Aprill 2010
Aprill saab kohe läbi, ent oma lemmikute kohta mul suurt erilist rääkida polegi... Või siiski?
Mozart on endiselt opertatsiooni ootel. Aibolit oli vahepeal puhkusel ja enne teda olime meie .. Ent ta andis lootust, et üsna pea - vbl neljapäeval, ent vbl järgmise nädala jooksul.
Liikumine on Mozartil ikka viletsaks jäänud. Muidugi toimetab ta oma asjad kõik ära. Ta ise ka väga püüab Theoga sammu pidada, ent pikalt ta haigel jalal seista ei taha.
Theo seevastu on nagu elu õhtsepoolik:) Otsib tegevust. Nutikaks on muutunud. Väga terase silmavaatega:) Koos on nad ikka endiselt väga vahvad - toetavad teineteist, kõigest hoolimata.
Tallis on uuendus - allapanuks kasutame nüüd turvast ja oleme selle otsusega väga rahul: bokse on oluliselt kergem teha ja kraami läheb vähem raisku. Mozarti kasukas on pisut hallikam, ent kevadel püherdavad nad nii ehk naa mudas.
Talli juures alustasime juurdeehitust - väliboksid. Esialgu teeme niisama varjualuse, ent eks edaspidi vaata. Igal juhul varjualuse põhja otsustas kaasa teha kapitaalse, et juhukl kui tekib vajadus väliboksi järele, siis saab kerge vaevaga selle ehitada.
Suvel peaks Mozartile ja Theole tulema seltsi Spiilson. Varjualune kulub ka siis marjaks ära. Mozart peaks kindlasti saama boksis pikutada vahepeal, ent üksi ta sinna ei jää. Theo või Spiilson seevastu saaksid varjualuses ka hakkama.
Majavalvuritest niipalju, et Betty on väga tore koer, hoolimata sellest et külaliste vastu kuri. Seni eksisteerb ainult 3 inimest, keda ta usaldab - kaasa, mina ja imekombel ka poeg, kellega ta kohtub üsna harva, ent kes käis tal varjupaigas järel.
Ma ei teagi, kas ja kuidas seda blogi jätkata....
Abitu tunne on... et kuidas anda edasi neid hetki, mis on loomapidamise juures kõige olulisemad.
... et kuidas kirjeldada seda, et mulle tegelikult väga meeldib teha lihtsat füüsilist tööd. Sõnnikut vedada, tallipõrandat puhastada, hobuseid "läikima lüüa" jne.
See elustiil on enamikule mu tutvusringkonnast mõistetamatu.
Või siis... kuidas kirjeldada neid kevadõhtuseid hetki, kui olen aias askeldamised lõpetanud ja viskan jalad üle terrassi serva, sirutan luud-liikmed aiatoolis välja... ja kui siis äkki poeb sülle suur pea... just nimelt poeb, lükates ninaga mu käe enda pea peale.
Et pai ja sügamise aeg.
Mozart on endiselt opertatsiooni ootel. Aibolit oli vahepeal puhkusel ja enne teda olime meie .. Ent ta andis lootust, et üsna pea - vbl neljapäeval, ent vbl järgmise nädala jooksul.
Liikumine on Mozartil ikka viletsaks jäänud. Muidugi toimetab ta oma asjad kõik ära. Ta ise ka väga püüab Theoga sammu pidada, ent pikalt ta haigel jalal seista ei taha.
Theo seevastu on nagu elu õhtsepoolik:) Otsib tegevust. Nutikaks on muutunud. Väga terase silmavaatega:) Koos on nad ikka endiselt väga vahvad - toetavad teineteist, kõigest hoolimata.
Tallis on uuendus - allapanuks kasutame nüüd turvast ja oleme selle otsusega väga rahul: bokse on oluliselt kergem teha ja kraami läheb vähem raisku. Mozarti kasukas on pisut hallikam, ent kevadel püherdavad nad nii ehk naa mudas.
Talli juures alustasime juurdeehitust - väliboksid. Esialgu teeme niisama varjualuse, ent eks edaspidi vaata. Igal juhul varjualuse põhja otsustas kaasa teha kapitaalse, et juhukl kui tekib vajadus väliboksi järele, siis saab kerge vaevaga selle ehitada.
Suvel peaks Mozartile ja Theole tulema seltsi Spiilson. Varjualune kulub ka siis marjaks ära. Mozart peaks kindlasti saama boksis pikutada vahepeal, ent üksi ta sinna ei jää. Theo või Spiilson seevastu saaksid varjualuses ka hakkama.
Majavalvuritest niipalju, et Betty on väga tore koer, hoolimata sellest et külaliste vastu kuri. Seni eksisteerb ainult 3 inimest, keda ta usaldab - kaasa, mina ja imekombel ka poeg, kellega ta kohtub üsna harva, ent kes käis tal varjupaigas järel.
Ma ei teagi, kas ja kuidas seda blogi jätkata....
Abitu tunne on... et kuidas anda edasi neid hetki, mis on loomapidamise juures kõige olulisemad.
... et kuidas kirjeldada seda, et mulle tegelikult väga meeldib teha lihtsat füüsilist tööd. Sõnnikut vedada, tallipõrandat puhastada, hobuseid "läikima lüüa" jne.
See elustiil on enamikule mu tutvusringkonnast mõistetamatu.
Või siis... kuidas kirjeldada neid kevadõhtuseid hetki, kui olen aias askeldamised lõpetanud ja viskan jalad üle terrassi serva, sirutan luud-liikmed aiatoolis välja... ja kui siis äkki poeb sülle suur pea... just nimelt poeb, lükates ninaga mu käe enda pea peale.
Et pai ja sügamise aeg.
Kommentaarid