Minekud ja tulekud
Mu viimane postitus räägib A-de tulekust.
A-d on kohal, Amur ja Aura.
A-d on kohal, Amur ja Aura.
5-kuused
Tänaseks on nad juba peaaegu 2-aastased, õde ja vend. Neil on tore koos kasvada olnud. Sooja talve ja nende enda soovi tõttu täiesti õuekoerad. Loomulikult on neil oma varjualune koos asemega. Aura (emane) positsioneeris end Bonhami kohale ja Amur (isane) Betty asemele. Mõnedel harvadel juhtudel on nad kohti vahetanud, ei olegi täpselt aru saanud "miks?" Igatahes avaneb hommikuti köögiaknast nukuteater nagu vanadel headel Bonhami-Betty aegadel.
Nende tulek oli eriline.
Sest Bonham otsustas minna samal ööl, mil A-d ilmavalgust nägid. Mõnevõrra varem, kui "veebruari viimasel nädalal", 17.veebruaril, 2016.a.
Sest Bonham otsustas minna samal ööl, mil A-d ilmavalgust nägid. Mõnevõrra varem, kui "veebruari viimasel nädalal", 17.veebruaril, 2016.a.
Kirjutasin sellest ajast nii:
/..../
Praegu lasen end rahulikult leinas olla. Põhjus on suur, mõõtmatult Suur ja Kallis. Mu Valvur.
Mu Haldjametsa saatja. Mu Kõige Erilisem. Ma usun ja loodan väga, et ühel päeval sammume Haldjametsades. Kõrvuti. Sinuga olin julge ja vapper minagi. Ei unusta surmatunnini.
/..../ Hetk tagasi möödusid aknatagusest. E-M-T.
Nad on ikka ülinaljakad oma suuruses ja suuremeelsuses.
Sel õhtul, kui Bonzo lahkus ja Hauameister oma tööd lõpetas, olid nad mu ümber. Kõik kolm. Nuhutasid vaikselt oma ninadega mu pea ümber ja hoidsid mind.
Suvehakul lahkus mu esimene hobune, Mozart.
Suvi on suure saginaga käima läinud.
Viimane postituski jääb kuutagusesse aega.
Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti...
Üks aeg on taaskord otsa saanud.
Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki.
Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel.
Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik.
Võib-olla ongi see minu elueesmärk? - toetada niikaua kui võimalik.
Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga. Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas.
Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit.
Mõlemat.
Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.
/..../
/..../ Hetk tagasi möödusid aknatagusest. E-M-T.
Nad on ikka ülinaljakad oma suuruses ja suuremeelsuses.
Sel õhtul, kui Bonzo lahkus ja Hauameister oma tööd lõpetas, olid nad mu ümber. Kõik kolm. Nuhutasid vaikselt oma ninadega mu pea ümber ja hoidsid mind.
/..../
Suvehakul lahkus mu esimene hobune, Mozart.
/..../
Viimane postituski jääb kuutagusesse aega.
Selle ajaga on palju vett merre voolanud. Viinud kaasa mu kalli Mozarti...
Üks aeg on taaskord otsa saanud.
Ühest koplikriimustusest arenes kiiresti septiline artriit ning ühtäkki valikuid väga ei olnudki.
Ta lahkus väga rahulikult, pea mu käte vahel.
Hobune, kes oma sandielu elas täisväärtuslikult, kõike trotsides. Nii palju rõõmu ja sära argipäeva tuues. Jah, ma tean - tal oli meie juure väga hea elu. Parim, mis võimalik.
Võib-olla ongi see minu elueesmärk? - toetada niikaua kui võimalik.
Mu hobu Mozart kappab nüüd vikerkaare taga. Õhuliselt, jõuliselt, kael kenus, valge lakk tuules lehvimas. Nii nagu vaid tema seda oskas.
Lõppegu see arginädal kõigi aegade kauneima esitusega. Minu jaoks on siin niipalju Mozartit.
Mõlemat.
Ja nagu Madli väga tabavalt ütles:Puhka rahus,härra kõige nunnum silmapööritaja.
/..../
Mu loomad valmistasid mind omal moel ette isa kaotuseks. Ka temale jäi 2016.a viimaseks.
Kommentaarid