Sahkari talu

Tagasilöök pole tingitud mitte Theo suutmatusest või tüdimusest treeningute suhtes, vaid RAO-st. Õhus on hetkel midagi sellist, mis talle ei sobi. Laupäeva hommikul leidsime Theo tugeva hingeldusega boksis seismast. Viisime ta kibekähku koplisse, kus hingeldamine küll taandus, ent väike hingamisraskus siiski jäi püsima. Kahjuks ei saa ma Mozarti pärast Theod õue jätta. Mozart magab pikaliasendis ainult boksis, haigetele õlgadele on ju puhkust vaja... Esmaspäeval tuli drAibolit, vaatas mõlemad üle ja vangutas pead: "Võta üks ja viska teist!..." Santalaager! :) Tuli välja, et ka ta oma hobu emfüseemik, sarnase probleemiga rinda pistnud. Imekombel on hobu elanud 18-aastaseks ja alates 10-ndast eluaastast polevat tal ühtegi haigushoogu olnud. Aibolit soovitas uurida Võrumaal toodetavat spetsiaalselt emfüseemikutele toodetavat ravimtee manustamist. Täna hommikul tegime siiski Theole süsti, sest lõõtsutamine oli tagasi tulnud. Õhtupoolikul, pärast kaera etteandmist, läksin Theod ...

Kuuldavasti kirgastavad ilmad jätkuvad:) Mida meile, eestimaalastele, siis veel vaja kui päiksesevalgust?! Ja tugev keskklass olla ka juba väljakujunenud räägib Äripäev . Riputan siia ühe lõbusa video (Jon Anderson & Mike Oldfield) nende uudiste taustaks.

Pühapäev... Päikest täis nagu tänane - jah, selliseid pühapäevi on võimatu mitte nautida. Sõitsin kodust välja, mere äärde. Avarus. Tardhelid. Puhastustuli. Aeg möödus märkamatult.

Oeh, kell on juba 15:40 ja poja mobiil on endiselt väljalülitatud... Olen pisut mures ta teemavaliku pärast. Tean, et tema eelistuseks oli hariduse teema, tänaste teemade hulgas oli see küll olemas, ent suur võimalus liiga ühekülgselt kirjutada.... "Harimatusest tulenevad turvariskid" eeldab laia ja faktirohket teemakäsitlust. Minu uskumust mööda peaks ta küll hakkama saama... Ent kerge närv võib loogilist mõtlemist pärssida. Peaasi, et ta ei valinud mõnd "lobevat teemat". Virtuaalsed inimsuhted on just üks selline, mu meelest. Äkki otsustas teemat vahetada poole pealt ja on nüüd ajahädas? Oeh...jube,... närin küüsi. Edit: sain lõpuks pojaga kontakti. Ta kirjutas hoopis 7. teemal - Olla nagu kõik või jääda iseendaks? Väsinud oli ja tahtis rutem seda kõike peast välja saada, asutades end Tartu poole teele. Aga kerget kirjutamistunnet polevat olnud ja tulnud , seda näitas ka asjaolu, et ta kogu ajalimiidi ära kasutas...

Kõnekeel on enamasti vaene. Kui poleks toetavat kehakeelt, ei tahaks vist rääkides enam üldse suhelda ... Enamus inimeste poolt suuliselt väljaöeldu kubiseb klisheedest, kantseliitidest, meedia poolt nämmutatust, kusagilt kuuldust-loetust-kirjutatust... Kõnesse jõuavad üldistused ja pealiskaudsus. Niipalju jääb ütlemata ning varju "ridade vahele". Kuidagi on juhtunud nii, et tunderikkaimad hetked on minuni jõudnud kirjasõnaga. Mäletan siiani esimest armastuskirja, mille oma klassivennalt sain. Koolis, garderoobis, kinga sisse peidetuna:) Esimene reaktsioon - temas ma seda küll poleks uskunud, nii lüüriline ja teistmoodi, kui igapäevane pealiskiht välja oleks lasknud paista... Mäletan ka abikaasa kirju haiglasse, kus poega oodates paar nädalat viibima pidin. Tollase korra järgi külastajaid haiglasse ei lubatud. Paki seest hea-paremaga leidsin alati ka kirjakese humoorikate joonistuste ja emotsionaalsete sõnadega. Kui paha ja kurb oli, lugesin armsaid ridu ja kohe hakkas kergem...

Varustus sobis väga hästi, ent külgratsmeid proovime järgmisel korral, olin unustanud vaadata, kuidas need täpselt peale käivad ja seetõttu hindasime need algul liiga pikkadeks, tahtsin neid juba poodi ümbervahetama minna... õnneks taipasin Mailise käest telefonitsi järgi uurida:) Selgus, et need külgratsmed lubavad aga tavapärastest palju suuremat vabadust - seetõttu nad ongi topeltpikkusega, need tuleb hoopis suuliste vahelt pooleks jagades hobuse jalgevahelt sadulavöö külge kinnitada, teine ots aga sadula külge. Teiselt suulise poolelt samuti. Point ongi selles, et pead ei tõmmata karmilt ühte asendisse vaid hobune saab end ka ise painutada ning sobivat lõdvestuasendit otsida. Ja tunni lõpus tegime kohe 3 auringi:) Nüüd teeme peaaegu nädalase pausi - niikaua on Theol aega seedida, mis temaga viimastel treeningutel toimus.

Üsna kipakast valikust hoolimata said ostud siiski sooritatud. Neid Pfiffi valjaid, mida sihtisin, kahjuks enam polnud. Samas hinnaklassis ja kvaliteediga olid saadaval vaid beežikad (550.-). Müüja lohutas, et küllap need ajapikku tumedamaks tõmbuvad. Sobivaid suulisi esmapilgul ei leidnudki. Vähemalt selle hinna ja tegumoega, mis ma suvel Mozartile ostsin. Tahtsin kolmelülilisi oliive. Selliseid oli ainult Sprengeri omi, hinnaga 1350.- Mina olina arvestanud ~600. Mailis muidugi seletas lahti, et need ikkagi õigest metallisulamist ning neid raskem ära kriipida, täksida, mistõttu suuliste eluiga ka pikem. Kuna mul sobivat summat kaasas ei olnud, jäid suulised ostmata. Külgratsmed sain siiski - tumepruunid, nahast ja soodushinnaga 400.- Kuldse Ratsu poodi võib end muidugi täiesti ära unustada - sõrmitseda käsitööna valminud valjaid, uurida sadulaid, lambanahast valtrappe... inimesele mõeldud ratsavarustusest rääkimata... Vabalt võib kümneid tuhandeid hakkama panna. Aga jah... olen otsust...

Ohh, emotsioonid on siiani üleval! Mis ma pikalt keerutan - treeningu lõpus lubas Theo treeneri endale esimest korda sadulasse. Täiesti rahulikult seisis - mina julgestasin kõrval, hoides ohelikust kinni:) Kui ta treenerit seljas tundis olevat, vaatas korraks tahapoole, nuusutas ning tegi paar sammu edasi, ent ratsmete tõmbamisele reageeris koheselt seismajäämisega. Kui hobune rahulikult seisis, tuli treener sadulast maha. Kiitsime kui tubli ta on, pingutasime pisut sadulavööd ja proovisime veelkord. Tegime ka väikse sammutiiru. Täiesti rahulik, väike üllatusmörin vaid selga minnes:) Taas jäädi märguande (kerge ratsmete tõmme) peale seisma. "Kuldse ratsu" pood on kahjuks avatud vaid T-R. Mina seda ei teadnud ja seetõttu mul külgratsmeid tänaseks veel hangitud polnud. Traavis hoiab Theo pead üleval ja pingutab seetõttu liigselt seljalihaseid. Proovime esmalt külgratsmeid kaelaasendi fikseerimiseks ja hiljem tõenäoliselt ka chamboni . Homme aga saab Theo endale igatahes oma esi...

Kellel hobuinimestel seda poleks... Siin on ühe unistuse täitumise lugu:) Hoolimata sellest, et nad sel, 2006.a võistlusel koolisõidus maailmameistriteks ei tulnud, pole kahtlustki et tegu on väga erakordse hobusega. Igal juhul võitis Blue Horse Matine selle võistluse raames väga paljude südamed. Sport ja rõõm inimesega koostööst käskikäes. Vähemalt oma blogis võin ju järjestada järgmiselt:) ja 2006.a maailmameister:

Theo 6.tund toimus tegelikult juba neljapäeva õhtul, sest alates reedest viibib treener Hannoveri messil. Seekordne trenn toimus treeneri toodud Wintec sadulaga, 31-raamiga. Poiss laskis selle ilma närveldamata selga panna, ka sadulavöö lubati probleemideta kinnitada. Sadul sobis kui valatult. Treener kordetas Theod sadulaga. Oldi väga tubli ja kuulekas. Tõsteti end käskluse peale sammust galopile ja puha. Endiselt kinnistab treener ta pea allaviimist sammus, seisus ja ka traavis. Suunamuutus on oluline. Theole on vasakultpoolt kordetamine harjumatum kui paremalt. Võrdselt peaks mõlemat poolt treenima. Haruldaselt kuulekaks ja koostöövõimeliseks on Theo lühikese ajaga muutunud. Isegi sedavõrd, et täna söandasin trenni ise läbi viia. Kuna endiselt tunnen end treenides pisut ebakindlalt, siis võtsin ette vaid elemendid, mille läbiviimises olin kindel et hakkama saan. Esmalt valjad koos ratsemetega pähe (endiselt päitsete peale). Poiss langetas pea alla ja oli täiesti rahulik. Siis kinnit...

Lugu on on muidugi Dream Theatre 2005 aasta albumi nimilugu, õigemini selle intro. Head ööd muusika mulle:)

Endiselt piinavad mind seljavalud:( Käisin eile taas perearstil, kes suunas mind Magdaleena polikliiniku röntgenoloogi juurde. Ei olnud sinna majja tükil ajal sattunud. Olin meeldivalt üllatunud - mantli äraandmine käis kähku, registratuuris on juurutatud järjekorranumbri süsteem, arvutid viidud võõra pilgu eest ära, teeninduslettidel turvakardinad - tiptop värk, ühesõnaga. Tuli välja, et saatekirjaga pole registratuuris midagi peale hakata ja pidin otsejoones röntgenoloogi juurde minema. Suunaviitade järgi sammudes jõudsin teise registratuuriletini. Andsin lehe ära ja mind paluti istet võtta. Hea nali:) Istumine ongi just see kõige vaevalisem asend hetkel... Noh seisin siis seal uksetaguses ja jõudsin juba närveldama hakata, sest peale minu oli veel 6 inimest ootel. Ukse kõrval oli ka silt, mis teavitas et haiglast suunatud patsiente teenindatakse eelisjärjekorras. Pabin pika ootamise pärast osutus asjatuks, sest paralleelselt võeti vastu kolmes toas. Inimesi hõigati nimepidi sisenema...

Klõpsisin üle mitme aja hobustest paar pilti. Arvata võis, et Theost tuleb suuremat sorti hobune, ent sellist kontrasti nagu pildilt avanes, ei osanud ma nii ruttu küll oodata:) Olgu öeldud, et ka Mozart pole pisike hobune nagu kirjude puhul võiks eeldada. Mozarti turjakõrguseks on 168 cm. Aga Theo on viimaste kuudega tõesti rohkem (täis)arenenenud. Nii pea- kui muudelt ümbermõõtudelt. Mõni ime, et ta viimastel nädalatel üritanud "karjas" võimu üle võtta, ajade Mozartit õues heinasalve juurest minema jne. Sellistesse suhete klaarimistesse minul ilmselt sekkuda mõtet pole, saan vaid aidata Mozarti toidukoguse suurendamisega. Theo, Thetfordi ja Fuxia sälg, 3, 10.a

Uhh, väsinud olen, ent võtsin endale kohustuseks Theo arengud või tagasilöögid üles märkida. Treeningpäevik või nii... Tänase tunni märksõna on ....*sadul! Treener läbis kõigepealt meeldiva protseduuri, harjas ja puhastas Theod ja siis kinnitas talle Mozarti sadula selga. Selle peale tehti pisut hapu nägu. Kahjuks on Mozarti sadul Theole lootusetult väikseks jäänud. Isegi 140 cm sadulavöö ulatus hoolimata kummidest vaid esimesse auku. Selline kamakas siis:) Treener lasi paar tiiru tal kordel joosta ja ei kiusanud teda rohkem rohkem sadulaga. Järgmiseks tunniks lubas ta oma hobuse sadula tuua, mis pidi olema laiema raamiga. Eks olen käinud Theole ka sadulaid hiilimas, leppisime kokku Kuldse ratsu poe müüjatariga, et kui asi nii kaugele jõuab tuleb ta erinevate sadulatega kohale, passima või nii... Siis tahaks muidugi ka uusi valjaid, suulisi, lambanahast valtrappi... oeh, pea hakkab ringi käima, kui mõtlen sellele, mis see kõik kokku maksma läheb:) Mnjah, varustuse hankimine pole odav ...

Eilse tunni märksõnadeks võib tuua * uus olukord ja *kuulekus. Uue olukorrana püüdsime hobud teineteise nägemisulatusest täiesti eraldada. Selleks püüdsime Theo talli viia (tahtsime talle varustust peale panna), jättes Mozarti üksi suurde koplisse. Mossu reageeris suhteliselt rahulikult. Theo seevastu püüdis juba käekõrval käies pidevalt vastu punnida, jäädes seisma, keeldudes edasiliikumast. Jälle tuli treener appi - hobuse seisma jäädes liikusin 2 sammu tagasi, sirutasin käe ettepoole ja tõmbasin päitsetest. Noh, paar sammu sai niimoodi edasi jälle. Lõpuks sai hobune aru, et ma jonni ei jäta ja nii sammusime sujuvalt tallini. Tallis, tühja naaberboksi nähes, haaras teda taas kerge paanikahoog. Vaatasin, et asi kisub liiga käest ära ja treeneriga otsustasime, et toome seekord ka Mozarti järgi. Suur oli mu üllatus, kui Mossuga talli sisenesime - treener oli juba boksis ning Theo täiesti maharahunenud. Seekord lasti valjad rahulikult pähe libistada. Kordeaias võttis treener ette ~20 min...

... kirja panema kujuteldavad nõuanded 16-aastasele minale. Mõnevõrra on tegu siis analüütilise kokkuvõttega läbitud etappidest. Pean tõdema, et järgneval loetelul on alati olnud kõrval "siil", kes on õpetanud/soovitanud, kuidas edasi talitada. Ent ikkagi olen talitunud oma äranägemise järgi. Niiet - need nõuanded on mu kujuteldava 16-aastase minaga kõik arutlusel olnud:) sellest olen valinud teisiti... kurat teab, kelle soovitust järgides... 1. Ära püüa saavutada kõike kiiresti ja läbematult! Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Emakssaamine on vastutus kogu eluks. Lapsel on kergem kasvada peres, kus küpsed vanemad:) 2. Ära lase end mõjutada edasiõppimise valikus. Vaid ise proovides ja kaaludes jõuad selleni, mida tõeliselt soovid teha. Nõudku see tagasilööke, pingutusi , pettumusi - mis iganes. Tee solfedžoga tööd ja mine muusikat õppima! Õpi seda, mida armastad enim! 3. Ära hinda inimeste juures välist sära, tema saavutusi töös või isiklikus elus. Ära loo selle tõdem...

Pean kohe tunnistama, et ma otseselt tema muusikaga enne tuttav ei olnud. Muidugi olin tema loomingut kuulnud läbi St.Kubrick`u filmide 2001: A Space Odyssey, The Shining, Eyes Wide Shut . Teadlik olin ka Metronoomide sümfooniast . Ent ei seostanud neid kuidagi Ligeti nimega, pigem sündmustena. Reedel, ERSO ettekandes kuuldud topeltkontsert oboele ja flöödile, tekitas kogu napis kontserdipublikus väga jõulise emotsiooni. Erakordne helide maailm! Kusjuures, sel kõigel polnud absoluutselt pistmist mu seniste muusikaeelistustega. Fookus interpreetide virtuoossuselt, muusika kompositsioonilt oli täielikult vaid helipildile viidud. Igal nüansil oli tähtsus. Hoolimata sellest, et näiteks altflöödiga on võimalik tekitada ligilähedane sound bassflöödile (abikaasa kommentaar:). Seetõttu oli lava "kaetud" väga erinevate instrumentidega. Igal oma eesmärk helilooja poolt loodud mikropolüfoonias (pojaga vesteldes sain targemaks:) Meelolu ja tunded, mida Ligeti muusika kuulamine esile ku...

Alustasime väikses koplis, Mozarti sulgesime taas talli selleks ajaks. "Hüüdmised" on jäänud kõvasti harvemaks võrreldes esimese tunniga. Seekord lisasime valjastele lisaks uue elemendi - ratsmed. Täiesti rahumeelne reageering Theo poolt. Peamiseks vaatlusobjektiks võttis treener Theo pea. Harjutuse lõpus, seisma jäädes õpetati hobust pead alla langetama, et niimoodi lõdvestuma õpiks. Paari pikema mõtlemishetke järel jõudis asi kohale:) Pea langetati kenasti alla. Väike trikk tehti Theo poolt ja seeläbi tuli välja ka esimese treeningtunni didaktiline väärtus;-) Nimelt tegi treener sääre eest äraasteid vasakule poole. Seejärel küljendamist ning siis soovis, et Theo traavile tõuseks - pisut keerulisem kombinatsioon tekitas hobus hetkeks protesti. Pea aeti selga ja korraks tundus, et nüüd tõmbab end taas lahti, aga sealsamas käis temast läbi väike nõksakas - meelde tuli! Niimoodi ei tohtinud ju teha!:) Umbes 15 min järel siirdusime kordeplatsile. Mina koos Mozartiga väljaspool a...

Sain täna analüüsi vastused teada - selgus et mittemiski ei viita põletikulisele olukorrale mu organismis:) Ju siis oli selg lihtsalt tuult saanud või siis ma midagi tõstes/rassides endale ise liiga teinud. Tänasest heast uudisest hoolimata, oli mul eile õhtupoolikul tõsiselt halb. Pidev näriv valu puusas ja püstijalu olles tundsin isegi kerget iiveldust ja peapööritust. Õhtupoolikul neelasin valuvaigistit, magasin ja olin kell 3 öösel unetute reas. Mingil ajal suigatasin siiski ning täna hommikul tundsin end oluliselt paremini. Igatahes olen suutnud töiselt üsna produktiivne olla. Kodune küll, ent paberile sai pandud ammu kummitanud probleemide rägastik koos lahendusvariantidega. Homme veel viimistlen ja esmaspäeval laon edasise tegevuskava lagedale. Sjgellel on ilmselt õigus, et immuunsüsteem on nõrgenenud. Ütleme nii, et töine probleemide soos sumpamine ei tule organismi tugevdamisele ka just kasuks... Aga ise ma tahtsin suure süsteemi arendamisega seotud väljakutseid. No neid ikka...

Kas tõesti on tegu 40.a piiri müstilise ületamise või siis juhuste kokkulangevusega? Nimelt on mind sel aastal asunud kimbutama mõned tervisehädad, millest enne aimugi ei olnud.... Enne aastavahetust tabas mind näriv käenärvi põletik küünarliigese piirkonnas. Alguses mõtlesin, et see hobustega kukkumise tagajärg. Kuna see vältas pikka aega, siis otsustasin arsti juurde pöörduda. Tabletikuur ei aidanud, tuli välja et tegu on "hiirehaigusega". Kuuldes, et ma igapäevaselt pikemalt arvuti taga, ähvardas arst vägisi käe kipsistada:) Et vähemalt 1 nädal peaks olema käsi täiesti rahus. Noh, mul sellist võimalust sel hetkel ei olnud - kipsis käega on tallis toimetamine üsna komplitseeritud. Panin kõik lootused Tenerife puhkuse peale - õnneks aitas tõesti. Tänaseks on valu taandunud. Püüan ka paremat kätt rohkem säästa ja jagada koormust paralleelselt vasakule... Paar nädalat enne Tenerifele sõitu jäin üpris tõsisesse hingamisteede haigusesse - bronhhidest kuni kurgupõletikuni välja. ...

Elus on ikka nii, et head asja saab harva... Contus Firmus`t saab kuulda üliharva, ometi on tegemist Eesti omanäolisema ja virtuooslikuima bändiga. Eelmisel nädalal õnnestus käia sellisel üritusel Von Krahlis . Viimasest live elamusest seoses selle bändiga oligi ~3 aastat möödas. Selle bändi vaimseks isaks selles koosseisus on kahtlemata(analoog)klahvpillide mängijana tegev Andres Kontus, kes oma perenimega ka bändi nime iseloomustab. Algkuju peaks siis olema cantus firmus ... Mul on raske erapooletult nende muusikat hinnata ja kirjeldada. Olenemata Von Krahli teatri kehvadest soundivõimalustest nautisin igat päralejõudvat nüanssi. Selliseid helindeid nagu Andres Profeti abil kuuldavale manas - neid ei kuule ju iga päev. Väga imponeerib ka Raul Aani poolt mängitav. Mulle kohutavalt meeldivad dramaatilisus ja liialdused muusikas. Jah, minu jaoks on efektne kui suudetakse peadmurdvate tempode või rütmidega koos püsida. Dramaatiliselt pikad pausid, rõhutatult aeglane või siis ülikiire tem...

Seekord ei üritatudki enam putku pista! Ei teagi, kas asi oli vihmases (unises) ilmas, äsja söödud kaeraportsust või lihtsalt lõpetati treeneri proovilepanek? Eks seda ole edaspidi näha. Aga jah, täna oli Theo oluliselt kuulekam. Treeneri sisenemisel boksi üritati seekord vaid 2 (!) korda tagumik ette lükata. Siis tekkis juba huvi ja tuldi "asja uurima". Väike sabistamine oli ka valjaste pähepanekul -Theo ikka üritab harjumatusest suulisi maigutada/nätsutada. Treener sai aga üsna kähku ta pea kummargil asendisse ning liikumatuks. Tema kindlameelsus ja järjepidevus mõjuvad poisile hästi... inimkeeles sobib treeneri käitumist iseloomustama "vastuvaidlemist mittesalliv toon":) Mis siis täna? Piirdusime 20 min treeninguga: sääre eest ära asted - päris kenasti tuli välja. Eriti paremale poole liikumisel. Siis taandamine ja seis, kah nelja peale:) Pisut käekõrval traavilt sammule üleminekuid jne. Theo oli igatahes väga taltsas ja kuulas treenerit üsna süvenenult. Järjest ...

Laupäeval toimus siis esimene kohtumine Theo ja treeneri vahel. Algus käekõrval oli paljutõotav - Theo tegi kuulekalt sammud-seisud-traavid kaasa. Mingil ajal aga tüdines ja tegi sama triki nagu viimasel ajal minuga - tõmbas end kordest lahti ja kihutas minu ja Mozarti juurde. Treener aga oli järjepidev. Viisime mõlemad hobud talli, Mozarti sulgesime üldse boksi ja Theole panime päitsete peale valjad. Hobusid lahutades hakkas pihta tuttav transvaal - Mozart hirnus alguses lakkamatult, kui Theoga platsil taandamisi ja sammu tehti. Theo lingutas kutse suunas kõrvu ja niipea, kui ratsastaja püüdis ta kordel traavile saada, tõusti tagajalgadele ja tõmmati end taas lahti ning maanduti kõrvalboksis Mozarti kõrval - olin jätnud talliukse lahti ja poiss teab juba, kuidas sinna kõige kiiremini peitu pugeda. Edasi leppisime treeneriga kokku, et seisan avause ette ja niipea, kui trikki korratakse, peatan ta seal ning viime ta tagasi treeningplatsile. Nii juhtuski, ootamatult tõusti taas tagajalga...

Nägin Sind täna unes, Hannes. Tegelikult mõtlesin Su peale õhtul põgusalt... põletasin lõkkes käbisid, ööliblikad pekslesid valguse ümber. Ilmselgelt pöörased ootamatust soojalainest ja alanud kevadest. Mõtlesin, kuivõrd kõik on kinni ühes saatuslikuks momendis. Meie kohtumisest alates kuni Sinu surmateateni ja viisini, kuidas Sa läksid. Õppisin keskkooli eelviimases klassis, kui väikses alevikus levis kulutulena pommuudis - pealinna spordikooli poisid on laagrisse tulnud:) Küla kaunitarid puhvisid sabasuled kohevile, patseerides kohalikus rannas, kus poisid päevaplaani kohaselt ujumas käisid või siis toitlustuskohas, kus laagrilised einestasid. Mina jäin kahjuks sellest kõigest eemale, sest mul oli sel suvel eesmärk - kõvasti raha teenida:) Täpselt ei mäletagi, mille jaoks - küllap hilbud, mis muud. Nii me siis naabritüdrukuga otsustasimegi EÕM`ist "üleajateenijateks" jääda. Käisime koos täiskasvanutega (tollal kutsuti turuvarblasteks) igal hommikul kolhoosikeskuses töökäsku...