid ühesse loosse - In The Presence of Enemies . Ülesehituselt sarnane Octavariumi nimilooga: pikk intro, järgnev ballaadilik set ning seejärel järjest pinget kruviv tempo and vabastav grande finale :) Jah, Dream Theater õigustab igati oma nimevalikut, vägagi dramaatilised ollakse... Sel plaadil on Petrucci `le rohkesti "sõnaõigust" antud ja just In The Presence of Enemies`is mängib ta eriti kauni ja hingestatud soolo. Teistes lugudes kuuldavad vajavad ilmselt veel settimist, hetkel tunduvad liigse sportimisena rohkete nootide ülikiire mahamängimise näol... Kui Octavarium`i sõnad ( " ...From a state of catatonic sleep..." jne : ) oli jupp aega mulle ins...

Vihmapühad on kui loodud filmivaatamiseks. Jah, isegi minusugusele paandunud "maainimesele", kel nädalavahetused mööduvad enamasti õues kohmerdades. Kohalikus filmilaenutuses jäi seekord näppu Peter Webber`i Hannibal-koletise sünd, mis on järg Voonakeste vaikimisele, Hannibalile ja Punasele Draakonile. Enamjaolt on taolised "järjed" regresseeruva süžeega... mitte seekord. Hannibal Lecteri roll on Anthony Hopkins`iga sedavõrd seotud, et ei lootnud ega oodanud neljandast osast suurt midagi. Positiivne üllatus - põnev, kaasahaarav, täis müstikat ja salapära, küsimusi tekitav, mõtlemapanev. Vaid üks segav asjaolu ... peategelane sarnanes hetketi tohutult mu pojaga kuni miimikani välja:) Minu jaoks seondub sageli teatud raamatute lugemine või filmide vaatamine vastuse otsimisega mind vaevatele küsimustele. Sest minu jaoks elu ongi looming või vastupidi. Panen enda jaoks kirja mõtted/emotsioonid, mis õhku rippuma jäid, ent mis mind mingil moel "edasi aitavad. * süütu...

Täna sai suuremat sorti poodlemine ette võetud - enamjaolt rebitud teksaseid ja bändisärke kandvale pojale on esmaspäevaks abituriendi staatusele vastav välimus anda. Ligi 5-tunnist poodidest sisse/välja jõlkumist troonis igatahes edu - ülikond, särk, lips, kingad ja siis veel ka koolitarbed. Tolmumantlit ülikonna peale ei leidnudki. Paart tükki, mis silma hakkasid kutsusid selga vedades meis mõlemas esile taltsutamatu naeruhoo. Ülikonnavaliku tegid raskeks poja õbluke figuur ja pikad käed. Kui sobis laius, ei sobinud pikkus ja vastupidi. Ja kahe lõhikuga me samuti ei tahtnud. Noh, lõppeks leidsime läti ülikonna, mis sobis kui valatult ja et mitte päris yupina välja paista, valisime triiksärgi hoopistükis salatirohelise ja lipsu sinistes toonides. Kena sai. Ja nagu sõbralik müüja väitis, et mitte ülikond vaid poiss on kena.... Noh, kõrvad liikusid mõlemil. Seoses poja lõpuklassi minekuga peaksid mind justkui kummitama mõtted tema peatsest võimalikust kodust lahkumisest... et maja jääb ...