Šoppamine

Täna sai suuremat sorti poodlemine ette võetud - enamjaolt rebitud teksaseid ja bändisärke kandvale pojale on esmaspäevaks abituriendi staatusele vastav välimus anda. Ligi 5-tunnist poodidest sisse/välja jõlkumist troonis igatahes edu - ülikond, särk, lips, kingad ja siis veel ka koolitarbed. Tolmumantlit ülikonna peale ei leidnudki. Paart tükki, mis silma hakkasid kutsusid selga vedades meis mõlemas esile taltsutamatu naeruhoo.

Ülikonnavaliku tegid raskeks poja õbluke figuur ja pikad käed. Kui sobis laius, ei sobinud pikkus ja vastupidi. Ja kahe lõhikuga me samuti ei tahtnud. Noh, lõppeks leidsime läti ülikonna, mis sobis kui valatult ja et mitte päris yupina välja paista, valisime triiksärgi hoopistükis salatirohelise ja lipsu sinistes toonides. Kena sai. Ja nagu sõbralik müüja väitis, et mitte ülikond vaid poiss on kena.... Noh, kõrvad liikusid mõlemil.

Seoses poja lõpuklassi minekuga peaksid mind justkui kummitama mõtted tema peatsest võimalikust kodust lahkumisest... et maja jääb tühjaks. Aga pole sellist hirmu ja kurbust. Vastupidi - tean, mis teda ootab - kui põnev see kõik on... Pealegi, on tal ikka nii mõnedki aastad juba omad käimised ja suvel teda väga palju kodus näha polnudki - töö ja seltskond.
Kuidagi väga erilised on viimastel aastatel ühiselt veedetud hetked, me ei räägigi teab mis palju (v.a muusikateemadel, siin võime lõputult vestelda), peamiselt mingeid humoorikaid vahejuhtumisi tema või ta sõpradega. Aga jah, kuidagi kerge ja soe on pojaga suhelda... hoolimata sellest, et kõik ei lähe just alati nii nagu vanemana vaimusilmas loodaksin või tahaksin... veri on paksem kui vesi, ju siis.

Ma ei muretse eriti ka tema OMA tee leidmise üle... Tõttöelda, olen üsna kindel et ta selle leidmisega ise suurepäraselt hakkama saab... võtku aega mis võtab. Elu võib vahel kummalisi vimkasid sisse visates sind õigele rajale suunata.
Peamine tal olemas - süda on õige kohapeal:)