Hobud

Hobudel oli sel aastal põnev suvi. Alates juunikuust liitus nendega Spiilson, kes on praeguseni kostil. Võite ette kujutada, millised tingimused kehtestab 1/4 araablase verega eestlane pikajalgstele sporthobustele...

Igatahes on ta "karja" juhtfiguur. 

Mis ei takista tal olemas erakordselt nunnu inimese vastu. Sellist teist kaenlasse pugejat annab otsida.

Aga muidu oli ju teadupärast palav ja raske suvi kõikidele hobustele. Putukaid oli palju. Igatsorti. Alustades parmudest ja lõpetades vereimejatest kimalastega. Mozart oli vahepeal nii kõhn, et olin üsna kindel et see suvi jääb tõenäoliselt viimaseks. Ei aidanud ussi ega püssirohi - juurde ta vaatamata pingutustele ei võtnud. Niipea aga kui ilmad jahenesid, hakkas ta kosuma ja praeguseks hetkeks on suisa ümar:)

Ta liigub aeglasemalt, ent mitte nii vaevaliselt nagu enne operatsiooni. Üsna mitmel korral olen teda galopeerimas näinud - ta on kange, ent mitte selline nagu kevadel. Boksist karjamaale väljub ta igatahes heameelega ja saab oma igapäevased toimetused tehtud. Imekombel ei kiusa teda ka Spiilson. Peamised kemplemised peab S. Theoga, kes oli üksvahe üsna kirjuks näksatud.

Theo on olnud terve alates kuivsilole üleminekut. Ei julge ära sõnuda, ent praegune sügis on möödunud absoluutselt  hingamisprobleemideta. Trenni teeb ta meeleldi ja on muidu vahva... kuidagi selline tohutult heatahtlik hirvesilm, kes on teadlik oma suurusest, ent täidab paipoisina kõik soovid. Kuidagi jah, väga aupaklikuks on ta inimese suhtes muutunud. Kui lakka harjan või kärbin, laseb pea longu et ma ikka ulataksin ja seisab liikumatult.