Talvelegendid

Mu armsad elukad on kõik endiselt alles ja olemas.

Tänavust talve taluvad nad hästi. Eriti hobused. Mulle tundub, et nad suisa naudivad lumerohkust. Ilmsiks on tulnud ka talli eelised varjualuse ees. Hobu ikka tahab vahelduseks sooja pääseda - järeldan seda sellest, kuivõrd hea meelega nad hilisõhtul vile peale talliukse taha kogunevad ja sissepääsu ootavad. Muidugi võib olla põhjuseks ka teadmine, et kaera/purustatud odra segu ootamas...

Theoga oleme mitmeid kordi lumes sumamas käinud. Väga eriline tunne on seljas olla, sest lumi on tõesti sügav ja hobuse keha liigub seetõttu hoopis teisiti. Ta on tubli. Peab end väga pailt üleval. Kuulab ja kuuletub kenasti. Paar korda vaid on ta tahtnud Mozarti eeskujul lumes püherdama hakata, ent siis ikka meenub talle, et ups! ratsanik seljas vist ikka seda teha ei saa...:)

Lumes ratsutamine on  turvalisem, sest kohevasse lumme kukkuda on tõenäoliselt oluliselt pehmem kui suvel koplis.

Koertel on pisut raskem - lageda territooriumi asemel on lumes vaid tunnelid ja see piiras nende liikumisvabadust Vahepeal olid mõlemad kaukaaslased üsna närvilised. Lähisuhted olid pigestunud:)

Nüüd on lumi vajunud ja kõvemaks muutunud ning nad saavad taas aias pikemaid tuure teha.

Betty on paras paharett - jääme pidevalt alla võitluses aia parandamisega. Ikka leiab ta üles nõrga koha, kuhu auk sisse venitada/närida. Päevasel ajal oleme seega sunnitud teda tubasel režiimil hoidma. Eks kevadel näis, mis saab - kas tuleb hoovi peale tross vedada ja koer ketistada või aiavõrgu vahetamine ette võtta... Aga muidu on Betty tore ja armas. Ikka täitsa meie koer!

Ja veel. Ma ei saaks eales kogu selle krempliga hakkama kui mul poleks sama huviga inimest kõrval. Õnneks on:)