Theo

Theoga on see värk, et mul on kerge identideedikriis seoses temaga. Et kuidas ja mis edasi. Ühelt poolt on tegu ju hobusega, kelle haigus heal juhul peiteseisundis. Kunagi ei tea, millal see välja lööb. Teisalt, selgitas ratsastaja sel suvel, et töö temaga  polegi nii lihtne. Selles ma muidugi luban endal pisut kahelda, sest lugedes teiste hobuomanike blogisid - lihtsalt ja lühikese ajaga ei tule midagi.

Mul on heameel, et Theo sai Juurimaa kogemuse. Talle on piisavalt häid kombeid õpetatud - eelkõige just austust inimese vastu. Ta on palju  kontaktsem - traavib mulle kohe vastu, kui on veendunud et tundis mu ära ...  ei ürita mind pikali joosta, astub eest ära, ei kisu... Päitsete pähepanekul ja äravõtmisel lastakse oma pikk kael kenasti  kõrgusele ... Aga ikkagi ei tea ma päris täpselt kuidas ja mis edasi.

Ratsastamisega kipub vist olema nii, et pole võimalik teha kuidagi lihtsamalt?:) Et hobune end kindlalt tunneks, siis peab mingid etapid läbi tegema ja loomulikult mina samuti. Aga jah... pean tunnistama, et ega see platsisõit mu unistuste hulka just kuulu. Kordetamine samuti mitte. Nii et jõuame jälle sinna surnud punkti ehk - Theo on aretatud spordiks, kuhu me minna ei kavatse. Kõik on selles osas kuidagi vale - vale inimene ja vale hobune.

Augusti lõpust kuni praeguseni on tööalaselt üsna pingeline olnud ja me pole temaga tööd teinud. Mõned korrad kordetanud ja seljas käinud. Lihtsalt - reaalsus ongi see, et hetkel on jätkunud vaba aega vaid nende eest hoolitsemiseks, mitte rohkemaks.

Vot sellised mõtted kummitavad mind aeg-ajalt. 

Praegu mõtlen nii, et lasen asjal pisut settida. Püüan kevadel-suvel teda kusagile lähemale ja lühemaks perioodiks ratsastusse viia. Ja seekord nii, et vähemalt üle päeva sõidaksime ka ise teda. Teine suur plaan on rajada sõiduväljak, s.t  kopatööd, põhja tugevdamist, drenaazivõrku ja liiva-liiva-liiva. Päris suuri väljaminekuid üheõnaga. Ja seda kõike seetõttu, et temaga oleks turvaline maastikule minna.
Kas mu plaanid on ka õiged? Kes seda teab... Eks aeg näitab.