Sahkari talu

Mu viimane postitus räägib A-de tulekust. A-d on kohal,  Amur ja Aura. 5-kuused Tänaseks on nad juba peaaegu 2-aastased, õde ja vend. Neil on tore koos kasvada olnud. Sooja talve ja nende enda soovi tõttu täiesti õuekoerad. Loomulikult on neil oma varjualune koos asemega. Aura (emane) positsioneeris end Bonhami kohale ja Amur (isane) Betty asemele. Mõnedel harvadel juhtudel on nad kohti vahetanud, ei olegi täpselt aru saanud "miks?" Igatahes avaneb hommikuti köögiaknast nukuteater nagu vanadel headel Bonhami-Betty aegadel. Nende tulek oli eriline. Sest Bonham otsustas minna samal ööl, mil A-d ilmavalgust nägid. Mõnevõrra varem, kui "veebruari viimasel nädalal", 17.veebruaril, 2016.a. Kirjutasin sellest ajast nii: /..../   Praegu  lasen end rahulikult leinas olla. Põhjus on suur, mõõtmatult  Suur ja Kallis . Mu Valvur. Mu Haldjametsa saatja. Mu Kõige Erilisem. Ma usun ja loodan väga, et ühel päeval sammume Haldjametsades. Kõrvuti. Sinuga ol

Oodata on uut liiget meie loomaperesse! Kaunis ja vägev kaukaneiu on oma esimese pesakonna ootel. Kui loodus on armuline, on uustulnukaid oodata veebruari viimasel nädalal. Me ei ole paika pannud sugu, eks ta ise valib meid. Küll aga on teada, et nimed tulevad A-ga. Mis teeb nimevaliku üsna lihtsaks! :)

Betty väsis ära. Täna hommikul saatsime arsti abiga ta vikerkaare taha. Kõik lõpud ja lahkumised on rasked. Kui lahkub pereliige, tekib tühimik, mida keegi eales ei täida. Vaid mälestused jäävad ja elavad igavesti. Nagu tingimusteta armastuski. Ühel päeval, kui tal väga halb oli, leidsin ta suvemaja tagatoast, voodist. Lõõtsutas raskelt ja silmad olid võõrad - kasvaja oli oma teed rajama hakanud. Küllap oli Betty kunagine omanik tema vastu nii lahke ja lubas tal voodis pikutada. Nüüd, hädas olles, meenus talle see... kuigi, meie koerana ei pressinud ta eales ei diivanile, voodisse. Sai algusest peale aru, et tema mõnusaim paik ja koht on talu räästaaluses, talle ja Bonhamile ehitatud poodiumidel. Sealt avanes suurepärane vaade väravatele, tulijatele ja minejatele. Betty oli algusest peale tohutult tark ja sõnakuulelik. Täiesti siiras ja puhas kiindumus esimesest silmapilgust, kui temaga varjupaigast koju tulime. Mitte kunagi ei tekkinud temaga "seisu", kus ta end kuida

Postitusi on Hopsides ja Kutsides vähevõitu ja juhuslikule  siiasattujale võib jääda mulje, et äkki on Theo Talliga lõpp. Ei, ei ole:) 2014.a oli meie väikesele kodutallile tegelikult väga õnnelik aasta. Hobustel ei olnud ühtegi vigastust ega kimbutanud haigused. Nad on omavahel karjaskeemid paika loksutanud ja hoiavad kõik kokku. Elton Baff on endiselt pealik. Mõningane võimuvahetus on toimunud Mozarti ja Theo vahel, mis väljendub silopalli ümber söömaajaks kohtade sissevõtmises. Tavaliselt tohtis Theo kõige viimasena alustada, ent nüüd on selleks vahetevahel Mozart. Varieeruvalt. Mozart aga ei lase end sellest häirida ja trambib otsejoones varjualusesse, kus kindlasti mõned suutäied ilma kellegi loata manustada saab. Tegelikult hoiavad mõlemad hobud Mozartit väga ja vastupidi. Kui teised ratsamatkal, lohutab Mozartit vaid pidevalt manustatavad õunad või porgandid. Nende lõppedes on hädakisa suur. Edukas oli läinud aasta ka meie talli inimestele. Meil on tohutult vedanud! Nii t

Meil käis külas Oma Hobu. Tore lugu sai!

Olgu üles tähendatud, et Theo on mässitud ühte põnevasse avantüüri, mille lõplik avanemine toimub homme, s.o 16.detsembril. Theo katsetas nimelt modelli ametit. Niipea, kui R. suvel talli külastas, kiindus ta Theosse. Eelkõige kõrguse, võimsa liikumise ja hirvesilmade pärast:) No ta on selline erakordselt ilmekas, mis teha. Teema: Amfiibhobused. Näitus on avatud alates homsest, Tam Galeriis (Lootsi tn 4), Tallinnas. Kunstniku kinnisidee maalida hobuseid, kes on talle lapsepõlvest peale mütoloogiliste olenditena tundunud, on formuleerunud väga lühikese ajaga näituseks. Kahepaiksetena, maa ja mütoloogiamaailma ääremail, romantiliste, graatsiliste ja tohutult kurbust ning jõudu endas kätkevatena nad meieni jõuavad. Julge samm maalida nii romantilist sümbolit nagu hobune, lubab tema teostesse suhtuda väga erinevalt. Vaatleja meelevalda jäetuna võib teoseid käsitleda kui visuaalselt atraktiivsetesse kujunditesse, mis oma spontaansuses, ning emotsionaalsuses mõjuvad värskendava

... just sain värske meili, kuidas mu tänavused aastapäevalised end tunnevad. Erilist tähelepanu palun pöörata esijalgade neuroktoomia läbi teinud Mozarti stiilinäitele. Ilmateade lubas, et kohe-kohe hakkab sadama. Aga hobude sisetunne protestib selle teate vastu täiel rinnal...

Aeg on läinud linnulennul. Novembri esimesel nädalal täitub 7  aastat hetkest, mil Theo ja Mozart saabusid. Kus on, sinna tuleb juurde. Nii ongi meil ka Elton Baff. Kolm musketäri. Kõigil on kõik hästi. Mul  on põhjust heameelt tunda nii Theo kui Mozarti üle. Mõlemat vaevasid ju tõsised tervisehädad. Mozartit ju siiani. Ent neuroktoomiast on möödas 3 aastat ja Mossu naudib hobuseelu täiel rinnal. Selline nagu ta praegu on, ma ei mäletagi teda näinud olevat. Võib öelda, et ta on suisa paks:)  Mozarti  konditsiooni kohta on see tõeline kompliment! Mozart on minu lemmik. Ta teab seda ja ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et seda teiste eest rõhutada. Talle on alati natuke rohkem lubatud :) Theo hingamisprobleemid on taandunud täielikult peale kuivsilole üleminekut. Suvised heinatamise katsed lõppevad tavaliselt augusti lõpus, kui niiskusest tulenev hallituss heina poeb. Ta annab koheselt märku, kui heina kvaliteet langeb. Ja mitte ainult tema, ka teised alustavad köhatamise ja ni

Kasutame hobudele allapanuks turvast. Õige mitu aastat juba... Tänavuseks talveks valmistudes saime kurva sõnumi - et tõenäoliselt on tegu viimase koormaga Suur-Sõjamäe turbarabast. Sest ka nemad hakkavad edaspidi turvast vaid ekspordiks tarnima... Paar aastat tagasi lähedalasuvasse Kiili rabasse turbasooviga sõites saime kohe ehmatava sõnumi - Eestisse ei jää ühtegi turba tükikest, kogu kraam läheb otse laevale ja Rootsi. Tegelikult, laieneb selline väljavedu suuresti kõigile meie loodusvaradele: metsale, põlevkivile, paekivile... Kui 10 aastat tagasi Kiili lähistele kolisin, oli rabas veel töötlemata alasid. Hea õnne korral õnnestus seened, pohlad kodulähedasest rabast kätte saada. Aga mitte ainult... Rabas on eriline õhk...sookailud, kanarbik, samblikud. Tore ka niisama rabaretk ette võtta. Seda kõike pole enam ammu. On jäänud vaid tühi väli ning ööd-päevad kostuv masinate lõgin. Tükkhaaval kaob raba eikuhugi... Kahju.

EMT-l on kiired päevad - ninad maas aetakse taga kevadisi vitamiine. Õnneks tuleb seda ohtralt iga päevaga juurde. Ent esimene koppel hakkab juba kolme suupära abil tühjaks saama. Meil vedas. Meie ainsal naabril valmis tänavu uus elumaja ja ta on sisse kolinud. Ja ta perele meeldivad hobud:) See tähendab seda, meie koplipind laieneb veelgi 1 ha võrra. Sest nii tore ju hommikul kohvi juua ja aknast või majatrepilt hobusid kaeda. Jaguks selliseid inimesi Eestimaale:) Nad on ikka endiselt väga erilised. Vahest jälgin, kuidas suhtlevad Elton ja Mozart - minu arvates on Elton võtnud üle tema kaitsefunktsiooni. Aeg-ajalt lükkab teda ninaga õrnalt liikuma, sääskede ilmudes võetakse Mossu taguotsa varju (et sabaga tema eest putukaid ära vehkida) ja muud taolised "õrnusavaldused". Theo hoiab pisut omaette. V.a. õhtul, kui noortel (Eltonil ja Theol) algab ohjeldamatu jooksu- ja hullamise tuur. Siis hoiab Mossu end ohutusse kaugusse. Theo ja Elton on regulaarses töös mõlemad. Mai lõp

Elton on täiesti erinev Theost ja Mozartist. Tegelikult on nad kõik 3 väga erinevate iseloomude ja omadustega. Ainsaks ühenduslüliks on heatahtlikkus:)  Elton on suur kaissupugeja. See ei olnud kohe nii. Kui arvestada, et ta on vahelduvalt olnud meie juures kolm aastat, siis võibki öelda, et kolmandal aastal hakkas ta ilmutama... ma ei oskagi seda nimetada....õrnust? inimese vastu.  Mis ei tähendaks, et ta vahest ikka veel umbusaldab, ent enamasti mitte.  Las pildid kõnelevad:)

Bonzo sai sel kevadel 10.a turjale. Ta on endiselt kõbus ja troonib igal hommikul keldrimäge. Uurib ümbrust ja annab teada, kes on ümbruskonna kuningas. Oma valdustest pole ta Betty`le veel miskit loovutanud. Kuigi, imede-ime... vahest harva tohib Betty tema asemel pikutada. Ma ikka väga loodan, et saatus on ta vastu helde ja laseb veel õige mitu täisväärtuslikku aastat meie talu turvapealik olla. Suure südamega ustav sõber.

Theo vigastusest on tänaseks möödas 2 kuud ja 3 nädalat. Madli on teda peagi  kuu aega töösse tasapisi tagasi toonud. Alguses vaid sammu tehes, ent nüüdseks on järg juba traavini jõudnud. Seni on kõik korras ja häireteta sujunud (ptui-ptui-ptui). Täna hommikul oli lõpuks ka see päev, kus kaasa kõik 3 hobu koplisse kokku lasi. Paar nädalat on kopliskäik toimunud vahetustega: Elton ja Mozart vabalt koplis, Theo väliboksis ja seejärel vahetus Eltoni ja Theoga. Eltu (no kutsume teda vahel nii ja veel ka Trafkiniks, Mõmmiks jms totrate hellitusnimedega:) olevat püüdnud Theod algul taguotsast näksata, ent üsna pea asetus kõik paika ja nositi kolmekesi silopalli. Täna oli veel ka see päev, kus kõik 3 said vaktsineeritud ja hambad raspeldatud. Praegu toibutakse sellest õudusest oma boksides. Kaasa sõnul oli Theo järjekord viimane ja ta oli üsna ärevil, ent süst mõjus kiiresti ja teravad nurgad hammastest on nüüdseks välja lihvitud... Ja ma ajan asju, et Eltoni ost-müük ametlikult ära vo

Konsulteerisin dr Aibolitiga ja ta lubas alustada Theoga jalutamist, esmalt käekõrval. Tänane lumesadu suisa kutsus metsarajale. Tee ei olnud libe ja nii me kolmekesi sammusine - Madli, Theo ja mina. Suur metsaveotraktor tundus möödapääsmatu koll olevat, ent poiss võttis julguse kokku ja lõpuks suisa nuusutas seisvat "elukat". Algul rapsis küll, ent lõpuks rahunes.

Suurim uudis on see, et Theo Tallis on nüüd 3 liiget ja nii jääbki. Kus on sinna tuleb juurde, eks see ole teada tarkus:) Tuleb vist tall ümber nimetada EMT-ks ja vastavat bränditasu hakata maksma... Kuigi, meie EMT = Elton-Mozart=Theo. Viimane tulija sai esimese tähe ja esimene tulija viimase. Vot selline "lingvistilne ohver":) Theo on paranemas (ptui-ptui-ptui!). Nädalajagu tagasi tõmbas ta end abikaasa käest lahti ja nautis 5 minutit vabadust koos Eltoniga. Vabadus võrdus galopituuridega, mille käigus mingit longet ei tuvastatud. Aga kannatame ikkagi veebruari keskpaigani ära, kutsume tohtri kohale ja püüame ultraheliga sidet uurida. Ahjaa, kes huvi tunneb, siis Theo  diagnoos on peroneus tertius nimelise sideme rebend . Paranemise prognoos on üldiselt 85%. Aga eks näis. Boksis istumine on läinud üsna valutult. Muidugi on kahju ja raske, ent kuidagi ta lepib. Suureks eduks on väliboksi olemasolu ja ka see, et on talv ja kogu seltskond kükitab niikuinii talvekoplis oma

Me, hobuinimesed teame, et hobused on õrnad loomad ja õnnetused nendega ei hüüa tulles... Theoga läks kõik hästi, kohe väga hästi - nii hästi, et isegi Madli on temaga rahule jäänud. Jah. Kuniks paar päeva tagasi hobusid õhtul talli lastes, ei silmanud ma koheselt Theod. Mossu kobistas boksi suunas, ent nähes et Theod ei tule, pööras otsa ümber ja kablutas õue tagasi. Võtsin Eltoni päitsetest kinni ja talutasin teda  boksi, mis asub talli teises otsas. Kui ringiga tagasi tulin, olid nii Theo kui ka Mossu boksidesse jõudnud. Nahistasid õndsate nägudega kaera nosida. Nagu ikka. Esmalt ei märganud ma midagi, ent siis asusin hobudelt tekke ära võtma ja tundsin, et miskit on valesti. See, kuidas Theo jalalt-jalale vajus, jättis kehasse veidra võnke. Panin talle päitsed pähe ja viisin vahkäiku - hobu tagumist paremat jalga maha ei pannud... lohistades seda järel. Mul läksid jalad nõrgaks. Palpeerisin jalga - ei mingit soojemat kohta, paistetust, valuaistingut. See pisut rahustas. Seej

Mu blogisse on päris sageli pöördutud otsisõnaga "prei". Ühes varasemas postituses pöörasin palju rõhku salvitamisele ja kärnade kuivatamisele. Ühel kevadel aga mõistsin, et see kõik on tühi vaev. Minu Mozart oli igal kevadel ja vahest ka sügiseti hädas preiga. Vahest oli pilt nii halb, et ma ei osanud enam kuskilt otsast teda aidata. Kuni lõpuks sattusin ühele inglise foorumile, kus peamiselt räägiti hobuse toidusedeli muutmisest. Jätsin Mozarti söödast kaera kui rohke proteiiniallika täielikult välja ja asendasin Slobber Mash`iga (Havens). Endiselt saab ta ka porgandeid, heina ja talvel kuivsilo. Kõik muutus kui võluväel. Möödunud kevadel leidisin vaid mõne üksiku kärna, mida võib ka tärkava karjamaa heina süüks panna. Praegu on ta kärnatu ja prei teda enam ei piina. Seega, proovige vähendada või täielikult vältida kõrge valgusisaldusega söötade andmist ja ehk paraneb teie hobune sellest kohutavast nuhtlusest.

Hobustele on talvesööt olemas, tellisime taas 20 suurt palli (500 kg) kuivsilo. Arvestusega, et meil on ikkagi 3 talvitujat/suud söömas.  Elton Baffile otsitakse fb vahendusel kodu ja rentijat. Natuke arusaamatu mu jaoks  - kodu on ju olemas, ent see selleks. Selge, et inimene, kes ta rendile võtab, soovib temaga rohkem tegeleda kui talveperioodil meie juures võimalus. Sisemaneeži meil ju pole. Samas nägin suveperioodil üht Eltoni allrerendilevõtjat vaid loetud korrad. Sõiduvõimalusi- ja kohti nagu jagus... Mulle tundub, et noored neiud hindavad oma võimeid sageli üle. Vastutustunnet samuti. Hobune pole bolonka vm taskukoer. Tal on väga konkreetsed vajadused:kvaliteetne sööt, liikumisvõimalus, regulaarne sepatöö,  kvaliteetne ratsavarustus jne jne. Lihtsalt nunnutamisest ta ära ei ela. Elton justkui aimaks oma lahkumist ette  - igal õhtul ja hommikul vaatab mulle kuidagi eriti kaua silma sisse. Kui talle leivatükki või porgandit pakun, siis nuhutab ninaga tükk aega peopesas ja laku

Eltoni omanik on otsustanud kõik oma hobud müüki panna. Muidugi on mul kohutavalt kahju Eltoni võimalikust lahkumisest. Ent endale ma teada kahjuks jätta ei saa. Otsustasime, et üks boks meie väikses kodutallis jääb alatiseks võõrustamiseks. Seega, võimalik et alates sellest talvest jääb üks boks vabaks.  Uus üüriline peaks olema soovitavalt ruun nagu me oma hobusedki. Joondume "karja" nõrgima  ehk Mozarti järgi, s.t seda, et on ekstreemsed ilmaolud, tekitame/kopeldame vastavalt. Üüri küsime talveperioodil 130/kuus. Suvel 100 kuus. Selle eest saab hobune kuivsilo (talvel), Havensi müslit, kaera, purustatud otra, porgandeid, lakukivi, vesi. Allapanuks kasutame turvast.  Hobused on väljas nii palju kui võimalik. Sobib hästi ka allergikule. Maneež puudub, ent olemas on sõiduplats mullapinnasega. Hetkel on väljaehitamisel sadularuum duširuumi, WC jm kasutamise võimalusega. Tall asub Tallinnast 20 km kaugusel. Ühistranspordi peatus asub ~500m kaugusel. Huvi korral võta minuga

... läheb lahti! Uued ratsapüksid  (motivatsiooniks;) on tellitud ja koht, kus end taas soojaks sõita, on ka olemas. Theo ja Madli ühistööd ma esialgu ei puutu:) Eks pean ise sama sportlikkuse vormi tõusma enne. Putukaid jääb järjest vähemaks ja ratsutamine muutub seega aina mõnusamaks tegevuseks. Loodetavasti on lumeni veel aega.

Juulikuu on lahti löödud. Eks ole õhust tunda  - õhtud pole enam jahedad ja sääseuputus taandub tasapisi. Olen juba aastaid järginud sama praktikat - kui termomeetri näit tõuseb 25+ ligidusse, vahetan hobustel öö ja päeva ära. Kopeldan neid öösiti. See rütm tundub neile sobivat, sest vanad tallimüürid hoiavad päevase temperatuuri meeldivalt jahedana ning kui uksed- aknad lahti hoida, siis ei ründa neid ka parmud. Ka koertel on suvesoojuses raske hakkama saada. Nii mõnigi peenraots on seetõttu lünklik - vammuste jahutamiseks otsitakse niiskust ja jahedust maapõuest. Püüan neil meelolu kõrgel hoida hilisõhtuste jalutuskäikudega. Metsa ei kannata veel minna - endiselt on sääski liiga palju, ent lähedalasuvate niitude ja maanteeäärsete radasid mõõdame küll... Theo treeningud vajavad uude etappi siirdumist ehk maneeži trenne. Peame harjutama treilerisse pakkimist. Eks see raske saa olema, sest Mossu ja Elton on vaja maha jätta, ent kuniks ta aru saab, et tegu ajutise "truuduse mur

Möödunud laupäev oli Mozartil saunapäev. Termomeeter näitas 25+ ja otsustasin ette võtta põhjaliku pesupäeva. Samal ajal, kui inimeste riided vurisesid pesumasinas, panin õue, lasipuu kõrvale valmis spetsiaalse šampooni, lakapalsami, kammid, harjad ja suga.  Tassisin kolmiku koplist tallivilusse (nad olid väga õnnelikud, sest mõned parmud on juba kohal...) ja talutasin Mozarti õue, lasipuu kõrvale. Tegelikult on ta pesu osas juba "vana kala" ja ta suhtub voolikusse ning kraanivette täie rahu ja isegi naudinguga. Voolikus oli vesi algselt vannivee sarnane. Kastsin Mossu ühtlaselt märjaks, s.h laka ja saba ning kandsin šampooni harjale. Harjamise/masseerimise osa nautis Mozart silmnähtavalt - eks sääse jm mutukate hammustused said leevendust. Loputasin ja seejärel eemldasin suurema vee sugaga. Seda protseduuri tegin suisa kaks korda, sest Mozarti vammusest voolav vesi oli räpane.  Mis parata, turba kasutamisel allapanuks on omad miinused. Valget hobust on üsna raske valgena

Vaatamata jahedatele ilmadele on õues suur suvi! Hobud on hädas satikatega ja ega koertelgi lihtsam ole - päikesepaiste roiutab neid ja paneb aeda kraapima hiigelauke. Õnneks on mu koerad aastatega ära õppinud, kuhu on sobilik auk kaevata ja kuhu mitte. Ent mõned suvelilled toodi ohvriks ka tänavu. Theol oli kabjamädanik. Tuli ühel õhtul tugevalt esimest jalga longates koplist, pea norus ja saba sorus. Helistasin dr Aibolitile ja kirjeldasin, et sõrgatsis ei pulsseeri, silmaga nähtvat paistetust pole, liigesed kuumad ei ole, hobune kapja maha toetadat ei taha  ning ta arvas kohe, et tegu on kabjamädanikuga. Urmas tuli, võttis raua alt  ja esimese värkimistõmbega hakkas mäda erituma. Ihtüoolisalv kanalisse, raud tagasi alla ja oligi probleem lahendatud. Theo kappas juba paari tunni pärast muretult ringi. Madli tegi Poolas suuri tegusid ja Theo oli vahepeal puhkusel. Eile sai poiss igatahes kiita. Madli kasutab traavis parema kaela lõdvestamise eesmärgil ka šambooni. Mõjub hästi.

Pole tükk aega hobustest ja koertest kirjutanud. (kõlab nagu "lilledest ja liblikatest":) Osalt ehk seetõttu, et käes on argipäev - s.t. seda, et kõigi elukate jaoks välja on kujunenud oma režiim. Teisalt, olen väga kiiresti harjunud meeldiva rutiiniga, mis tähendab tegelikult seda, et Theo on töös ja heades, isegi väga heades kätes. Tulemused on silmaga näha. Mis mind enim võlub on see, et Madli harjutab iga ilmaga. Tema jaoks ei ole ratsastamisel probleemiks, et puudub sisemaneež, liivaplats jms. Eks Theo ole ka suurema osa oma eluajast kopliavarustes veetnud ning pole sedavõrd ilmastikust sõltuv kui sisetingimustes elavad hobused. Mulle väga meeldib ka see, et Madli tajub Theo iseloomu, austab hobuse saavutustahet ja oskab teda mõjutada iga treeningu vältel pisut rohkem püüdma. Tema sõnutsi on Theol natuke mära iseloom, selline krutskeid ja hakkamist täis:) Ent õpib kiiresti ja põnevust jagub. Kuidas edasi? Plaanid on, ent neist on vara rääkida. Eks kõik olene ka

Mozart ei talu kaera. Sellele järeldusele jõudmine võttis omajagu aega. Ent jah - niipea, kui kaerakogust vähendasin või üldse ära jätsin, andis ka prei järgi. Kärnasid tekkis oluliselt vähem. Eks karm aeg tule veel kevadel kui esimene oras väljas, siis pean kõvasti peale passima, et ta jalgade olukord ei muutuks selliseks nagu viimastel kevadetel. Ostan talle Havens reform`i, mis on spetsiaalselt allergikutele, vähese proteiini sisaldusega.... lõhnab hirmus hästi. Havensi müsli on Mossu päeva kõrghetk, niipea kui tünni kallal krõbistan, elavneb ta silmnähtavalt. Silmad löövad särama ja jalg hakkab kaapsuma:) Oh, seda mõnulevat ilmet, kui ta müslit krõbistab! Ka muidu saab Mozart hakkama. Muret teeb vaid see, et aeg-ajalt leian ikka ta kaelalt hammustusjälgi  - Eltoni töö. Sama täksitud on ka Theo:( Eks näis, ehk ikka sõbralikkus suureneb ajapikku.

Suure külmaaja elasid hobud probleemivabalt üle. Pisut rohkem joodi vett, ent muid muudatusi ei täheldanud. Theo kapjadesse on väiksed lõhed tekkinud, ent ilmselt on need pindmised. Märkasin, et Madli oli toonud kabjasalvi - ju siis on vaja praegu pisut pintseldada. Mossule hangitud 300grammise voodriga Eskadroni tekk osutus väga heaks. Theo pidi veel vana tekiga läbi ajama. Õpetuseks ja teadmiseks kõigile - täiesti mõttetud on need talvetekid, mis ei ole tehtud vetthülgava pealmise kattega. Pruugib vaid lumesadu tulla ja hobune on märg. Seega - tuleb osta üks ja korralik. Eltonile tõi perenaine Masta teki, mis tundub samuti super olevat. Hinna poolest vist isegi pisut soodsam kui Eskadron (maksis 70 €). Madli on käinud vähemalt paar korda nädalas Theod liigutamas. Tulemuslikult! Nad töötavad peamiselt suures koplis, kus teevad volte ja suunamuutusi. Ilma libisevata ja enamasti õnnestub tal hobune ratsmesse saada. Traavis on nad juba väga ilusad ümarad kohati. Galopis on samuti esija

Olen mitmeid kordi mõelnud, et mis on see, mis teeb hobusega suhtluse erakordseks. Üldteada tõde - kes kunagi hobustega kokkupuutunud/tegelenud, sellest "pisikust" enam lahti ei saa. Kindlasti tuleks siinkohal eristada inimesi, kes tegelevad ratsaspordiga - neil võivad hobustega suhtlemise eesmärgid ja tunded olla mõnevõrra teised, kui neil kes soovivad lihtsalt hobustega koos olla ja neid tundma õppida. Minu jaoks on hobuse kõige väljendusrikkamaks omaduseks viis, kuidas nad VAATAVAD. Saakloomana peavad nad pidevalt ümbrust silmas ja nendega kauem koos olles õpid tõlgendama vaate tähendusi. Ma ei tea, kuidas moodustuvad ümbritseva maailma kujutised nende silmades, ent tajun - nad näevad maailma hoopis teise spektri läbi.  Kui palju erinevaid vaatamisi oma hobuste puhul tean? Variante ja kombinatsioone on mitmeid:)  -  Koplis olles ümbruse jälgimine - see ainitine pilk, millega puuritakse horisonti. Inimsilm ei erista mitte midagi, ent neile...mnjah.   - Kopli värava

On üks blogi, mida olen jälginud aastaid. Eile sai see viimase sissekande.  Mulle jääb alatiseks meelde blogi autori profiilis tõdetu: "...  It is my hope that this blog inspires people to take action when they see an animal in a bad situation. I also hope that it inspires readers to slow down and honor the often overlooked little moments of beauty in their lives. In a world gone slightly upside-down, we need good stories. I hope you enjoy this one..." Arguse lugu läks mulle väga hinge. Kuidas teisiti saakski.  Arvan jätkuvalt, et seniks kuni on suure südamega inimesi, on elulootust.

Pole pikka aega oma kutsidest kirjutanud. Olgu kohe ära öeldud, et kokkuvõttes on kõik hästi. Aga mõne erandiga. Need erandid ilmnevad ootamatult ja kuidas ma ka ei püüaks kaukaasia lambakoerte kummalist käitumist ennetada, ei õnnestu see. Igaks juhuks meenutan, et kokku on meil hetkel 2 kaukaaslast.Isane, Bonham on me talus sündinud ja kasvanud ning hetkel 8-aastane. Emane, Betty, jõudis meie juurdeViljandi varjupaigast ja on 6-aastane. Betty on nüüdseks juba üle kahe aasta täieõiguslik pereliige. On pikki perioode, kui koerad omavahel ideaalselt klapivad. Bonham lubab Bettyt kõikjale, kaasaarvatud oma asemele. Ja siis käib "klõps ära" ning Bonhami diktatuur kehtib kõikjal. Betty ei tohi noil aegadel teatud kohtadele läheneda. Näiteks majauks ja õuevärav. Bonham kehtestab ja kontrollib oma mõjuvõimu. Esimesel aastal käisid ka karmid lahingud, sest tarmuka emasena ei olnud Betty sellise asjade käiguga nõus. Ent peale ühte valusat lüüasaamist, ta allub.  Oleme püüdnud sekk

Talvituma jääb tänavu 3 hobust - EMT täies koosseisus.  Kokkuvõttes möödus suvi hobustele erakordselt hästi. Suureltjaolt kindlasti tänu A-e, kes tõi Theo talli uut hingamist ja rütmi. Aga tal on aeg edasi liikuda , sest lõppude-lõpuks on iga asja jaoks oma aeg. Mul ja Theol igatahes vedas, et A.oli. Aga kuna Theo arengus on üks jupp puudu - seesamune, mille ta oleks pidanud saama kunagiselt ratsastajalt - siis paraku on vaja sõitjat, kel ratsastamine veres. Täna sõitis Theoga K., kes Theo sadulasse pani. Eest niivõrd pehme, ent säärele tuim, oli ta kokkuvõte. Edasi tuleb seda hobust sõita. Samas saavutas ta 10-min treeningu järel olukorra, kus libisevata hakkas hobune ette ja alla jooksma. Ilma kangutamata. Sama olukord säilis suunamuutustel jne. Jama on see, et pärast omaaegset 2-kuulist ratsastust kardab Theo paaniliselt stekki. Täna saime sellele taaskord kinnitust. K. võttis Theo korraks kordele ja mina läksin stekki tooma. Platsile sisenedes kõõritas ta mind ikka sedavõrd, e

Suurim uudis on, et otsustasime kolme musketäri mitte lahutada ja nii on meil nüüdseks talvitumas kolm hobust: EMT ehk Elton, Mozart ja Theo. Kohaldame Eltoni jaoks väliboksi ümber - soojustame jne  Mul on väga hea meel, et kaasa nõustus afääriga:) Mis seal`s ikka -  on 2 suud, saab ka 3-ndaga hakkama. Talveks valmistumine käib suure hooga - kõigil kolmel on päevad läbi nina maas, et rohelist sisse kahmida veel niikuis jaksaks. Õunarohke aasta on hobustele mokka mööda. Omalt poolt aitan talverasvade tekkimisele samuti kaasa - Havensi Reform müsliga. Õhtuti saavad kõik 3 mahedat pakiheina, mida Kuusalu kandist tõime. Ka Theo talub seda niisutatul kujul hästi. Toominga tallidest on kuivsilo ostetud ja ootab ilmade jahenemist... Niikaua püüame karjamaaheina ja pakiheinaga kombineerides hakkama saada. Karjamaahein hakkab oma toiteväärtust kaotama, seda on näha. Õhtul tahetakse päris suuri koguseid kuivheina saada ja heinakõhtusid ei paista veel kuskilt. Ilmad on viimasel ajal vihmased

Theol on uus sõber  - A. Tegelikult juba päris pikka aega, alates kevadest. A. hakkas Theoga mässama juba siis, kui lumi veel maas. Tasapisi kasvatas võhma ja lihasmassi ning tänaseks päevaks on arengud just sellised nagu olen oodanud. Theo käib maastikul, suudab ~20 min järjest traavis olla koos ratsanikuga, koplis arvestatava aja jooksul ringi galopeerida (muidugi koos ratsanikuga) jne. Lisaks suudab ta täiesti stoiliseks jääda väliste üllatuste suhtes. Erineva varustuse proovimine pole probleem. Pesus käimised, laka- ja sabapalsami piserdamised ei hirmuta... putukatõrje samuti mitte... Samas on hobune on uudishimulik ja kontaktne ning suisa ootab A-t, mis lubab mul järeldada et temaga on hästi käitutud. Nüüd otsustasime sammu edasi astuda ja paaril korral on meid külastanud E., kelle näpunäidete abil hobuse juhitavust suurendada. Taolisi treeninguid on vaja ikka õige mitu läbi viia - see on selge. Lõdvestamised ja ratsmekontakt on lõppeesmärgiks. Püüame seda kivi-kivi peale luua

Kui temperatuur kruvib 25 kraadi lähedusse, olen hobud päevaseks ajaks koplist ära toonud ja jahedasse talli paigutanud. Nad tulevad heameelega, sest öine võitlus sääseparvedega on neid kurnanud ja parmude eest on ju hea tallivilus pikutada... Suurim põhjus boksipuhkuseks on aga Mozart, kes igal suvel päiksekuumuses "lahjaks" ja otsa jääb. Tema preist olen nüüdseks jagu saanud - tundub, et tegu oli eelkõige toitumishäirega. Niipea, kui ta kuiva heina ja müslit (Havens Reform) hakkas saama, taandusid ajapikku ka kärnad. Ent nii jubedat preipilti kui tänavu, pole tal enne olnud:(  Üks tagumistest jalgadest on siiani pisut jämedam ning nahk on samuti  salvidest "kõrvetada" saanud. Aga ei julge suurt midagi sinna panna. Aibolit temaga eriti tegeleda enam ei taha. Teatas lihtsalt, et kõik kärnad tuleb eemaldada ja that`s all. Aga need tulid ju kohe tagasi... Ok, ei taha sel teemal pikemalt peatuda. See selleks. Igatahes on mu Mossuke elus ja enam-vähem tervise juures. S

Vabalt tuleb 140cm ära. Ratsanikuga pisut vähem. Punnib ikka ja kaelkirjakut mängib ka. Palju tööd veel ühesõnaga. Aga tore poiss on ta ja Andra viitsib mässata.  Anno 2011 suvi on Theo heatahtlik ja  koostööaldis hobu,  kes teadlik oma suurusest.   (Juurimaa Krissu sõnad olid, et suur hobu, kes teab et ta on suur:).

Ei juhtu just sageli, et Eestimaal juunikuus suur suvi käes. Hobustele tähendab see koplirõõmude kõrval ka igavest nuhtlust - sääsed ja parmud. See, mis päeval jääb parmudest üle, läheb öösel kaubaks sääskedele. Tänasel laupäeva hommikul keeldusid Theo ja Mozart koplisse minemast. Seisid ühemõtteliselt varjualuses ja andsid mõista, et nüüd aitab! Elton Baff seevastu otsustas korraks tiiru siiski ära teha, ent lõpuks seisis samuti vaid veekonteineri kõrval ja lobistas suud vees:) Õnneks on mul pisut pakiheina ja nii on hobud päeval "meditatsioonikeskuses".- Selle nimetuse andis mu abikaasa. Jahedasse talli sisendes, kus sääski peletav küünal kergelt suitsemas ja vaikne muusika taustaks, olevat ta just sedamoodi tundnud. Elton Baff on me tänavune suvine külaline. Väga vahva hobu! Imeilus tumekõrb traavel. Sama vana Theoga. Mõnevõrra närvis oli ta saabudes, ent leidsime väga kiiresti kontakti. Eks ikka leivatüki abil:) Nüüd laseb ta rahulikult enda kallal toimetada, päitsei

Vahest leiab siit blogist ka neid...:) Nimelt... Theol on ratsanik. Kogenud, järjekindel, heatahtlik ja täis tahet Theoga tegeleda. Aga mitte ainult Theoga pole hästi. Mozart pole pikka aega nii kabe välja näinud. Mõlema hobu kasukad on hooldatud (talvekarv maha harjatud), lakad ja sabad korrastatud ning silmad säramas! Talvekoplis on nüüd esimene takistus maha pandud ja Theo tutvub okseriga. Sammust tõustakse juba galopile jne... Eesmärgid on silme ees, ent neist on vara rääkida. Praegu käib töö võhma kallal;) Hobude tervised on väga head. Uskumatu, eks ole!

Muidugi ootan ma kevadet pärast pikka ja võimsat talve! Hobud on samuti ootusärevusest särtsu täis. Kogunisti sedavõrd, et otsustasin päevast kaeraportsjonit vähendada. Theo kihutab tuhatnelja mööda talvekoplit ja  niimoodi jätkates võib ta ühel päeval avastada, et talvekopli mõõdud on tema jaoks liiga ahistavad ning ümberkaudne avarus vajab testimist... Hoolimata paaripäevasest soojalainest on lund ikkagi tohutult ja esimesed sulaveed on tunginud talli vahekäiku. Boksid on veel kuivad. Kahjuks jäi meil sel suvel Kurtna Rauli soovitus järgimata ja talli esisele väike piire valamata. Seega on kevadisel (tulva)veel üsna vaba tee talli pääsuks. Omalt poolt püüan loodusega võistelda ja kärutäite kaupa talli katuselt kuhjunud lund eemale vedada. Kaasa peab seda mõttetuks. Aga saan pisut rahulikuma südamega magatud;) Theole peaks tulema täna külaline, kes vastastikuse sobivuse korral teda sõitma hakkab. Eks näis! Suvi tõotab põnev ja eriline tulla.

Arutasime kaasaga asja ja leidsime, et meil on ka sel suvel võimalik võtta Theole ja Mozartile üks ruunapoiss seltsi. Koplipinda jagub. Hobustel on olemas ka varjualune vihma või päiksevarju minekuks ja tallis saab sõiduks valmis panna/varustust hoida. Kordeplats on olemas. Vajadusel hobude eristamisvõimalus samuti. Lähedal asub metsarada. Asume Tallinnast 20 km kaugusel. Transpordiühenduseg on nii, et peaaegu iga tunni tagant liigub mõni buss. Täpsemaid tingimusi jagan meili teel: helieugen@yahoo.com

Mul on kahju, et ma Mozarti minevikust suurt midagi ei tea... Tean vaid väga vähe - et ta on Poolast ja ilmselt suurkasvanduses üles kasvanud - sellest räägivad ta kehale tätoveeritud numbrid. Suured nagu lehmal. Üht-teist olen siiski püüdnud temast välja lugeda - tema käitumise ja emotsioonide järgi.  Arvan, et ta on olnud ka eraomanduses. Kohas, kus on lapsi... ja lapsed on teda hästi kohelnud. Miks ma seda järeldan?  - Ta elavneb silmnähtavalt kui lapsi näeb ja suhtub neisse suure sõbralikkusega. Seevastu meesterahvaste vastu on umbusklik ja ettevaatlik. Tema minevikus on kindlasti ka koer(ad) olnud. Selle kasuks räägib viis, kuidas ta Bonhamiga suhtleb - täiesti kartmatult laseb ta enda juurde boksi uudistama ja enda kaerakünast mahapudenenud teri lakkuma. Porgandeid jumaldab ja kõiksugu müslisid ka-> seegi räägib eraomanduse kasuks. Ilmselgelt oli ta taolise kraamiga tuttav ja oskab maiuseid endale välja lunida.  Mingi trauma on tal kindlasti olnud - ta võpatab kergesti ja on

Mu armsad elukad on kõik endiselt alles ja olemas. Tänavust talve taluvad nad hästi. Eriti hobused. Mulle tundub, et nad suisa naudivad lumerohkust. Ilmsiks on tulnud ka talli eelised varjualuse ees. Hobu ikka tahab vahelduseks sooja pääseda - järeldan seda sellest, kuivõrd hea meelega nad hilisõhtul vile peale talliukse taha kogunevad ja sissepääsu ootavad. Muidugi võib olla põhjuseks ka teadmine, et kaera/purustatud odra segu ootamas... Theoga oleme mitmeid kordi lumes sumamas käinud. Väga eriline tunne on seljas olla, sest lumi on tõesti sügav ja hobuse keha liigub seetõttu hoopis teisiti. Ta on tubli. Peab end väga pailt üleval. Kuulab ja kuuletub kenasti. Paar korda vaid on ta tahtnud Mozarti eeskujul lumes püherdama hakata, ent siis ikka meenub talle, et ups! ratsanik seljas vist ikka seda teha ei saa...:) Lumes ratsutamine on  turvalisem, sest kohevasse lumme kukkuda on tõenäoliselt oluliselt pehmem kui suvel koplis. Koertel on pisut raskem - lageda territooriumi asemel on lum

Spiilson läks täna talvekorterisse. Päris kurb ikka, kui mõelda. Polegi enam hommikust esimest tervitajat ja  ninaotsa taskusse pugemas... Suvi/sügis Spiilsoniga näitas veelkord kuivõrd erinevad on hobused oma käitumiselt ja iseloomult. Kõik on omaette isiksused ja on ikkagi äärmiselt tore, kui iga hobuse jaoks jätkuks inimene. Suurtes hobukarjades ei pruugi seda luksust jaguda ja tegelikult... kas kõik hobud seda vajavadki? Ilmselt mitte. Spiilson oli ses suhtes eriline eksemplar, et temale on inimese lähedal olek ja suhtlus oluline. Vaatasin eile üht videot araabia hobudest. Kuna Spiilsonis on 1/4 araablast, siis...mnjaa, leidsin väga sarnaseid käitumismustreid. Jagan oma leidu.