Hannibal - koletise sünd

Vihmapühad on kui loodud filmivaatamiseks. Jah, isegi minusugusele paandunud "maainimesele", kel nädalavahetused mööduvad enamasti õues kohmerdades. Kohalikus filmilaenutuses jäi seekord näppu Peter Webber`i Hannibal-koletise sünd, mis on järg Voonakeste vaikimisele, Hannibalile ja Punasele Draakonile.

Enamjaolt on taolised "järjed" regresseeruva süžeega... mitte seekord. Hannibal Lecteri roll on Anthony Hopkins`iga sedavõrd seotud, et ei lootnud ega oodanud neljandast osast suurt midagi. Positiivne üllatus - põnev, kaasahaarav, täis müstikat ja salapära, küsimusi tekitav, mõtlemapanev. Vaid üks segav asjaolu ... peategelane sarnanes hetketi tohutult mu pojaga kuni miimikani välja:)

Minu jaoks seondub sageli teatud raamatute lugemine või filmide vaatamine vastuse otsimisega mind vaevatele küsimustele. Sest minu jaoks elu ongi looming või vastupidi. Panen enda jaoks kirja mõtted/emotsioonid, mis õhku rippuma jäid, ent mis mind mingil moel "edasi aitavad.

* süütu ja puhta tunde tapmine/hävitamine liigikaaslase poolt versus misantroopia

* teades põhjusi ja saanuna vastused küsimustele miks? - kas olen valmis "andestama endale ja lähedastele nende võlad"

* kui kaugele olen võimeline minema piir(situatsioon)ides? kus ja millal käib minu puhul krõks ja valulävi muutub ületamatuks?

Sellised eksistentsiaalsed mõtted siis täna.... eks ta ole.

Üks kummituslik muusikaline element rändab selles saagas filmist filmi - G.G. mängitud Aaria Goldbergi Variatsioonidest, (filmis kõlab G.G. varasem versioon, tuubist leidsin hilisema, elu lõpuaastatel mängitu). Ka seda ei ole suutnud veel välja mõelda, miks just SEE pala - inimajusid serveerides ja süües või tuimestiuimas oma õe kannibale tuvastada püüdes?

Teada on, et Goldbergi variatsioonid valmisid Bach`il "tellimustööna" unetusega võitlemiseks.

Aria alustab variatsioonid ja Aria da Capo lõpetab variatsioonid... millele Hannibal Lecteri tähenduses?