Sahkari talu

Ei juhtu just sageli, et Eestimaal juunikuus suur suvi käes. Hobustele tähendab see koplirõõmude kõrval ka igavest nuhtlust - sääsed ja parmud. See, mis päeval jääb parmudest üle, läheb öösel kaubaks sääskedele. Tänasel laupäeva hommikul keeldusid Theo ja Mozart koplisse minemast. Seisid ühemõtteliselt varjualuses ja andsid mõista, et nüüd aitab! Elton Baff seevastu otsustas korraks tiiru siiski ära teha, ent lõpuks seisis samuti vaid veekonteineri kõrval ja lobistas suud vees:) Õnneks on mul pisut pakiheina ja nii on hobud päeval "meditatsioonikeskuses".- Selle nimetuse andis mu abikaasa. Jahedasse talli sisendes, kus sääski peletav küünal kergelt suitsemas ja vaikne muusika taustaks, olevat ta just sedamoodi tundnud. Elton Baff on me tänavune suvine külaline. Väga vahva hobu! Imeilus tumekõrb traavel. Sama vana Theoga. Mõnevõrra närvis oli ta saabudes, ent leidsime väga kiiresti kontakti. Eks ikka leivatüki abil:) Nüüd laseb ta rahulikult enda kallal toimetada, päitsei

Vahest leiab siit blogist ka neid...:) Nimelt... Theol on ratsanik. Kogenud, järjekindel, heatahtlik ja täis tahet Theoga tegeleda. Aga mitte ainult Theoga pole hästi. Mozart pole pikka aega nii kabe välja näinud. Mõlema hobu kasukad on hooldatud (talvekarv maha harjatud), lakad ja sabad korrastatud ning silmad säramas! Talvekoplis on nüüd esimene takistus maha pandud ja Theo tutvub okseriga. Sammust tõustakse juba galopile jne... Eesmärgid on silme ees, ent neist on vara rääkida. Praegu käib töö võhma kallal;) Hobude tervised on väga head. Uskumatu, eks ole!

Muidugi ootan ma kevadet pärast pikka ja võimsat talve! Hobud on samuti ootusärevusest särtsu täis. Kogunisti sedavõrd, et otsustasin päevast kaeraportsjonit vähendada. Theo kihutab tuhatnelja mööda talvekoplit ja  niimoodi jätkates võib ta ühel päeval avastada, et talvekopli mõõdud on tema jaoks liiga ahistavad ning ümberkaudne avarus vajab testimist... Hoolimata paaripäevasest soojalainest on lund ikkagi tohutult ja esimesed sulaveed on tunginud talli vahekäiku. Boksid on veel kuivad. Kahjuks jäi meil sel suvel Kurtna Rauli soovitus järgimata ja talli esisele väike piire valamata. Seega on kevadisel (tulva)veel üsna vaba tee talli pääsuks. Omalt poolt püüan loodusega võistelda ja kärutäite kaupa talli katuselt kuhjunud lund eemale vedada. Kaasa peab seda mõttetuks. Aga saan pisut rahulikuma südamega magatud;) Theole peaks tulema täna külaline, kes vastastikuse sobivuse korral teda sõitma hakkab. Eks näis! Suvi tõotab põnev ja eriline tulla.

Arutasime kaasaga asja ja leidsime, et meil on ka sel suvel võimalik võtta Theole ja Mozartile üks ruunapoiss seltsi. Koplipinda jagub. Hobustel on olemas ka varjualune vihma või päiksevarju minekuks ja tallis saab sõiduks valmis panna/varustust hoida. Kordeplats on olemas. Vajadusel hobude eristamisvõimalus samuti. Lähedal asub metsarada. Asume Tallinnast 20 km kaugusel. Transpordiühenduseg on nii, et peaaegu iga tunni tagant liigub mõni buss. Täpsemaid tingimusi jagan meili teel: helieugen@yahoo.com

Mul on kahju, et ma Mozarti minevikust suurt midagi ei tea... Tean vaid väga vähe - et ta on Poolast ja ilmselt suurkasvanduses üles kasvanud - sellest räägivad ta kehale tätoveeritud numbrid. Suured nagu lehmal. Üht-teist olen siiski püüdnud temast välja lugeda - tema käitumise ja emotsioonide järgi.  Arvan, et ta on olnud ka eraomanduses. Kohas, kus on lapsi... ja lapsed on teda hästi kohelnud. Miks ma seda järeldan?  - Ta elavneb silmnähtavalt kui lapsi näeb ja suhtub neisse suure sõbralikkusega. Seevastu meesterahvaste vastu on umbusklik ja ettevaatlik. Tema minevikus on kindlasti ka koer(ad) olnud. Selle kasuks räägib viis, kuidas ta Bonhamiga suhtleb - täiesti kartmatult laseb ta enda juurde boksi uudistama ja enda kaerakünast mahapudenenud teri lakkuma. Porgandeid jumaldab ja kõiksugu müslisid ka-> seegi räägib eraomanduse kasuks. Ilmselgelt oli ta taolise kraamiga tuttav ja oskab maiuseid endale välja lunida.  Mingi trauma on tal kindlasti olnud - ta võpatab kergesti ja on

Mu armsad elukad on kõik endiselt alles ja olemas. Tänavust talve taluvad nad hästi. Eriti hobused. Mulle tundub, et nad suisa naudivad lumerohkust. Ilmsiks on tulnud ka talli eelised varjualuse ees. Hobu ikka tahab vahelduseks sooja pääseda - järeldan seda sellest, kuivõrd hea meelega nad hilisõhtul vile peale talliukse taha kogunevad ja sissepääsu ootavad. Muidugi võib olla põhjuseks ka teadmine, et kaera/purustatud odra segu ootamas... Theoga oleme mitmeid kordi lumes sumamas käinud. Väga eriline tunne on seljas olla, sest lumi on tõesti sügav ja hobuse keha liigub seetõttu hoopis teisiti. Ta on tubli. Peab end väga pailt üleval. Kuulab ja kuuletub kenasti. Paar korda vaid on ta tahtnud Mozarti eeskujul lumes püherdama hakata, ent siis ikka meenub talle, et ups! ratsanik seljas vist ikka seda teha ei saa...:) Lumes ratsutamine on  turvalisem, sest kohevasse lumme kukkuda on tõenäoliselt oluliselt pehmem kui suvel koplis. Koertel on pisut raskem - lageda territooriumi asemel on lum

Spiilson läks täna talvekorterisse. Päris kurb ikka, kui mõelda. Polegi enam hommikust esimest tervitajat ja  ninaotsa taskusse pugemas... Suvi/sügis Spiilsoniga näitas veelkord kuivõrd erinevad on hobused oma käitumiselt ja iseloomult. Kõik on omaette isiksused ja on ikkagi äärmiselt tore, kui iga hobuse jaoks jätkuks inimene. Suurtes hobukarjades ei pruugi seda luksust jaguda ja tegelikult... kas kõik hobud seda vajavadki? Ilmselt mitte. Spiilson oli ses suhtes eriline eksemplar, et temale on inimese lähedal olek ja suhtlus oluline. Vaatasin eile üht videot araabia hobudest. Kuna Spiilsonis on 1/4 araablast, siis...mnjaa, leidsin väga sarnaseid käitumismustreid. Jagan oma leidu.

Nüüd tuleb üks kuri lugu ;) Ma olen nimelt väga kuri oma hädisuse ja suutmatuse pärast. Jutt käib talvesöödast . Õigemini sellest kuivõrd läbimõtlematus ja vähene planeerimisoskus sügisest-sügisesse raha tuulde sunnib loopima. Eelmistel aastatel oleme valdavalt heina ostnud. Sattusime erinevate tootjate otsa ja nii juhtus sageli, et suured kogused heina (suurtes rullide pealmised kihid) tuli lihtsalt mineva visata /või ära põletada. Kuniks taipasime, et ka kõige kõrgema kvaliteediga hein ei enneta Theo haigust. Seega oleme täielikult üle läinud kuivsilole. Ptui-ptui-ptui, ent tulemus on silmaga nähtav ehk ei mingeid haigusnähte veel tänavusel niiskel ja sompus sügisel. Ja ma mõtlen päris tõsiselt temaga ikkagi sporti hakata tegema. Aga probleem on selles, et suurte silopallide käitlemiseks on vaja tehnikat, mida meil pole ja mida pole ka kahe-kolme hobuse pidajal rentaabel muretseda. Seetõttu lasime kogu laadungi, ~12 silopalli varjualuse lähedusse transportida, et sealt siis ku

Hobud valmistuvad talveks. Peamine märk selleks on talvekasuka kasvatamine. Kuivõrd mul on hetkel 3 hobust on hea võrdlusvõimalus - kõigil kolmel on absoluutselt erinev karvkate. Spiilson, kes on peamiselt eesti hobuse põlvnemisega, on kasvatanud tiheda ja karmikarvalise kasuka. Karvad on tugevad nagu jõhvid. Vett ja lund talub selline karvastik ilmselt päris hästi. Sellest hoolimata on Spiilson väga tänulik varjualuse üle ja kasutab seda sademete ajal hoolega. Mozarti talvejope on väga nunnu. Selline pehme ja üsna pikk karv. Tõelised karupüksid on jalas...:) Kui sügispori taandub, lööb valge karvastik hõbedaselt särama. Ilus. Kuna ta näeb hetkel väga kaunis välja, oleme teda asunud lisaks Mozartile suursugusemate nimdega kutsuma nagu Amadeus või Wolfgang. Talle meeldib:) Theo seevastu on sportlikus kostüümis. Karvastik on tihe, ent lühike. Ilmselt on aretustöö vilja kandnud ja hobu, keda sporditegemiseks klippama peaks, ei kasvatagi enam paksu kasukat. Uurisin ükspäev ta sugupu

Hobudel oli sel aastal põnev suvi. Alates juunikuust liitus nendega Spiilson, kes on praeguseni kostil. Võite ette kujutada, millised tingimused kehtestab 1/4 araablase verega eestlane pikajalgstele sporthobustele... Igatahes on ta "karja" juhtfiguur.  Mis ei takista tal olemas erakordselt nunnu inimese vastu. Sellist teist kaenlasse pugejat annab otsida. Aga muidu oli ju teadupärast palav ja raske suvi kõikidele hobustele. Putukaid oli palju. Igatsorti. Alustades parmudest ja lõpetades vereimejatest kimalastega. Mozart oli vahepeal nii kõhn, et olin üsna kindel et see suvi jääb tõenäoliselt viimaseks. Ei aidanud ussi ega püssirohi - juurde ta vaatamata pingutustele ei võtnud. Niipea aga kui ilmad jahenesid, hakkas ta kosuma ja praeguseks hetkeks on suisa ümar:) Ta liigub aeglasemalt, ent mitte nii vaevaliselt nagu enne operatsiooni. Üsna mitmel korral olen teda galopeerimas näinud - ta on kange, ent mitte selline nagu kevadel. Boksist karjamaale väljub ta igatahes heameele

Mozart sai operatsioonilauale 06.05. Jalgade kallal toimetasid 2 kirurgi/vet.-i (Aibolit ja Tartlane). Algselt planeeritud röntgenpildid asendati blokaadsüstidega, mis pidid välja näitama, kas samm paraneb või mitte. Pärast blokaadi mõjumist olevat Mozart igatahes vetruvalt ja vabalt sammuma hakanud (kaasa sõnul), longe oli taandunud. Seega oli operatsiooniline sekkumine õigustatud ja närvid eemaldati mõlemast esijalast,  lõigates tükk närvilõpmeid välja. Operatsiooni ja elukvaliteedi lõpliku õnnestumise üle saame otsustada ~5-6 pärast operatsiooni. Esialgu on tulemused väga head. Oleme väga lootusrikkad.

Hei! Olen pisut väsinud blogimaailmast. Kunagi ehk tulen ikka tagasi:) Aga praegu läheb blogi hingusele. Kõigile lugejatele head suveootust soovides Heli

Aprill saab kohe läbi, ent oma lemmikute kohta mul suurt erilist rääkida polegi... Või siiski? Mozart on endiselt opertatsiooni ootel. Aibolit oli vahepeal puhkusel ja enne teda olime meie ..  Ent ta andis lootust, et üsna pea - vbl neljapäeval, ent vbl järgmise nädala jooksul. Liikumine on Mozartil ikka  viletsaks jäänud. Muidugi toimetab ta oma asjad kõik ära. Ta ise ka väga püüab Theoga sammu pidada, ent  pikalt ta  haigel jalal seista ei taha. Theo seevastu on nagu elu õhtsepoolik:) Otsib tegevust. Nutikaks on muutunud. Väga terase silmavaatega:) Koos on nad ikka endiselt väga vahvad - toetavad teineteist, kõigest hoolimata. Tallis on uuendus - allapanuks kasutame nüüd turvast ja oleme selle otsusega väga rahul: bokse on oluliselt kergem teha ja kraami läheb vähem raisku. Mozarti kasukas on pisut hallikam, ent kevadel püherdavad nad nii ehk naa mudas. Talli juures alustasime juurdeehitust - väliboksid. Esialgu teeme niisama varjualuse, ent eks edaspidi vaata. Igal juhul va

Olin oma hobudes ja koertest 10 päeva eemal. Tänu Kurtna tallidele sain endale lubada luksust sõita suusareisile ilma, et oleks elukate pärast pidevalt muretsema pidanud. Seekordne treikusse panek oli Theole taas teistsugune - ees ootas Mozart, kes läks oma vahekäiku ludinal sisse. Theo püstitas isikliku rekordi  - veerandtunnise kõhklemise ja taganemismängu peale asetas ta esijalad trapile - noja siis veeti oma suur kere üsna kiirelt vagunisse. Aga noorhobu ilmekus on lihtsalt võrratu! See nägu ja ilme, kuidas ta läbi küljeukse minuga suhtles ja Mozartit uudistas! Hirvesilmad ja uudishimuga segatud põnevus! Kurtnas kohtus Theo oma vendadega Thremothiga ja teise nime kahjuks ei mäleta. Oleks ta pisut kauemaks jäänud, oleks isa Thetfordiga kohtunud. Ants Sähka osales Thetfordiga eelmise pühapäeva võistlustel... Kurtnas tehti Mariti ja teiste poolt ka hobude kasukad korda. Mozart oli oma valget karvkatet kõvasti tuulutada lasknud:) Vaktsineerimised said Kurtnas samuti tehtud . Apr

Olin oma hobudes ja koertest 10 päeva eemal. Tänu Kurtna tallidele sain endale lubada luksust sõita suusareisile ilma, et oleks elukate pärast pidevalt muretsema pidanud. Seekordne treikusse panek oli Theole taas teistsugune - ees ootas Mozart, kes läks oma vahekäiku ludinal sisse. Theo püstitas isikliku rekordi  - veerandtunnise kõhklemise ja taganemismängu peale asetas ta esijalad trapile - noja siis veeti oma suur kere üsna kiirelt vagunisse. Aga noorhobu ilmekus on lihtsalt võrratu! See nägu ja ilme, kuidas ta läbi küljeukse minuga suhtles ja Mozartit uudistas! Hirvesilmad ja uudishimuga segatud põnevus! Kurtnas kohtus Theo oma vendadega Thremothiga ja teise nime kahjuks ei mäleta. Oleks ta pisut kauemaks jäänud, oleks isa Thetfordiga kohtunud. Ants Sähka osales Thetfordiga eelmise pühapäeva võistlustel... Kurtnas tehti Mariti ja teiste poolt ka hobude kasukad korda. Mozart oli oma valget karvkatet kõvasti tuulutada lasknud:) Vaktsineerimised said Kurtnas samuti tehtud . Apr

Theo on nüüdseks karjajuhi rollis. Theo on nüüd see, kes peab valvet. Eile pälvisid ta teravdatud tähelepanu kaks suusatajat, kes lumekoorikut ärakasutades üle avara lumevälja uisusammu libistasid. Theo läks kopliserva ja jälgis neid pinevalt. Mozart võttis asja rahulikult, puristas ja asus end lumes püherdades puhtaks kasima. Miski äratas suusatajates siiski kahtlust ja korsatuse saatel galopeeris Theo talli poole "varju". Vaene Mozart, ta pidi selle peale samuti kiiresti sääred tegema. Lumes mõnulemine jäi seekord katki. Kiirreageerimisjõud olid rääkinud:)

Mõlemal on tervis normis hetkel. Mozartil on põletik ja valu jalas taandunud ning otsustasime teda praegu mitte torkida. Veits keeruline on ka treileriga talle ligi pääseda - talliteed on kõik umbe tuisanud. Aibolit pole ka sobivat opi aega välja pakkunud ja laseme praegu asjal olla... Aga muidu... on lihtsalt naljakas neid kahte suuri lumehunnikuid uudistamas vaadata. Hobused on ju tohutult uudishimulikud, ent samas pelglikud. Iga uus tuisufiguur vajab esmalt pelglikku korsatust ja hiljem põhjalikku läbiuurimist... Ja muidugi on ka avastatud, et lumes on igavesti vahva sumada, püherdada ja üksteist sooja saamise eesmärgil taga ajada:) Ainus paha asi on hetkel see, et Theo on avastanud kuivõrd põnev on Mozarti talvetekki näksata. - Augud tulevad sisse, vatiin välja ja puha... Ta enda tekk on eeskujulikult terve. Mozarti oma tagumiku pealt täiesti ribadeks. Dets 2009 release , eks ta ole. Aitäh kaasaelajatele ja pöidlahoidjatele - hetkel kappadi-kappadi edasi!:)

Ei saa miskit parata. Mõtlen temale kogu aeg. Et kuidas on õige. Et mul jätkuks mõttekainust teha nii, kuidas hobusele parem. Unustada ta silmasära ja petlik elutahe.Ja et mul inimesena on see õigus ja vastutus.

Aibolit käis. Selgus, et võib-olla on siiski liiga hilja operatsiooniks. Et liigeste muutused on liiga suured. Tuimestavate süstide mõjul  toetas Mozart jala küll varbalt päkale, ent midagi kindlat veel pole teada. Järgmine nädal peaks tooma selgust - esmalt röntgen, seejärel otsus.

Mis juhtub siis, kui üle mitme pakasest paukuva nädala ja lõõtsuva tuisuöö on saabunud pehme talveöö vaikus? Vastus: hobused ei kavatse talli tulla. Imetlevad pead kuklas tähti. Sahistavad pehmes lumes sussi. Isegi Mozart. Kuigi ta hetkel pahasti lonkab. Kehvema diagnoosiga jalg ei tunne end hästi. Aga Aibolit lubas õige pea tulla. Teine jalg on küll paremas olukorras pärast süsti. Mozart ON oma saatusest üle - silm särab ja minuga tembutab. Õppis ära, et jube kihvt on mu tutimütsist kinni võtta:) ja mind naerma ajada.  Ma nüüd mõtlen, kuidas nende idülli võimalikult meeldivalt katkestada.  Muide, isegi lume kühveldamine oli täna kuidagi meeldiv. Endiselt tänavuse talve lummuses.

Eks iga loomapidajale ole praegused ilmaolud katsumuseks. Meie kandis on termomeeter suisa paaril korral -30 kraadini langenud. See tähendab pingutust. Tugevat enesesundi- ja distsipliini. Aja- ja närvikulu. Oleme püüdnud koormust kaasaga kahe peale ära jagada. Õnnetuseks on ka tööl pingelised ajad ja aeg-ajalt valdab mind üsna tavapärane tüdimus kõigest. Aga sellist abitust ei saa endale kahjuks kauaks lubada. Mozart on nüüd taas jalgel ja koplis. Ta jalad on küll paremas korras - eriti üks esijalg, sellel seisab ta oluliselt kindlamalt. Samas lonkab ta endiselt kehvema diagnoosiga jalga. Ent ka siin on näha paranemist. Ma tean, et liigesesüsti efekt pole väga kauaaegne ja mingit ime ei maksa loota. Infoks - liigesevedelik maksab ~600 kr ml. Mozartile  oli vaja seda süstida ühtekokku 4 ml.Eks kinnita see ka vajadust närvi läbilõikamise op. kevadel ette võtta. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:) Positiivne on see, et Mozart ise on oluliselt rõõmsameelsem. Niipea, kui ta b

Lühidalt võiks Mozarti raviaja niimoodi kokku võtta. Niipea, kui Theo õue saadetud ja Mozart üksi tallibokis jäänud, algab südantlõhestav hädakisa. Nagu oleks viimnepäev käes. Päeva peale see küll vaibub, ent  ega naljalt maitse söök, ei jook. Kuniks hetkeni, kui Theo värskeõhu vannid lõpetanud ja talli tagasi siirdunud. Siis jagatakse üksteisele šoki leevendamiseks oksi, musitatakse läbi boksivarbade ja antakse igal muul võimalikult oma jällenägemisrõõmu edasi. Ja lahusolek vältab vaid 4-5 tundi. 15-20 minutit jalutuskäiku on samuti täielik õudus, sest Theo jookseb pukitades kõrval ja püüab Mozartit lumme möllama viia. Täna kiljatasin hirmust ise kah. Umbes sama kõvasti kui Mozart tallis karjus:) Väljas oli täitsa pime ja kahe elukaga kusagil koplis sumada ei ole tore... Ainus lootus, et nad mind talitajana ikka piisavalt väärtuslikuks peavad :) Ja loodetavasti ei arvata, et olen lihtsalt üks hobune, keda võiks ju ka oma lumemängudesse tõmmata. Kordenööriga lumme püherdama heitnud M

Täna käis dr Aibolit. Liigesesüstid on ikka päris karmid asjad. Kõigepealt  tuimestav süst kaela, seejärel rasseeriti kabjaluuäärne ala paljaks ja siis kortisoon kummalegi jalale. Aibolit kahtlustas, et jalgade olukord on kehvemaks läinud - nii oligi. Kui süstal sisse torgati, väljus geelja liigesevedeliku asemel puhast vett. Sama olukord ka vasakus jalas. Otsustasime süstida liigesevedeliku aseainet mõlemasse esijalga. Aibolit küsis nii armsalt, et kas ma raatsin. Ikka-ikka:) Uurisin ka jalanärvi op.-i kohta. Jah, ta täiesti teeb seda ja isegi soovitas. Hobud on saanud isegi paarist aastast pikemaid ajapikendusi:)  Et seda op.-i teha, tuleb hinnata süstikluu olukorda. Leppisime kokku märtsikuu. Et kõigepealt pildid ja seejärel op. Kõigega saab ühele poole ühe päevaga. Ta teadis ka juhtusid, mil ilmnes et seda on tehtud traavlitele, kes seejärel edasi võistlema sunnitud. No comments....:(  Kliiniliselt tähendab see hobuse esijala  täiesti tundetuks muutmist alates kabjapiirkonnast.

Polnud mõnda aega talli saanud - olime Meegastes suusatamas ja hobusid hoidis Mari. Esimest korda kasutasin koerte hotelli teenust, sest Betty`l oli jooksuaeg ja Bonham käitus täiesti ebaadekvaatselt. Vaatasin, et Marile on kahele hobusele lisaks kahe kauka kantseldamine paras peavalu ja nii saigi Keila lähistele helistatud. Tänu Thela`le mulle see koht meenus. Sealne pererahvas oli lahkelt nõus Betty vastu võtma ja nii ta veetiski oma honeymooni väga heade tingimustega omaette numbris. Peale seda on tallis peamiselt kaasa toimetanud, sest olin tööga koormatud. Täna oli minu kord. Tundus, et ka hobud olid minust puudust tundnud. Eriti Mozart.Pidasime maha umbes veerandtunnise õrnuste vahetamise. Küll nuhutas ta ma mütsi sees või tasku kallal. Vahepeal pani põse minu põse vastu ja hingas vaikselt kõrva. Seisime niimoodi mõned hetked. Mossule meeldib tohutult kui teda lõuaõnarusest sügada. Silmad lähevad mõnust särama. Püüdsin ta haiget jalga pisut masseerida. Ta sai kohe aru, et s

Oluline muudatus - meil on nüüd uus sõbrake Betty näol. Temaga on vaja kindlasti tegeleda, kuna tal puudub oskus, teha vahet omade ja võõraste vahel. Bonham austab kõiki meie sõpru, kes aia- või muidu pidudel käinud. Betty kipub näksama. Pereliikmeid hoiab aga tohutu andumusega. Bonham on endiselt karjajuht - ta teeb oma tööd suure väärikuse ja missioonitundega. Temast on saanud täiesti lahutamatu sõber Mozartiga. Ei möödu päevagi, kui need kaks läbi aia infot ei vahetaks. Theo Juurimaal käik oli kahtlemata väga hea kogemus. Loodetavasti on meil ka järgmisel aastal piisavalt võimalusi tema ratsastamiseks. Mozarti suhtes on samuti võimalusi nagu selgus. Ma ikkagi väga loodan, et saame tema täisväärtuslikke elupäevi veelgi pikendada. Muidugi olen rahul ka 3-aastase pikendusega, mil ta meie juures viibinud. Ta on minu kallis hobu. Minu abiline nii (hobu)hirmude kui ka tööstressi maandamisel. Ja lõpuks kõige tähtsam - mul on tohutult hea meel, et kaasa võtab ratsutamistreeningui

... ratsapükstes ja sapsudes mehi:) No väga šikk ja pilkuköitev! Õnneks on mul ka kodus selline mees:) Kaasa on tõsiselt alustanud ratsatreeningutega Kurtnas. Käib trennis suisa 2 korda nädalas. Kui nii edasi jätkub, täitub mu lähiaegade unistus ja mul ratsatreener-, õpetaja n.ö omast käest võtta. Mulle hetkel selline variant sobib - trenniõhtutel on kodused hobud omavastutusel ja kaasa trennist saabudes kuulen uudiseid. Et Talmaz müüdi Soome:(  Ja et nüüd sõidab ta 4 aastase Kaprys`iga (sry, pole päris kindel kirjapildis).

Ühe konverentsi raames, mis toimus neljapäeval-reedel Tartus, sain võimaluse kohtumiseks Mariga. Oi, meil oli tore õhtupoolik Itaalia Köögis. Punane vein (Mari oli käinud verd loovutamas!), minu sealne lemmik - broccoli supp, bruchetta`sid ja juttu jätkus kauemaks... Mari konsulteeris Mozarti röntgenpiltide osas Tartu Loomakliinikuga. Jah, paranemislootust pole ja miskeid erilisi ravivõtteid samuti mitte. Buta või Finadyn valu leevenduseks väikestes doosides, et neerudele ei hakkaks ja kui asi eriti hulluks kisub, siis liigesesüstid. Neid võib teha 2 korda aastas. Muutusteks süstikluus on mitmeid põhjusi. Peamised kindlasti ülekoormus, ent tõenäoliselt ka eelsoodumus...:( Ent kuulsin ka, et võimalus on operatsiooniks juhul, kui liigesesüstid enam ei aita. Sellisel juhul lõigatakse läbi jalanärv, et valuaistingut mitte tunda. See peaks aitama ~ 2 aastat. Kui nii võtta, siis  - pikk aeg ju, millega Mossut täisväärtusliku  hobuseelu juurde tagasi tuua. Operatsioon pole tõenäoliselt oda

Lumi on silmnähtavaks rõõmuks nii hopsidele kui kutsidele. Suure naudinguga sumatakse, püherdatakse ja hullatakse äkitselt mahasadanud külluse sees. Eile õhtul lasin hobud juba õhtul seitsme paiku talli - lund sadas jätkuvalt juurde ja seljasolevad tekid olid suht vettinud. Enne südaööd läksin neile veel heina ja vett juurde andma ja bokse korrastama.Mozart rabistas mulle boksiuksel vastu sellise näoga, et  vot nüüd kohe sa lihtsalt pead mu õue laskma. Täiesti ähmi täis ja elevil oli:) Tegingi boksiuksed pärani lahti ja kupatasin mõlemad ruunapoisid lumme. Ossa poiss, milline rõõmutrall ja müdin algas! Oma kümme ringi traaviti graatsiliselt ümber talli ja seejärel jätkati topeltküünaldega (mõlemad hobud kahel jalal). Ütleme nii, et loomade rõõm on nakkav!

Hobused on end häälestanud talvereziimile. Mõlemal ruunapoisil on kihvtid "karupüksid" jalas. Mozart on eriti karvik. Tekitan ka tänavu. Vahepeal suisa kahed erinevad tekid päeavas:) Õuetekid päeval ja fliisist tallitekid öösel boksis. Hoidsin võimalikult kaua aega mõlemal hobul ühe aknapoole avatuna. Kuniks ühel hommikul avastasime, et Theo värises. See on tõeliselt kurblik ja abitu vaatepilt - võimas kolakas Theo võbisemas! Õnneks ei sai kiiret esmaabi antud, hõõrusime kogu keha üle ja tekk selga:)  Paar küüslaugu küünt sisse - ja marss õue. Külmetushaigus jäi seekord tulemata. Ei taha küll ära sõnuda (taaskord ptui-ptui-ptui), ent mõlemad hobused on heina peal. Hommikul olen kuulnud neid küll köhatamas, ent see on ilmade tõttu paratamatu. Theol pole hingamisraskusi esinenud. Ei midagi sellist, mis eelmisel sügisel. Toon neile heina Perila kandist, ühe raskeveolaste kasvataja juurest. Väga ilus hein. Ei mingit hallitusllõhna! Ühe korra tahaksin proovida ära ka suure r

Theoga on see värk, et mul on kerge identideedikriis seoses temaga. Et kuidas ja mis edasi. Ühelt poolt on tegu ju hobusega, kelle haigus heal juhul peiteseisundis. Kunagi ei tea, millal see välja lööb. Teisalt, selgitas ratsastaja sel suvel, et töö temaga  polegi nii lihtne. Selles ma muidugi luban endal pisut kahelda, sest lugedes teiste hobuomanike blogisid - lihtsalt ja lühikese ajaga ei tule midagi. Mul on heameel, et Theo sai Juurimaa kogemuse. Talle on piisavalt häid kombeid õpetatud - eelkõige just austust inimese vastu. Ta on palju  kontaktsem - traavib mulle kohe vastu, kui on veendunud et tundis mu ära ...  ei ürita mind pikali joosta, astub eest ära, ei kisu... Päitsete pähepanekul ja äravõtmisel lastakse oma pikk kael kenasti  kõrgusele ... Aga ikkagi ei tea ma päris täpselt kuidas ja mis edasi. Ratsastamisega kipub vist olema nii, et pole võimalik teha kuidagi lihtsamalt?:) Et hobune end kindlalt tunneks, siis peab mingid etapid läbi tegema ja loomulikult mina samuti.

Ritsik nimetas tabavalt me uut pereliiget - NetiBetty. Netist leitud koer ta ju ongi:) Otsustasime ta minevikule kriipsu peale tõmmata ja nimetada onomatopoeetiliselt Betty`ks. Sobib paremini ka Bonhamiga kokku. Nii et meil on nüüd Betty ja Bonham. Betty on uue nimega täiesti harjunud. Võrdse kohtlemise sisseseadmine on läinud mõnevõrra keeruliselt. Esimesel, varjupaigast kojutuleku päeval Bettyt ja Bonhamit kokku lastes vaatasin küll, et ei mingeid probleeme - suured sõbrad. Mõne aja pärast adusin, et liigagi suured. Nojah, Betty`l oli jooksuaeg...  Ja see kõige kriitilisem veel:) Esimesed nädalad möödusid kriisolukorras. Mõlemad koerad olid üliaktiivsed ja pidi kasutama jõudu ning mõistust, et neid lahus hoida. Jooksuaja otsa saades lõppes ka Bonhami armulikkus. Hoolimata mu pingutustest pole Betty saanud Bonzo luba tulla temaga võrdväärsele positsioonile - s.t. aset trepi ja välisukse läheduses. Alguses, kui Betty koha onhami lähedusse sisse seadsin, tundus kõik tips-tops

...nägin Mozartit Theo sabas galoppi jooksmas. Pikk valge saba tuules lehvimas. Tal on nii hea olla! Silm särab ja õhtuti talli viies poeb mulle kaenlasse nagu vanadel headel aegadel. Pildid on tehtud Kurtna tallis, kus suvehakul Mozarti tervist  Soome kiropraktiku ja vibratsiooniplaadi abil parendada püüdsime. Lapsed on tema suured lemmikud.

Olen hobuteema postitustega kuidagi jänni jäänud. Pole tükil ajal neist iitsatanudki. Justkui neid polekski enam. On-on. Mõlemad ikka alles:) Theost kirjutan mõni teine päev. Mozart on olnud vapper. Juuni lõpus-juulis ta tervis halvenes. Tänasin õnne, et teda Juurimaale karja ei saatnud - ta poleks seal hakkama saanud. Kuna Theo asemele tuli talle Kurtnast seltsi Balmer, siis lootsin et mured murtud. Hobud tundusid omavahel hästi sobivat. Kuniks tulid putukad. Balmer ei talu kärbseid-sääski-parme ja põgeneb nende eest pideva liikumisega. Noja... kes Balmerit teab, siis ... tema sabake on ju napp. Nii võttiski ta endale Mozarti pika saba abiliseks, sundides Mossut koguaeg liikvele ja hoides pead "tagumikus":) See aga kurnas Mozartit. Vähemalt esialgu - ta ei ole harjunud pideva liikumisega. Mida nädal edasi, seda vastumeelsemalt ta boksist välja tuli. Ja ikka väga kangelt ja hädiselt. Valuvaigisti (Finadyn) ei tundunud ka erilist leevendust toovat. Püüdsin massaažiga ta olemis

Soomlased on loonud omamoodi pretsedendi ja teinud mängufilmi, kus üheks peaosaliseks kaukaasia lambakoer. Polegi enne kuulnud, et keegi seda koeratõugu sedavõrd austusväärseks peab. Loodetavasti ei vallanda see film kaukaasia lambakoera buumi nagu oli Lassie, Beethoveni, komissaar Rex jt samalaadsete puhul. See koer lihtsalt pole seda tüüpi. Ei tohi ära unustada, millised on tema instinktid. Ikkagi tahaksin igaks juhuks hoiatada, et selle koeraga peab ka ise eriliselt valvel olema:) Lihtsalt - pead oskama temast aru saada. Kiiresti see teadmine ei tule. Seda ei õpetata ka koerte käitumiskursustel a la "istu", "lama", "siia" jne. Olen oma blogis kirjutanud kaukadest siin ja siin samuti . Olen nüüdseks selle tõuga ühe katuse all elanud 14 aastat. Aga ikka veel õpin. Ekstreemsedi situatsioone on samuti jagunud. Ahjaa: üks oluline fakt veel - nimelt koolitas/õpetas peaosalise Torm (Myrsky) konkreetse filmi näitlejaks välja Tuire Kaimio . Hobuinimestele p

Juba peaaegu aastajagu on olnud mu Kutside silt kõhnuke - alates Bibi lahkumisest on Bonham olnud üksi... Mõned asjad aga lihtsalt juhtuvad - täna hommikul sattusin juhuslikult selle teate peale. Neti on nüüdseks broneeritud. Minu nimele:) Kaasa, kes hetkel võõrsil käimas, oli otsusega nõus. Vaatet isegi vaimustuses! Kaalusime küll Venemaalt kaukaasia lambkoera kutiska tellimist järgmisel kevadel, ent - niimoodi tulek on palju vahvam. Pisut läheb nüüd aega, sest Netil on arstivisiit veel tegemata. Varjupaik loovutab ta siis, kui muid haigusi/põletikke ei tuvastata ning saab läbi viia vaktsineerimise. Neti on ka väga sobiv nimi, kas pole?! Jään nüüd ootele. Olen üsna kindel, et Bonham võtab uue pereliikme omaks. Loodetavasti saab Neti endale sobiva ja väärilise kodu.

Jah, nii ongi. Reedel sõidan Theod vaatama üle hulga aja ja tahaksin selle vidina viia. Temasugusele oleksid treeningul hingamisteed vabamad. Suurus: full. Värvus: soovitavalt tumepruun. Kui on vaid kapsel eraldi - sobiks kah:) Eriti šeff oleks, kui kapslikoht oleks lambanahaga ;-) kontakt: meca.p11ga@gmail.com Ahjaa, ma tean küll, et vähe blogin... Ilusad ilmad, mis teha! Isegi õhtupimedas on raske tuppa tulla - see ritsikate saagimine on lihtsalt ülemõistusemaagiline! Aga niipalju, et - Juurimaa laagrist ja Theost on pildid tulemas (tänud Anule!). Kohe, kui suudan end augustilummusest lahti rebida:)

Nojah, ega hobud pole mu ainsad (lemmik)loomad. Ikka koerad ju ka. Bonhamil ilmnesid viimasel nädalal terviseporbleemid. Eks vanus (6.a) mängi siin oma rolli... Kui seda tabelit uskuda, siis on Bonzo juba 49-aastane inimeste skaala järgi. Käisime täna hommikul arstil. See pole üldse lihtne ettevõtmine, sest Bon ei armasta siseneda kitsastesse kohtadesse. Auto on kahtlemata tema jaoks kitsas. Võib-olla AN-tüüpi transportlennukisse suhtutaks väiksema paranoiaga... Naljakas, nii Bibi kui ka Batman jumldasid autosõitu. Piisas vaid luuk avada ja... hopsti! Enne arsti juurde sõitu tegin temaga väikse jalutuskäigu metsas. Kaasa auto on pisut avaram kui minu oma... ronisin luugist sisse ja - suht kiiresti kobis siiski ka koer autosse. Kliinikus pidas ta end samuti üllatavalt mõistlikult üleval. Isegi sedavõrd, et ultraheli tegemiseks ja kraadimiseks ei hakatud teda uimastama. Suukorv oli küll üll ja korraks tuli ka kolme inimese abil teda seljatada - kõhualust tuli rasseerida ja põrisev

Nunnumeetri tiksumise põhjusteks on kihvtid pildid. Üles võtnud Jaak, juuli 2009. Modellideks Kaja ja Bonham. Ja veel... 2 kihvti hobust Kurtnas. Käisime 26.juuli õhtul Rauli sünnipäeval ja tavapäraselt sai ka tallile ring peale tehtud. Full Moon ja Thoth, vau mis hobud! Full Moon on Juula hobune aga oh, kuidas ta oskas kaenlasse ja hinge pugeda. Sama lugu Thoth`iga. Tõeliselt suursugune hobune, ent väga hella südamega. Lakkus mu käsi ja otsis taskuid läbi. Pea pandi õlale ja puha... Tohutu suur pea:) Oleks 1 lisaboks ja vabad 6000 eurot - Thoth! Niuks.

Käisime Mariga läinud nädalavahetusel Theod külastamas. Mari sõitis teda. K. juhendas kõrvalt. Kuna K. on nüüdseks paranenud, otsustas ta Theoga tegelema hakata 2 korda päevas. Hommikupoole kordetrenn, õhtuti seljas. Mulle meeldib, et ratsastajal on eesmärk. Eesmärgiks on tasakaal ja kuulekus, mis tegelikult võrdub kindlustundega uute harjutuste vastuvõtul. Theo ärritub/erutub kohe, kui nõuda midagi, siis kui (i) ta tahaks parema meelega vaadata, kes sealt teisest kopli servast läheneb, (ii) suunamuutusele, siis kui tema tahaks hoopis oma mõtet realiseerida, (iii) siis kui ta kergelt väsinud/tüdinenud on... Samas on 2 nädalat puhkus Theole minu arvates hästi mõjunud. Rahulik ja koostööaldis oli. Muret teeb siiski see, et hobune pole eriti kosunud. Kuna ta oli üksi koplis (teised silma ulatuses), siis pelgasin et ehk ei liigugi ta parematele karjamaadele, kuna kardab teistega silmsidet kaotada. Sel alal, kus ta "valvas" eriti enam karjamaarohtu polnud... Päevas saab ta ka pa

Pole ammu kirjutanud Mozartist . Tal on enam-vähem. Suviti on ikka pisut kehvem, ent - ta saab hakkama. Balmer sunnib teda sammuma ja see on isegi hästi mõjunud. Satikad ja mutukad kiusavad teda, ent loodan Urmase soovitatud mutukatõrjujat saada tuleva nädalavahetuse hobuürituselt Ruilas. Urmas käis just täna ja saime Mossu kabjad korda. Kabjad on tal paremaks läinud, ent päikese tõttu kimbutab teda taas prei. Ravi (salvitamine ja korpade eemaldamine)annab üsna lühiajalist efekti. Mingil päeval avastan taas, et kogu sõrgatsiala on korpas. Aga muidu on ta nunnu. Otsib ikka aeg-ajalt võimalust mulle kaenla alla pugeda või siis end minu vastu sügada:) Balmer on samuti eluga rahul. Aga ma ei tohi temast pikemalt kirjutada - ei või kiinduda:( Kuigi tahaks... Käisin ka Theod vaatamas koos Mariga. Dušitasime, kammisime ja hellitasime teda. Koti täie porksi sai. Uues päitsed pähe. Mõnules ja nautis. Ent niipea kui karja juurde tagasi jõudis, püherdas end korralikult tolmuseks taas:) Sel l

... ära olla, kui juhtub mingi jama:) Parafraseerin üht" kossa-mossa" poliitikut, kes kunagi end kõigi ühiskonnas toimuvate juhtumistega meelevaldselt seostas... Sain täna äreva teate ratsastajalt. Nimelt oli Theo topeltkordel rapsima hakanud ning ootamatu bloki ja hobu vastuhaku tõttu kukkus K. nii õnnetult, et peab mõnda aega jalga kipsis hoidma. Südamest kahju, et nii juhtus. Vastuhakud olid alanud juba varem, väliplatsil treenides. Märade ilmumisel kõrvalkoplisse ei suutnud poiss enam muust mõelda, kui ratsanikust vabanemisele. Mõnda aega kõnniti küünlas nagu tikk - ratsastaja vapralt seljas. Lõpuks saadi ta kuidagi väliplatsi nurka lõksu ajada ja taltsamaks. Aga jah, kahjuks on hetkel palju probleeme just inimese aktsepteerimise osas. Karjaelu on Theo iseotsustaja teinud:( Ja eks tal ole ka väga palju uusi olukordi/asju, mida õppida ja tähele panna. Ta vastupidavus ses osas pole kindlasti piisav. Arutasime talliomanikuga ja leidsime, et mõneks ajaks tuleb ta eraldada k

Theo on endiselt Juurimaa avarustes kappamas. Ma ei kirjutanud vahepeal, sest polnud kindel. Nüüd olen. Jah, teda sõidetakse libisevaga. Jah, tean et seda paljud taunivad. Jah, tean et ma sellest kogu värgist s... ei tea. Aga. Hobune on kõvasti arenenud. Ta on kosunud, musklis ja näeb välja väga häppi. Järelikult on kõik korras. Käisime teda Mariga koos vaatamas. Mari sõitis ja kommentaar oli vaid üks - suur töö on tehtud. Rääkisime ka libiseva hirmud treeneriga lahti. Tema sõnul tuleb neid ikkagi teatud hobuste peal mõistuse piires kasutada. Theo füüsis on looduse poolt antud selline, et ilma libisevata läheks lihtsalt hiiglama kaua aega - kael on pikk ja hobune ise suurt kasvu. Ja me ju keegi ei tea, millal tal tervis taas üles ütleb. Niisiis ikkagi on kiire.... ja libiseva ÕIGE kasutamine annab tulemusi. Ta õpib pisut allapoole viidud kaela abil oma selga lõdvestama. Sammus ülikenasti, traavis vahepeal unustab. Kõrvad kuulavad, hoiab kenasti kontakti. Kordet tegi Krissu juba il

Suur tänu Anule video eest! Theo sai 16.juunil 5-aastaseks. Minu hobu olnud juba 2,5 aastat! Täpsemalt saan kirjutada pärast tööreisilt tagasi tulemist.

Käisin teda vaatamas kahel päeval jutti. Pühapäeval oli rõõm suur, sest poiss tundis mind kohe ära ja nuhutas, puges kaissu:) Ta on silmnähtavalt alla võtnud. Kohe niipalju, et mures olen natuke. Üheks allavõtmise põhjuseks on kõrvalkoplis indlev mära - Theo on pähe võtnud, et tegelikult on ta veel täkk ja käitus sellele vastavalt - ajas kõik oma koplikaaslased mära lähedusest eemalt ja galopeeris päevad läbi pikki kopli äärt. Treeningutel pidavat ta ka üsna muretseja/pabistaja olema. Eriti maneežis. Nojah, maneež on talle suhteliselt uus kogemus - viimati oli ta seal 3 aastat tagasi. Õuetreening oli aga närveerimisvabalt läinud. Noh, sellega ta harjunud. Traavis pidi ta juba end kenasti lõdvestama. Galopiga on veel tegu. Aga üldiselt oldi temaga rahul - et tubli hobune, võtab õppust ja ei lollita. Esmaspäeval viisin Theole träni (nagu koolipoisile ranitsasse:): - puhastusvahendeid (harju) - teise vihmateki - tagajala bootsid XXL suuruses - isegi müüja ütles, et teil ikka peab väg

Olgugi, et Balmer ja Mozart on suured sõbrad ning kenasti hakkama saavad, igatsen ma Theo järgi. Ikka väike mure ka ta pärast. Treeneri sõnul saab ta kenasti hakkama, on närvilisusest üle saanud ja isegi ühe sõbra endale leidnud. Tervis korras (ptui-ptui-ptui üle vasaku õla). Samas pidavat ta olema alla võtnud. Isegi nii palju, et sadulavöö on vaja väiksema vastu vahetada ja sadularaam kitsamaks teha. Õnneks Wintecil on see võimalus - täna saingi Kesko Agrost musta värvi raami (medium). Pühapäeval lähme teda vaatama. Loodetavasti tunneb ikka ära:) Krista ütles, et hetkel tegelevad nad just hobuse "sirgeks sõitmisega". Theole tehakse topeltkordet ja püütakse teda tasakaalustada. Tagumised jalad pidid kõvasti klobisema - sõidetakse vaid kalossidega, et ta enda jalgu ära ei lõhuks. Lihast ja massi turgutatakse üles paisutatud odra ja kaera seguga. Isu on tal õnneks hea:) Krista veel naeris, et kõik hobud, kel on lohud tagajalgadel - neil on lõputu isu ja sööt peaks koguaeg ees o

Noore hobuse treilerisse panek pole just meelakkumine. Ma ei oskagi öelda, kas meil kulunud aeg, ~30 min. oli normaalne või mitte. Theo`le oli see kahtlemata traumeeriv kogemus... seda näitas ta sorgus olek ja hirmuhigi üle keha:(, kui Juurimaal teda maha laadisime. Treilerist välja tuli ta küll väga kenasti, tagumised jalad kergelt tudisesid. Panime teda peale nii: Mozart (kes sama treileriga Kurtnast tagasi saabus) läks Theo boksi ja Balmer teise boksi. Üritasime ka Theo panna koos Mossuga ühte boksi, ent sellepeale lajatas Theo jalaga vastu seina ja kiljatas tigedalt. Siis talutasime Theo vahekäiku seisma ja Raul manööverdas treileri talliaediku ja -seina vahele - tekitades n.ö tunneli otse treilerisse. Esimesed katsed ebõnnestusid - treilerisse viiv kalle oli liiga hirmutav ja nii tagurdati hooga välja. Ka teine katse ebõnnestus, sest hobul õnnestus tunneli üks külg maha lammutada ja treilerist mööda silgata. Kolmas katse... jalutasime väikseid ringe. Raul käis aegajalt talliharjag

Igapäevane “rutiin” – hobuste kopeldamine pärast väikest uinakut. … et igav poleks:) Päitsed ära ja karjus peale! Balmer ja Theo Räägime juttu

Eile oli hobudele suurte muudatuste päev. Ootamatult ja üsna väikse etteteatamisajaga lõikasime Mossut ja Theod ühendava nabanööri katki - s.t seda, et Mossu sõitis Kurtnasse tervisevetele ja Theo jäi koos uue kaaslase, Balmeriga, boksis tõtt vahtima. Uskumatu, kuuvõrd teistsugust käitumist kõik 3 välja lasid paista. Vau mis hääled, liigutused, miimika! Kui nägin, et Balmer ja Theo boksides enamvähem maha rahunesid, kimasin Kurtnasse Mossut külastama. Ei mingit paanikat! Aktiivne tutvumine boksinaabritega käis hoopis:) Eks täna ole näha, kuidas esimene päev võõrsil möödunud - lähen aitan teda raviplaaditada. Seevastu Balmerit ja Theod hommikul talliümbruse väiksele karjamaale lastes, tundsin tõsiselt hirmu. Liiklus muutus äkitselt väga tihedaks:) Kümmekond minutit tuisati galopis ühest aia servast teise. Korraks paistis suisa, et Balmer kavatseb üle aediku hüpata - Theol õnnestus ta lõpuks maha rahustada ja praegu nosivad nad rahumeelselt karjamaarohtu. Katsun õhtupoolikul ka mõned fot

Nii Theo kui Mozart elavad juba õuekoplis ~ 3 nädalat. Ka öösel. Köhimine lakkas kui lõigatult pärast seda ja heina söötmise lõpetamist ning täielikult kuivsilole üleminemist. Theo näitab igal õhtul võimsais galopisööste, tagajalgadel kõndi jne - kusagilt ja kuidagi peab ju noorusenergia väljapääsu leidma! Mozartile seevastu on ööpäevaringne õues viibimine pisut liiast. Longe on süvenenud. Seoses sellega teen mõningad ümberkorraldused. Mozart läheb mõneks ajaks Kurtnasse raviplaadile - see parandab kindlasti vereringet jalgades ja lõdvestab ta lihaskondi. Dr Aibolit oli sama meelt, et selline riistapuu tuleb vaid kasuks Mossu taolisele. Mossu sanatooriumis viibimise ajaks tuleb Theole seltsi Balmer -. Kurtna penskarike. Alates 24.maist lähevad mõlemad hobud Märjamaa lähistele Juurimaale. Theo saab seal Krista käest ratsastust ja Mossu saab talle seltskonda pakkuda ja loodetavasti naudivad nad ka teisi sealse karja liikmeid vahelduseks. Theoga oleme taas treeninguid alustanud. Peamisel

Tänavune raspeldamine leidis aset 18.aprillil - just vahetult enne mu Hollandisse sõitu:) Ikka päris füüsilist jõudu nõudev töö, mu meelest. Theo aimas koheselt halba, kui Aiboliti koos kohvritega talli sisenemas nägi. Sättis ikka pisut aega taguotsa boksis ette, ent pärast paari tantsusammu soostus ikka vahekäiku tulema. Mõlemad said "tarkuse süstid" nagu Aibolit nimetas ja siis läks lihvimiseks/tasandamiseks lahti. Kui spetsiaalne suu lahtihoidmise "king" suhu torgatud, sain samuti võimaluse hobuse purihammastele pilgu heita. Päris suur masinavärk on see hobuse "sahtel". Suurte rohusööjate rõõmud... Tervis on elukatel hetkel hea. Kogu päev vaid kuivsilol - ja kõik köhimised on kadunud. Tõsi, aga kallis. Eks pean otsima ka alternatiivvariante. Dida soovitas kiigata suuremate rullide poole. Aga kas 2 hobust ikka jaksavad selle ära süüa, või jõuab enne riknema hakata? Ja kust saaks kvaliteetset kuivsilo lisaks Toominga tallile (neil on väiksed rullid)? Kel

Tänase lumise hommikupooliku veetsin tubaselt ja uurisin Ingridi blogis viidatud Firfordi talli suurepärast kodulehekülge. Väga vahvaid videosid oli seal. Meelolukaimad olid üks varsake, kel hobusehaldja ja looduse poolt kaasa antud imepäraseda allüürid. Ja muidugi hobune nimega Zardin - väga kõrgetasemelised esitused - isegi minu diletantlik silm sai sellest aru... Ja üks teine video siin , 1993.a video noorhobuste demonstratsioonilt. Kahjuks või õnneks on minu Theo üsna sarnase käiguga. Ka Theo hakkab teatud kiirusel maapinnalt tagasi põrkuma, esijalad sirgelt ees - justkui kappaks pilvedel:) Ikka mõtlen, et mingi kindla eesmärgiga Theo ju oma kõige raskemast perioodist (2-aastasena) läbi tuli. Kasvõi sellepärast, et mind rõõmustada:)

Juba mitmendat päeva näen, et mõlemad elukad kaabivad aktiivselt maad. Väga entusiastlikult - niiet mulda lendab. Mida nad küll otsivad? Kas on juurikad hetkel sedavõrd nämm kraam? Vitamiine täis ja puha? Kusjuures - Mossu viib kaevamistööd just haige jalaga läbi. Jalaga kraapimine - teadsin seda enne kui peatset põgenemismärki. Näiteks paar päva tagasi, kui tahtsin Theod vietnami salvi auru kotist hingama panna - siis päädis me tants sellega, et väga hoiatavalt kõpsutati esimest jalga vastu põrandat. Noh, eks see vietnami salvi lõhn on üsna tugev ja ebameeldiv. Mul ei õnnestunud selgeks teha, et see aitab:) Aga jah, nüüd on uus märk, et jalg on ilmselt ka midagi kahvli/lusika vahepealset :)

Hobused on haiged-haiged. Köhivad nagu vanad hobused:) Omast arust leidsin põhjuse - elementaarne, nad kumbki ei talu tänavust heina ega kaera. Aga mul ei õnnestu seda kaasale kuidagi selgeks teha... et on hobuseid, kes ei talu heina - õigemini, selles sisalduvat hallitust. See on silmale nähtamatu ja ei pruugi üldse hallituslõhnagi levitada. Sama lugu kaeraga. Kaasa tellis uue laari kaera - et väga odavalt sai. Tulemus - Theo on 2 päeva täiesti audis olnud:( Eile õhtul oli tal nii paha, et pidasin targemaks teda süstida Dexa-fortega, olgugi et vaid 11 päeva eelmisest süstist mööda oli. Suure kraaklemise peale võitlesin välja ka võimaluse hopsidele vaid silo anda ja ei mingit kaera. Eks näis. Muidugi olen masendunud. Aga ükski blue ei kesta igavesti. Õnneks:) Täna rääkisin tuttava hobusekasvatajaga Ruilast ja nii küpses plaan saata mõlemad hopsid poolest maikuust alates kuuajalisse suvekodusse. Märjamaa lähistele. Theo saaks 1 kuu rastastust ja Mozart oleks seltsihobuseks. Ja inimesed,

Just selline aktsioon seoses lume kiire sulamisega talvekoplis toimub. Kevadõhtud on nii sulnid, ent samas piisavalt külmad, et niisama õue passida. Seega - avastasime kaasaga parima retsepti külmetuse vastu ja hea füüsilise vormi tekitamiseks - talvekopli sõnnikust puhastamine. Õnneks on hobudel väljakujunenud lemmik-käimlakohad ja 3 õhtupoolikuga oleme jõudnud suurema sõnniku kokku koristada. Aga seda va kraami on ikka tohutult. Sama imestunud olin esimesel pidamiseaastal . Vürst Volkonski edastas meile kord Frank Zappa sõnumi: "Miljonid kärbsed ei saa eksida - sitt peab olema hea! " Horse shit puhul peab see paika - mu aiatamine on olnud tulemuslikum küll:) Pilt on pärti siit.